Uudised
Paet: pagulaste arv kasvab kiiresti uute veriste konfliktide tõttu
Välisminister Urmas Paet ütles, et rahvusvaheline üldsus peab pingutama leidmaks võimalikult kiiresti lahendused tohutuid pagulastevooge põhjustavatele konfliktidele Süürias, Lõuna-Sudaanis, Kesk-Aafrika Vabariigis ning mujal.
«Sõjaliste konfliktide ja tagakiusamise tõttu on miljonid inimesed igal aastal sunnitud oma kodud hülgama ja põgenema,“ sõnas välisminister Paet „Humanitaarabi andmine leevendab olukorda vaid ajutiselt,» lisas ta.
Paeti sõnul põgeneb järjest rohkem inimesi vägivalla tõttu ning mitte majanduslikel põhjustel.
ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti (UNHCR) andmetel ulatub põgenike, varjupaigataotlejate ja riigisiseste põgenike arv maailmas esimest korda pärast Teist maailmasõda üle 50 miljoni. Möödunud aasta lõpuks oli sundkorras ümberasustatud 51,2 miljonit inimest. Paeti sõnul on pagulaste arvu tohutu kasvu põhjustanud Süüria konflikt. «Süüria sõja tagajärjel oli eelmise aasta lõpuks sunnitud kodudest lahkuma 2,5 miljonit inimest ning riigisiseselt on ümber asunud 6,4 miljonit. Samuti on suur hulk inimesi olnud sunnitud kodudest lahkuma Aafrikas, seda eelkõige Kesk-Aafrika Vabariigis ning Lõuna-Sudaanis,» lisas ta.
Eesti on sel aastal aidanud rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu leevendada Süüria, Kesk-Aafrika Vabariigi ja Lõuna-Sudaani pagulaste olukorda. Möödunud aastal andis Eesti humanitaarabi Süüria pagulastele Liibanonis, Jordaanias, Türgis ja Iraagis ning toetas rahvusvaheliste organisatsioonide tegevust pagulaste abistamisel.
Rändega seotud küsimused on välisminister Urmas Paeti sõnul mitmetel põhjustel erilise tähelepanu all, sealhulgas üleilmastumise, majanduskriisi järelmite ning Euroopa tulevase konkurentsivõime tõttu. «Eeldatavasti kasvab tulevikus liikuvus erinevate kontinentide vahel ja suurem rändesurve Euroopa suunal on tõenäoline,» sõnas Paet. «Peame oluliseks täiustada ja arendada liikmesriikide koostööd varjupaigataotlejate arvu kasvuga toimetulekuks,» lisas ta. Välisminister rõhutas ka, et pagulaste murede ja keerulise olukorra mõistmiseks tuleb ühiskonnas teha selgitustööd ning selles osas on oluline roll ka kodanikuühendustel.
Ukraina kriisist ning sealsete elanike abistamisest kõneldes rõhutas välisminister Paet vajadust aidata inimesi Ukrainas kohapeal ning vältida võimalike pagulastelainete teket.
Uudist vahendab Postimees.
Sundümberasustatud inimeste arv ületab maailmas esimest korda pärast Teist maailmasõda 50 miljoni piiri
Maailma pagulaste päeval, 20. juunil avaldatud UNHCRi raport näitab, et põgenike, varjupaigataotlejate ja riigisiseste põgenike arv maailmas on esimest korda pärast teist maailmasõda ületanud 50 miljoni piiri.
UNHCRi iga-aastase raporti „Gobal Trends”andmetel, mis pannakse kokku valitsustelt ja valitsusvälistelt partnerorganisatsioonidelt saadud ning organisatsiooni enda käsutuses oleva teabe põhjal, oli 2013. aasta lõpuks sundümberasustatud 51,2 miljonit inimest, mis on tervelt kuus miljonit rohkem kui 45,2 miljonit inimest 2012. aastal.
Selle arvu tohutu kasvu taga on eelkõige Süüria sõda, mille tagajärjel oli eelmise aasta lõpuks sunnitud pagulusse siirduma 2,5 miljonit inimest ja riigisiseselt ümber asuma 6,5 miljoni inimest. Samuti oli suur hulk inimesi sunnitud ümber asuma Aafrikas, eelkõige Kesk-Aafrika vabariigis, ning 2013. aasta teises pooles ka Lõuna-Sudaanis.
„Mida me siin näeme, on see, mida toovad endaga kaasa jätkuvad sõjad, suutmatus lahendada või ära hoida konflikte,” sõnas ÜRO pagulaste ülemvolinik António Guterres. „Meie maailmas on ohtlikult vähe rahu. Humanitaarabi võib küll olukorda leevendada, kuid hädavajalikud on poliitilise tasandi lahendused. Ilma nendeta need ärevust tekitavalt sagedased konfliktid ja massilised kannatused, mis nendes arvudes peegelduvad, lihtsalt jätkuvad.”
