Uudised: ümberasustamine
Eero Janson: Eesti suudaks põgenikke ümber asustada, vaja on vaid tahet
Kui eelmise nädala neljapäeval (20. märtsil) toimus Tallinnas rahvusvaheline varjupaigateemaline konverents, kutsusid mitmed kõrged külalised, teiste seas ka Euroopa Komisjoni siseasjade volinik Cecilia Malmström ja ÜRO põgenikeagentuuri (UNHCR) Euroopa büroo direktor Vincent Cochetel, Eestit üles osalema põgenike ümberasustamisprogrammis.
Eesti riigi vastus, seekord välisminister Urmas Paeti suu läbi, oli, et Eesti ei ole valmis sellises programmis osalema ning et põgenike ümberpaigutamine Euroopa sees ei ole üleüldse hea mõte. Ta lisas, et “sellist poliitikat põgenike vastuvõtmisel, et lihtsalt riikidest, kus on probleeme, hakatakse inimesi ümber asustama – üldjuhul selliseid asju ei tee mitte keegi”. (ETV “AK. Nädal” 23.03, Vikerraadio “Uudis+” 25.03)
Paraku räägivad Euroopa Komisjon ja ÜRO põgenikeagentuur ühelt poolt ning Eesti välisminister teiselt poolt täiesti erinevatest asjadest.
ÜRO näeb ette kolme püsivat lahendust inimeste jaoks, kes on pidanud oma koduriigist tagakiusamise või sõja tõttu lahkuma. Esiteks, juhul kui päritoluriigis on olukord rahunenud ja koju naasmine on muutunud võimalikuks, suunduvad põgenikud vabatahtlikult koju tagasi. Vastupidiselt laialt levinud arvamusele, on see suurema osa põgenike suurim unistus.
Teiseks, juhul kui koju naasmine ei ole võimalik, peavad põgenikud oma elu uuesti üles ehitama pagulasena väljaspool oma koduriiki, kuid tavaliselt selle naabruses. Kohanemine uue ühiskonnaga on tavaliselt pikk ja vaevaline, kuid hädavajalik protsess.
Kolmas püsiv lahendus on põgenike ümberasustamine turvalisse kolmandasse riiki. See on põgenikele viimane valik ning mõeldud neile, kes ei saa koju naasta ega ka vastuvõtvasse ühiskonda integreeruda, näiteks kui elatakse põgenikelaagris või kuulutakse mõnda enam haavatavasse gruppi. Ümberasustamist korraldab ÜRO põgenikeagentuur koostöös riikide valitsustega.
Euroopas osaleb selles programmis 16 riiki, sealhulgas Soome ja Rootsi. Samas võtavad umbkaudu 90 protsenti ümberasustatud põgenikest vastu hoopis USA, Kanada ja Austraalia. Seega ei vasta tõele välisministri sõnad, et kriisikolletest inimeste ümberasustamist ei teosta mitte keegi.
Kui reeglina riigid varjupaigataotlejatele arvulist piiri seada ei saa, siis põgenike ümberasustamise puhul saab iga riik ise sätestada, mitu põgenikku nad on valmis vastu võtma. Samuti on riikidel võimalik ise valida, kes konkreetselt ümberasustamiseks vastu võetakse. Ümberasustatud põgenike taotlusi riik uuesti menetlema ei pea – neile on antud pagulasstaatus juba ÜRO poolt. Riigile jääb üle vaid nad heas tahtes vastu võtta ja aidata uue ühiskonnaga kohanemisel.
Põgenikke asustatakse ümber seega vaid Euroopa Liidu välistest riikidest, näiteks Süüria põgenikke Liibanonist ja Jordaaniast. Euroopa Liidu sisest põgenike ümbersuunamist, millele viitas Paet, on toimunud vaid EUREMA projekti raames Maltalt 2011. ja 2012. aastal. Eesti ei ole osalenud kummaski ettevõtmises.
Eestil on olemas suutlikkus asustada siia ümber hädasolevaid inimesi. Nagu ütlesid nii Malmström kui Cochetel, ei palu keegi Eestil vastu võtta sadu inimesi – aitaks ka sellest, kui võetakse vastu paar hädas olevat perekonda ja pakutakse neile kaitset, mida nende koduriik neile anda ei saa või ei taha. Vaja on vaid poliitilist tahet seista inimõiguste eest.
