27. juuni Pärnu Postimehe juhtkiri pealkirjaga “Põgenikepoliitika jäägu konservatiivseks” põhineb mitmetel valefaktidel.
Esiteks väidetakse, et 70 aastat tagasi Läände põgenenud inimesi ei saa võrrelda tänaste põgenikega, kuna tollal põgenesid inimesed välisriigi repressioonide eest ning asusid vastuvõtvas riigis esimesel võimalusel tööd otsima. On selge, et paguluse puhul pole oluline, kas inimene põgeneb oma kodunt naaberriigi sissetungi või kodusõja tõttu – oht elule on oht elule. Tegelikult on nüüdsete pagulaste ja 70 aasta taguste põgenike vahel vaid üks erinevus: sellal kui Teise maailmasõja ajal ja järel võtsid lääneriigid Eestist tulnud põgenikke vastu vaid heast südamest, siis tänapäeval on riikidel, sh Eestil, juba rahvusvaheliselt võetud kohustus kõiki abivajajaid, kes nendeni jõuavad, aidata.
Samuti ei vasta tõele juhtkirjas esitatud väide, nagu ei tahaks tänased pagulased töötada või õppida kohalikku keelt. Vastupidi, töö leidmine on Eestilt kaitse saanud pagulaste jaoks üks olulisemaid etappe oma elu taas ülesehitamisel, kuna see annab neile vajaliku stabiilsuse ja iseseisvuse. Suurem osa vähem kui sajast Eestis elavast pagulasest on omale töö ka leidnud. Lisaks tasub märkida, et varjupaigataotlejatel on hetkel Eesti riik lausa keelanud otsuse ootamise ajal töötada, sundides inimesed teinekord lausa mitmeks aastaks täielikult sõltuvaks väikesest toimetulekutoetusest. Seega ei ole töötus Eestis elavate pagulaste ja varjupaigataotlejate jaoks kunagi vaba valik. Lisaks, kuna töö leidmine on suurel määral seotud eesti keele oskusega, on ka sobilikele keelekursustele suur tung. Seni on probleeme esinenud hoopis sobilike kursuste vähesusega. Seda kõike on kinnitanud ka 2011. aastal Siseministeeriumi tellitud ja Balti Uuringute Instituudi poolt läbiviidud uuring “Eestis rahvusvahelise kaitse saanud isikute hetkeolukord ning integreeritus Eesti ühiskonda”.
Juhtkirjas öeldakse ka, et “põgenikud on muutumas kogu Euroopa peavaluks”. Seda võiks veelgi laiendada: põgenikud on peavaluks kogu inimkonnale. Mõistagi tahaksime me elada maailmas, kus inimesed ei peaks oma kodudest põgenema selleks, et ellu jääda. Kuid olukorras, kus ainuüksi Süüriast on põgenenud juba 3 miljonit inimest, kellest umbes pooled on lapsed, ei ole võimalik enam pead liiva alla peita. Euroopa riigid on vastu võtnud vaid 3% kõigist Süüriast lahkunud inimestest, vaatamata sellele, et lähim Euroopa Liidu liikmesriik asub Damaskusest vaid paarisaja kilomeetri kaugusel. Seega on selge, et Euroopa riigid, Eesti teiste hulgas, ei ole teinud piisavalt jõupingutusi abivajajate aitamisel. Euroopa vajab rohkem inimlikkust ja solidaarsust, mitte vähem.
Artikkel ilmus 2. juulil ilmunud Pärnu Postimehes vastulausena 27. juuni juhtkirjale.