Uudised

Eesti Pagulasabi otsib vabatahtlikke tugiisikuid

Soovid Eestisse jõudvatele pagulastele toeks olla ja neid aidata? Oled motiveeritud ja iseseisev? Hakka Eesti Pagulasabi vabatahtlikuks tugiisikuks!

Seoses Eestisse jõudvate pagulaste hulga suurenemisega koolitab MTÜ Eesti Pagulasabi välja 40 vabatahtlikku tugiisikut, kelle ülesandeks on aidata ja nõustada Eestis rahvusvahelise kaitse saanud isikuid. Vabatahtlikud tugiisikud aitavad kaitse saajatel orienteeruda Eesti riigisüsteemis, suhelda ametiasutustega, leida lasteaia-, kooli- või töökoht, aidata kolimisel ja korteri sisustamisel, olla lihtsalt sõbraks või muul moel siinse eluolu tutvustajaks.

Tugiisikult ootame:

• head tahet ja motiveeritust aidata;
• valmisolekut panustada ajaliselt tugitöösse (vähemalt 5h nädalas);
• mõne laialt levinud võõrkeele oskust (inglise, vene, prantsuse, araabia).

Kasuks tuleb:

• elukogemus ja lai silmaring;
• varasem kokkupuude sotsiaaltöö ja/või sihtgrupiga.

Omalt poolt pakume:

• 3-päevast tugiisiku baaskoolitust (vt sisu ja kuupäevad all);
• hilisemaid täiendkoolitusi, supervisioone ja vabatahtlikele mõeldud üritusi;
• vabatahtliku tööga seotud kulude katmist;
• igakülgset tuge ja nõustamist;
• võimalust reaalselt aidata. 

3-päevane baaskoolitus annab ülevaate varjupaigamenetlusest, tugiisikutöö alustest, kaitse saajate sotsiaalsetest õigustest, psühholoogilisest toimetulekust ja kultuurilistest erinevustest. Koolitused toimuvad kahes grupis: 8.-10. jaanuaril Tallinnas ning 15.-17. jaanuaril Tartus.

Kui arvad, et Sinus on kõik eelnev olemas, siis saada hiljemalt 4. novembriks oma CV ja motivatsioonikiri teemal “Miks oleksin mina hea tugiisik?” aadressile kristiinamaria@pagulasabi.ee.

Küsimuste korral võta ühendust:
Kristiina-Maria Ploom
tugiisikute koordinaator
MTÜ Eesti Pagulasabi
kristiinamaria@pagulasabi.ee
tel. 5558 9710

Paku abi!

Soovid aidata Eestis elavaid või siia jõudvaid pagulasi? Eesti Pagulasabi kaardistab erinevaid vabatahtliku töö (sh tugiisikud, keeleõpetajad jm), elu- ja töökohtade, asjade ja teenuste pakkumisi. Oma info sisestamiseks meie andmebaasi palun andke endast teada pakkumiste vormi kaudu: http://www.pagulasabi.ee/paku-abi. Aitäh!

Teine kiri Ukrainast: mis ootas abiandjaid Luhanski oblastis?

Mais alustas Ida-Ukrainas, Zaporižžja linnas tööd Eesti Pagulasabi esimene vabatahtlik sotsiaaltöötaja Minni Sirge. Saime Minnilt teise kirja uudistega:

"Tere-tere!

Eelmises kirjas hellitasin lootust, et ehk õnnestub mul järgnevate nädalate jooksul Zaporižžjast ka väljapoole sõita ning eelmise nädala lõpus saigi see mõte teoks. Nimelt sõitsin Dnipropetrovskisse, kus MTÜ Eesti Pagulasabi kohapealne koordinaator Inna oli korraldanud mulle tegevused sealses moodullinnakus. Dnipropetrovski moodullinnak avati alles selle aasta maikuus ning kõik toimingud olid veel lõpetamata, muu hulgas puudusid lastemängutuba ning atraktsioonid õuel.

Pühapäeva hommikul alustasime koos Innaga sõitu 350 km kaugusele Luhanski oblastisse Severodonetski linna. See oli Inna jaoks neljas kord abipakke sinna piirkonda toimetada ning ta kutsus mind endaga kaasa. Esialgu kahtlesin oma minekus, sest tegu on siiski kriisipiirkonnaga, kuid usaldasin oma sisetunnet, Innat ja võtsin kuulda julgustusi vanematelt ning seega alustasimegi sõitu.