Artikkel ilmus ERR uudisteportaalis.
Eestis on EL-i riikide seas kõige vähem pagulasi
Eestis taotleb ja saab kõige vähem inimesi varjupaika ning ÜRO hinnangul võiks Eesti seepärast kaaluda ka põgenike ümberasustamise programmiga liitumist ning nende kiiret tööturule aitamist.
Euroopa Komisjoni siseasjade volinik Cecilia Malmström selgitas, et asüülitaotlejad tulevad lähedal asuvatesse ja hea mainega riikidesse või sinna, kus on ees sama rahvuse esindajad, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".
"Praegusel hetkel võtavad viis Euroopa Liidu riiki vastu enamus varjupaigataotlejaid. Need on Saksamaa, Prantsusmaa, Rootsi, Suurbritannia ja Belgia," märkis Malmström.
ÜRO andmetel on näiteks Rootsis 92 000 põgenikku ja Saksamaal pea 170 000. Süürias keev sõjakatel tähendab, et asüülitaotlejate arv on Euroopas tõusutrendis.
Alates 2010. aastast on varjupaigataotlejate arv Eestis pidevalt kasvanud ning eelmisel aastal oli neid inimesi 97.
Samas on kahanenud nende inimeste arv, kes on asüüli saanud. Eelmisel aastal oli neid seitse. Näiteks palus Eestis mullu varjupaika kaheksa süürlast, kuid vastu võeti vaid üks.
Siseministeeriumi korrakaitse- ja migratsioonipoliitika osakonnajuhataja asekantsleri ülesannetes Ruth Annus tõi välja, et väga paljud inimesed, kes lahkuvad oma päritoluriigist, ei vaja niivõrd rahvusvahelist kaitset, vaid on tegelikult pigem majanduspõgenikud.
Eile avaldatud Euroopa Liidu rahastatud rahvusvaheline raport kritiseerib Eesti varjupaigapoliitikat: välispoliitikas seistakse inimõiguste ja demokraatia eest, kuid samal ajal vaatab kodumaalt põgenema sunnitud inimestele Eestis vastu keelumärk. Euroopas loodetakse eestlaste mõttelaadi muutustele, kusjuures kriitikanoodid tabasid ka Eestis pakutavaid varjupaigagataotlejate elamistingimusi.
"Ma külastasin Harku kinnipidamiskeskust. Minu meelest ei ole hea segada omavahel kriminaale, deporteerimist ootavaid inimesi ja otsuse ootel varjupaigataotlejaid," lausus ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti Euroopa büroo direktor Vincent Cochetel.
Euroopa pagulaste ja väljarännanute nõukogu peasekretäri Michael Diedringi arvates oleks üks olulisi paranduskohti Eesti pagulaspoliitikas varjupaigataotlejate kiire tööturule aitamine.
"Kui pagulased hakkavad tööle, siis nad mitte ainult ei ole hea tööjõud, vaid neist saavad ka tegutsevad ühiskonnaliikmed. Kui nad saavad palka, siis nad hakkavad maksma makse. Kui nad saavad tööle, siis nad saavad hakata õppima keelt," rääkis Diedring.
MTÜ Eesti Pagulasabi projektijuht Eero Janson hindas samuti, et hetkel pole varjupaigataotlejatel sisuliselt õigust töötada ning teinekord peavad nad elama vastuvõtukeskuses aastaid mitte midagi tehes, juhul kui nad oma esmase õiguse kohtlus vaidlustavad.
Seaduse järgi on Eestis varjupaika taotleval põgenikul võimalus saada luba töötamiseks ühe aasta jooksul ehk Eesti juhindub Euroopa Liidus lubatud pikimast ajamäärast. Näiteks Kreekas, Portugalis ja Rootsis võib varjupaigataotleja kohe tööle asuda.
Nii äsja ilmunud rahvusvaheline raport kui ka Euroopa kõrged ametnikud soovitavad Eestil liituda ÜRO juhitud põgenike organiseeritud ümberasustamise programmiga, millest hetkel võtab osa 16 Euroopa Liidu riiki.
"Me ei palu Eestil võtta vastu sadu põgenikke. Aga Eesti võiks lähitulevikus anda kaitset ja päästa mõned pagulased samamoodi nagu eestlasi päästeti, kui nad pidid minevikus lahkuma oma kodumaalt," lisas Cochetel.
