30. aprillil saime Postimehe veergudel näha järjekordset pagulasteemalist väitlust. Teemapüstitus oli sedapuhku "Kas parem on anda vaesematele riikidele arenguabi kui lubada põgenikke Eestisse?", sellel teemal debateerisid Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Hannes Hanso ja Eesti Väitlusseltsi võistkond koosseisus Marcus Niin ja Deivi Õis. Täpsemalt kaitses Hanso väidet "Parem on anda arenguabi kui lubada põgenikke Eestisse" ning väitlusseltsi võistkond esindas vastupidist seisukohta.
Lisaks avakõnedele loe ka väitluse ristküsitlust, Hannes Hanso ja väitlusseltsi esindajate lõppsõnu ning väitluskohtuniku arvamust.
HANNES HANSO AVAKÕNE: Parem anda arenguabi kui lubada põgenikke Eestisse.
Täpsustaks algatuseks üle ühe olulise teema. Väitluse pealkirjast võib aru saada, et arenguabi asendaks põgenike lubamist Eestisse. Kindlasti see nii ei ole. Eesti on alla kirjutanud kõigile olulistele rahvusvahelistele konventsioonidele, mis reguleerivad põgenike määratlemist, nende õigusi, riigi kohustusi põgenike ees jne. Põgenik, kes sellisena kvalifitseerub, peab rahvusvaheliste lepingute alusel saama Eestist või mõnest teisest riigist varjupaika olenemata sellest, kui palju arenguabi me anname.
Arenguabi temaatika on ülimalt keeruline. Kindlasti ei ole see eraldiseisev võluvits, millega saab kõiki maailma muresid lahendada. Abi on ju antud aastakümneid ning mitte alati kõige paremate tulemustega. Siiski väidan, et arenguabi mitteandmine viib samade tagajärgedeni, mis haiguse ravimine siis, kui patsient on juba haigestunud. Arenguabi võiks näha kui teatud ennetavat tegevust, mis pigem töötab tõve põhjuste kontrollimisega kui väljakujunenud sümptomitega.
Arenguabi eesmärk on suurendada inimeste võimekust maailma vaesemates riikides või piirkondades oma eluga kohapeal toime tulla. Võidelda kõikvõimalike probleemidega siis, kui nad on meil n-ö «hoovi peal» kohal, on lõppkokkuvõttes oluliselt kallim.
Teemakäsitluse lihtsustamiseks toon paralleeli Eesti kui arenguabi saajaga. Euroopa Liit sisuliselt abistab Eestit miljardite eurodega. Me võtame selle toetuse vastu, teeme projekte, ehitame infrastruktuuri ning kirjutame riigieelarvesse sisse.
Millised on Euroopa rikkamate riikide argumendid meid tagant toetades ja meile raha jagades? Neil oleks ilmselgelt oma rahaga muud ka teha, eriti praeguste finantsraskuste tingimustes, kui seda Eestisse jagada...
Abi antakse selleks, et tekiks üks efektiivne ja sujuvalt funktsioneeriv majandusruum, kuhu saaks turvaliselt investeerida, kus saaks raha teenida jne. Ühesõnaga, EL vaatleb Eestit kui ala, kus peab valitsema stabiilsus, rahu ja õiguskord – ka siin peab elul ja selle elamisel olema mõte. Seetõttu makstakse ka kinni miljardite eurode eest meie abistamist.
Kanname selle paralleeli üle arenguriikidele – arenguabi kui meetme loogika on täpselt sama. Väga paljud probleemid, muuhulgas põgenikud, on palju laiema, ütleks suisa globaalse, tasakaalutuse ja sellest tuleneva rahulolematuse sümptomiteks.
Enamik inimesi maailmas ei lahku oma kodust, sagedasti ka igaveseks, ilma väga veenva põhjuseta. Tasakaalustamatu areng, perspektiivitus, lootusetus, võimaluste puudumine, halb valitsemine, üleüldine vaesus on kasvulava konfliktidele, sõdadele, erinevate religioonide vahelistele pingetele, terrorismile, kuritegevusele jne.
Leian, et arenguabil on muuhulgas väga selge julgeolekudimensioon – lääne ühiskonda sattunud, selles pettunud ja sihi kaotanud tegelased on sagedasti sattunud äärmuslaste mõju alla. Nägime just hiljuti, milleni see viis Bostonis, sarnaseid probleeme on palju olnud Suurbritannias, Hispaanias, Prantsusmaal jne. Andkem inimestele võimalus oma sünnimaal väärikalt elada ja paljud probleemid kukuvad ära.