51,2 miljonit sundümberasustatud isikut maailmas tähendab tohutut hulka inimesi, kes vajavad abi, ning suurt mõju nii doonorriikide välisabi eelarvele kui ka pagulaskriisidega otseselt kokku puutuvate riikide vastuvõtu- ja majutusvõimekusele.
„Rahvusvaheline kogukond peab ületama oma erimeelsused ja leidma lahendused käimasolevatele konfliktidele Lõuna-Sudaanis, Süürias, Kesk-Aafrika Vabariigis ja mujal. Tavapäraste doonorriikide kõrva peame nägema esile kerkimas ka uusi doonorriike. Sundümberasustatud on praegu sama palju inimesi, kui neid elab mõnes keskmisest suuremas riigis, nagu Colombias või Hispaanias, Lõuna-Aafrikas või Lõuna-Koreas,” kõneles Guterres.
Põgenikud
Raporti „Global Trends”andmed ümberasustatud isikute kohta hõlmavad kolme rühma: põgenikud, varjupaigataotlejad ja riigisisesed põgenikud. Põgenikke oli nende seast kogu maailmas 16,7 miljonit inimest, kellest 11,7 miljonit saavad abi UNHCRilt ja ülejäänud on registreeritud meie sõsarorganisatsioonis ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsioon. Need arvud on suuremad, mida on näinud UNHCR alates 2001. aastast. Lisaks olid rohkem kui pooled UNHCRi hoole all olevatest põgenikest (6,3 miljonit) viibinud eksiilis rohkem kui viis aastat.
Riigiti on kõige suurem hulk UNHCRi hoole all olevatest põgenikest pärit Afganistanist, Süüriast ja Somaaliast, moodustades kokku kõigist maailma pagulastest enam kui poole. Kõige rohkem põgenikke on vastu võtnud Pakistan, Iraan ja Liibanon.
Regioonidest oli kõige suurem pagulaste arvuga, kokku 3,5 miljonit, Aasia ja Vaikse ookeani piirkond. Sahara-taguses Aafrikas oli 2,9 miljonit inimest ning Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas 2,6 miljonit. Kogu maailma pagulastest 86% viibis arengumaades.
Varjupaigataotlejad
2013. aastal esitati 1,1 miljonit varjupaigataotlust, enamik neist arenenud riikidesse (kõige arvukamalt esitati uusi varjupaigataotlusi 2013. aastal Saksamaale). Rekordiline arv varjupaigataotlusi – 25 300 – pärines vanematest eraldatud või saatjata lastelt. Rohkem kui ühegi teise kodakondsusega isikud esitasid 64 300 varjupaigataotlust süürlased, kellele järgnesid varjupaigataotlejad Kongo Rahvavabariigist (60 400) ja Myanmarist (57 400).
Riigisisesed põgenikud
Riigisiseste põgenike – inimeste, kes on sunnitud oma kodudest lahkuma, kuid viibivad endiselt samas riigis – hulk jõudis rekordilise tasemeni, 33,3 inimeseni, mis on kõige kiiremini kasvav inimrühm, keda raport „Global Trends”kajastas. UNHCRi ja teiste humanitaarabi pakkujate jaoks on nende inimeste aitamine omaette katsumus, sest paljud neist viibivad konfliktitsoonides, kus abi ei pruugi nendeni jõuda ning puuduvad põgenikele laienevad rahvusvahelise kaitse nõuded.
Lahendused üksikisikule
Osa UNHCRi tööst on leida sundümberasustatud inimeste jaoks pikaajalisi lahendusi. Võimaluse korral on selleks vabatahtlik tagasipöördumine, kuid ka integreerumine kohalikku ühiskonda või ümberasumine kolmandatesse riikidesse. Aastal 2013 pöördus päritoluriiki tagasi 414 600 inimest – see arv on viimase veerandsaja aasta jooksul olnud veel väiksem vaid kolmel aastal. Neid põgenikke, kes asustati ümber 21 teise riiki, oli 98 400. Raportisse ei olnud võimalik kaasata kogu maailma hõlmavat teavet riigisiseste põgenike kohalikku ühiskonda integreerumise või naasmise kohta, kuigi riikides, kus UNHCR riigisiseste põgenikega töötab, pöördus neid tagasi 1,4 miljonit.
Kodakondsusetus
51,2 miljoni sundümberasustatud isiku hulka ei ole arvatud kodakondsuseta isikuid (sest kodakondsus ei tähenda tingimata, et inimene on sundümberasustatud). Kodakondsusetust on raske arvudes täpselt väljendada nii seetõttu, et sarnaselt valitsustega on ka UNHCRi jaoks keeruline pidada arvestust isikute üle, kellel puudub kodakondsus ja muud dokumendid, kui ka seetõttu, et paljud riigid ei kogu teavet isikurühmade kohta, keda nad oma kodanikeks ei pea. Aastal 2013 andsid maailma eri paikade UNHCRi bürood teada 3,5 miljonist kodakondsuseta isikust, kuid arvatakse, et see on kõigist kodakondsuseta isikutest maailmas umbes kolmandik.