Teekonna läbimiseks kulus 7 tundi, sest teeolud olid valdava osa ajast väga halvad. Kaardil märgitud suurel maanteel ei olnud võimalik sõita üle 90 km/h ning aeg-ajalt langes kiirus kuni 20 km/h. Õigepea jõudsime esimesse kontrollpuntki, kus kontrolliti meie passe, uuriti, kuhu me läheme ning mis meil pagasiruumis on. Esimestes kontrollpunktides viisid kontrolle läbi miilitsad, kuid ida pool juba automaatidega sõjaväelased. Mida idapoole me jõudsime, seda rohkem hakkas vastu tulema sõjaväeautosid, tanke vedavaid autosid ning lõpuks ka tanke, mis maanteel sõitsid.

Pühapäeva õhtul kohale jõudes käisime läbi laost, kuhu oli veoauto varasemalt toonud MTÜ Eesti Pagulasabi rahastusest soetatud kaubad (mähkmed, tualettpaberid, makaronid, püreetoit lastele, hambapastad jms). Esmaspäeva hommikuks oli Inna organiseerinud neli Luhanski linnast pärit sisepõgenikku kaupadest abipakke komplekteerima. Samal ajal külastasime meie Luhanski oblasti vanema Olgaga lastekaitsepäeva puhul perekondasid, kes on enda juurde võtnud elama lastekodulapse – tutvusime nende tegemistega ning kuulasime nende muresid. Hiljem toimetasime Innaga abipakid eelmisel aastal Severodonetskisse põgenenud 10-lapselisele perele, kes elavad 1-toalises korteris. Vaatepilt oli nukker: kolm nari, mille pere alles see aasta soetas, olid kõrvuti paigutatud, ema voodi oli eraldi ning lastest eraldamiseks tõmmati ette pesunöörile riputatud tekikott. Isa oli perekonna juurest lahkunud.

Teisipäevaks oli Inna organiseerinud väljasõidu küladesse, kus puuduvad toidupoed ning ei pruugi vett ega elektrit olla. Kuna Inna ise on pidanud oma kodu maha jätma, tema lapsed on pidanud põgenema vanavanematega rongiga ohutusse piirkonda ja separatistid on automaadi ähvardusel ära võtnud nende autod, siis teab ta täpselt, kui oluline on abi toimetamine just sellistesse piirkondadesse ning see oli ka väljasõidu põhjuseks. Piirkond on suhteliselt ohtlik ning inimesed ei julge üldiselt sinna teekonda ette võtta.

Abipakke aitasid meil kohale toimetada МЧС ehk Ukraina eriolukordade ministeeriumi töötajad ning kaks sõjaväelast, kes meid oma autoga ohutuse tagamiseks saatsid. Sõit Toshkivka külla kestis 45 minutit, seal andsime üle abipakid. Mina jäin sealsete lastega tegelema seniks, kuni Inna sõitis koos meestega Novotoshkivka külla, mis on veel ohtlikum piirkond. Inna sõnul tulistamist seal ei toimunud, kuid ohutuse tagamiseks oli vajalik kanda kuuliveste ning tee ääres olid sõjamasinad lahinguvalmis.

Teisipäeva õhtul olin mingi hetk üksi kodus. Kui järsku kuulsin pauke, siis ehmatasin ikka päris korralikult ja hiilisin vaikselt toas ringi kuni lõpuks aru sain, et keegi klopib majade vahel õues vaipa. Kuna kortermajad on kõrvuti, siis kajas see majade vahel päris hirmutavalt. Tagantjärele võib see tunduda isegi naljakas, aga sel hetkel peksis süda ikka päris kiiresti ja veel kaua.

Kolmapäeval toimetasime abipakke Luhasnki linnast põgenenud lastekodule, kes on ennast sisse seadnud kohaliku sanatooriumi/haigla ruumidesse. Elamistingimused oli kitsad: kokku on neil hetkel 18 kuni 3-aasta vanust last ning magamisruume on vaid kaks, neist üks avatud köögiga.

Hiljem kohtusime 15 sisepõgenikest lapse ja nende perega linna keskväljakul, et nendega tegeleda ning peredele abipakid anda. Minu arvates on eriti kurvastav see, et joonistades vabalt valitud teemal, joonistaksid tavalapsed ilmselt kodu, päikse ja perekonna, aga need lapsed siin joonistavad Ukraina lippe ja kirjutavad, et “Ukraina vabaks” või “rahu Ukrainasse”.

Neljapäeva varahommikul alustasime tagasisõitu Dnipropetrovskisse, esimeses kontrollpunktis palusid kaks sõjaväelast küüti ning aitasime neil jõuda sihtpunkti. Üks neist oli pärit Gruusiast ning teine Mariupolist.

Nii saidki minu jaoks läbi need veidi närvekõditavad ning elu teistmoodi nägema panevad päevad Ida-Ukrainas, Inna aga sõidab sinna mõne aja pärast kindlasti veel tagasi.

Olge terved!

Minni"