Arenguabi ülesanne on tekitada olukord, kus riigid saavad areneda ja ise oma elanikkonnale võimalusi pakkuda. See omakorda, vähemalt teoreetiliselt, peaks vähendama ka inimeste arvu, kes oma kodudest on sunnitud põgenema. See on loogika, mida on aktsepteerinud ka Eesti riik. Ka meie oleme just neil põhjustel lubanud panustada 0,17 protsendiga SKPst, et maailma abivajajaid aidata.
Parema nähtavuse saavutamiseks ei peaks me oma panust lihtsalt jagama ÜRO või Euroopa Komisjoni kaudu. Meil oleks vaja oma organisatsiooni, mis arenguabi ja koostööga tegeleb, näiteks EstoniaAid.
VÄITLUSSELTSI AVAKÕNE: Parem lubada põgenikke Eestisse kui anda arenguabi.
Arenguabi andmine ning pagulaste vastuvõtmine ei ole üksteist välistavad. Küll aga on selles väitluses oluline, kumb viis oleks mõistlikum ja efektiivsem abiandmise viis piiratud rahaliste resursside korral.
Proponent väitis, et arenguabi andmine on üleüldiselt pagulaste tekke ennetamine. Selleks peab ta esiteks ära põhjendama, kuidas Eesti riigi puhul näiteks Afganistani suunatud raha on vähendanud pagulaste arvu. Kui üldse, siis omab see raha pikaajalist mõju, kuid ei paranda hetkel kannatavate inimeste elusid.
Arenguabi andmine on pikaajaline protsess ning selle tulemused esinevad mitmete aastate pärast – mõndadel juhtudel mitte kunagi. Kui me toetame rahaliselt või materiaalselt, siis see ei tähenda, et oht pagulasele on kadunud. Tema vajab kohest abi, sest tema elu ja tervis on hetkel ohus. Kui ta naaseb kodumaale, siis on tõenöoline, et ta saab surma. Selline on nende reaalne olukord.
Riigid, kust nad tulevad, nagu Afganistan, Süüria, Iraak, ei ole sellised, kus keskvõim oleks piisavalt tugev või usaldusväärne, et tagada inimestele kaitset ja peavarju. Mõnigi kord võitleb keskvõim hoopis oma enda inimeste vastu – nagu Süürias.
Meie eesmärk siin Eestis, nagu iga teise riigi eesmärk, peaks olema, on päästa ning hoida inimelusi ja panustada inimõiguste kaitsesse iga indiviidi osas. Kui me pagulast vastu ei võta, oleme otseses vastuolus selle eesmärgiga. Mõistagi ei saa me kõiki võtta ning ka meie riigil on võimekuse ülempiir, kuid hetkel esineb Eestis tõeline pagulaste vaenulik mentaliteet. Taoline mõtlemisviis meie poliitikast tuleks ära kaotada ning luua töötavad süsteemid, mis parandaks pagulaste elutingimusi Eestis.
Tihti kaob ära ka arenguabi otstarbekus, kuna enamikku vaesemaid riike iseloomustavad režiimid korrumpeerumus ning vajalike süsteemide puudus. Taolised riigijuhtimisstiilid ei soodusta arenguabiraha praktilist kasutamist, kuna raha kasutatakse tihti pigem režiimi säilitamiseks kui inimeste aitamiseks. Sellist mustrit on näha näiteks Kongo Demokraatlikus Vabariigis (eelnevalt Zaire), Somaalias ning muudes konfliktsetes piirkondades.
Olgugi et idee arenguabist on üllas, peab Eesti riigi valitsus prioritiseerima just teema praktilisi probleeme, kuna igal riigil on alati primaarne kohustus kasutada maksumaksjate raha efektiivselt.
Arenguabi ebaefektiivset kasutust on näha ka läbi erinevate uuringute: Teadlase Gerbert Van der Aa uuringute kohaselt on ainult 33 protsenti Hollandi antud arenguabist olnud edukas.
Ka korralduslikud probleemid esinevad arenguabi jagamisega, näiteks orkaan Katrina abirahadest kadus 8,75 miljardit dollarit ebaefektiivsete süsteemide taha. 86 arengumaa 1975-98 aastate arenguabi rahade kasutamise uuring näitas, et üheprotsendine kasv arenguabis SKPst vähendas arenguabi saavate riikide majanduskasvu inimese kohta üle 3,65 protsendi. Need näited tõestavad, et arenguabi pole alati efektiivne ning võib olla riigi majandusele lausa kahjulik. Seega ei saa me alati eeldada, et nende üllate põhimõtete järgimine on kõikides situatsioonides hea.
Loomulikult ei arva me, et arenguabi ei peaks üldse kunagi andma, kuid leiame, et arenguabi ei garanteeri alati inimeste heaolu ning seega peaksime me alati leidma ka teisi võimalusi, kuidas neid inimesi aidata.