Eero Janson: Miks me põgeneme?
Iga päev lahkub oma kodudest kümneid tuhandeid inimesi, et pääseda tagakiusamise või sõja eest. Nad ei otsi tööd ega lihtsamat elu, põgenemine ei ole nende vaba valik – nad on sunnitud põgenema, et jääda ellu. Paljud neist on kogenud väärkohtlemist või piinamist ning üle elanud pika ja ohtliku teekonna turvalisemasse paika. Paljud neist seda reisi üle ei elagi.
Maailmas on enam kui 45 miljonit inimest, kes on olnud sunnitud oma kodunt lahkuma – umbes sama palju, kui Hispaanias või Ukrainas on elanikke. Neist kolmandik on suundunud oma koduriigist väljapoole, tavaliselt mõnda naaberriiki, teinekord ka kaugemale. Ülejäänud on leidnud turvalisema paiga oma koduriigi piires.
Neist 45 miljonist on Eesti viimase 17 aasta jooksul vastu võtnud vähem kui 80. Ometi peaks Eesti inimestel olema mõistmist sõja ja tagakiusamise eest põgenejate suhtes: Teise maailmasõja ajal ja järel põgenesid Eestist kümned tuhanded inimesed läände, et leida sealt turvalisem elukeskkond.
Tänapäevaseid põgenikke ei erista tolleaegsetest tegelikult mitte midagi, kui välja arvata fakt, et sellal kui 70 aastat tagasi võtsid Rootsi, Kanada ja teised lääneriigid Eestist pärit põgenikke vastu vaid heast südamest, siis tänapäeval on need riigid, sealhulgas Eesti ise, võtnud rahvusvahelise kohustuse kõiki abivajajaid aidata. Varjupaigaõigusest on saanud võõrandamatu inimõigus.
Samas ei tasu arvata, et põgenikke võõrustavadki vaid rikkad lääneriigid. Tegelikult võtavad umbkaudu 80% maailma põgenikest vastu nn arengumaad, mis ise tihtilugu välisabi vajavad. Nii on maailma suurimad põgenike vastuvõtjad Pakistan, Liibanon ja Iraan, mitte USA või Rootsi.
Isegi nüüdseks sõja poolt lõhestatud Süüria oli enne suurimaks põgenike päritolumaaks saamist üks suuremaid vastuvõtvaid riike, peamiselt Iraagist ja Palestiinast pärit põgenike tõttu. Nüüd on need põgenikud sunnitud oma kodu vahetama juba teist või isegi kolmandat korda.
Mis ootab neid enam kui 45 miljonit inimest ees? ÜRO näeb põgenikele ette kolme püsivat ja jätkusuutlikku lahendust. Esiteks, kui olukord koduriigis võimaldab, pöörduvad põgenikud koju tagasi. Erinevalt laialt levinud arvamusest on see suurema osa põgenike suurim unistus: pöörduda tagasi oma koju, oma sõprade ja tuttavate juurde, oma loomulikku keskkonda.
Teiseks, juhul kui tagasipöördumine on võimatu, tuleb põgenikel oma elu uuesti üles ehitada neid vastuvõtnud riigis: leida kodu ja töökoht, õppida keelt ja kombeid. Nii nagu tegi suurem osa Eestist põgenenud inimesi Rootsis, Kanadas, Austraalias ja mujal.
Pahatihti on aga uude ühiskonda integreerumine küllalt keeruline, eriti kui elatakse põgenikelaagris. Sellisel juhul näeb ÜRO kolmanda lahendusena ette ümberasustamist, millega leitakse põgenikele mõni kolmas turvaline riik, mis on nõus nad vastu võtma. Meie lähinaabritest osalevad selles tänuväärses programmis Soome ja Rootsi. Eesti paraku ÜRO poolt korraldatavas ümberasustamisprogrammis ei osale.
Kuigi me kõik tahaksime elada maailmas, kus inimesed oma kodust olude sunnil põgenema ei pea, on miljonid põgenikud meie tänane reaalsus. Ka Eestil on aeg võtta proaktiivsem roll maailma põgenikekriisidele reageerimisel, olgu siis läbi ümberasustamise või humanitaarabi pakkumise. Ajalooline kogemus ja üldinimlik mõistmine peaks aktiivsemat rolli ju igati õigustama?
Artikkel ilmus 30. mai Postimehe Maailmapäevale pühendatud erilehes.