Välisminister Urmas Paet ütles, et Eesti ei ole põgenike ümberasustamise programmiga liitumiseks veel valmis ja see ei ole ka veel väga mõistlik.
"Me tegeleme nende inimestega, kes esimese riigina Euroopas tulevad Eestisse ja taotlevad siin siis põgenikustaatust. Aga Euroopa sees ümbertõstmine pole tänases seisus mõistlik," kommenteeris Paet.
Välisminister lisas, et kui Ukrainas ja Krimmis peaks olukord kriitilisemaks minema, siis me oleme valmis vastu võtma Ukraina põgenikke.
Saade oli eetris 23. märtsil 2014 ETV saates "Aktuaalne Kaamera: Nädal".
Volinik Malmström: Eestigi võiks ehk paar Süüria pagulast vastu võtta
Kui Ukraina kriis süveneb ja põgenikud koputavad uksele, võib Eestigi vajada ootamatult teiste riikide abi ja mõistmist.
Eile Tallinna väisanud Euroopa Komisjoni siseasjade volinik Cecilia Malmstöm tutvustas kõrgetasemelisel EL-i pagulaspoliitika konverentsil valdkonna uuemaid suundumusi. Eesti Päevalehele antud intervjuus rääkis ta, et üritab EL-i riike veenda Euroopa lõunapiiril suurenenud pagulaste survet jagama.
Euroopa Liit ja te ise olete pühendanud tähelepanu peamiselt lõunapiirile ja sinna suunatud migratsioonisurvele. Aga nüüd on meil Krimm ja kahjuks võimalus, et midagi juhtub ka Ida-Ukrainas. Kas siis, kui Ukrainas konflikti ei peatata ja rahulikku olukorda ei taastata, peame hakkama mõtlema ka inimeste saabumisele ida poolt?
Jah. Just sellepärast vajame asüülisüsteemi, mis toimiks kõigis riikides. Nagu ütlesite, fookus on olnud Euroopa lõunapiiril. Kuid Ukraina või Valgevene kriisil võib olla tagajärgi siinpool. Seega kohe, kui kriis Ukrainas puhkes, hakkasime valmistuma. Oleme pidevalt kontaktis piirivalveteenistuste, kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et saada varakult teada, kas piiridel on liikumist. Riigid, kellega suhtleme, on Poola, Ungari, Slovakkia, Rumeenia – Ukrainaga piirnevad riigid. Seni pole näha olnud mingit liikumist, aga hoiame siiski nende riikidega ühendust. Samuti arutasime seda kümne päeva eest Brüsselis siseministrite kohtumisel. Nii et jah, peame valmistuma. Kuigi see pole praegu eriti tõenäoline, võib kriis, nagu ütlesite, ka eskaleeruda.
Palusite hiljuti Euroopa Liidu liikmesriike, et nad jagaksid akuutsete kriiside ajal omavahel rohkem asüülitaotlejate, pagulaste koormust. Miks peaksid teised riigid teie arvates seda tõsiselt võtma?
Jah, oleme palunud, et liikmesriigid jagaksid rohkem koormust, aga see pole kohustuslik. Kui vaatame kasvõi Süüria kriisi, siis pole see Euroopast sugugi väga kaugel. Igaüks võib näha tsiviilelanike ja laste kohutavaid kannatusi. Pagulased on jõudnud enamasti Süüriaga piirnevatesse riikidesse, mitte Euroopasse. Kuid need, kes on võtnud ette teekonna Euroopasse, teevad seda veoautodes, konteinerites, väikestes paatides… Mõned neist upuvad teekonnal. Need inimesed vajavad kaitset. Võib-olla mitte igaveseks, aga vähemalt ajutiselt. Kui iga riik aitaks natukene ja tagaks neile turvalisuse, siis suudaksime kaitsta kõige haavatavamaid. Kui igaüks võiks neist laagritest vastu võtta kasvõi mõne ümberasuja, siis teeksime palju rohkem ära. Aga ma ei saa sundida riike seda tegema. Saan neid ainult paluda. Ka Eesti võiks ehk vastu võtta paar pagulast, et väljendada solidaarsust.
Intervjuud saab edasi lugeda Eesti Päevalehest.