Eelmisel aastal põgenes oma kodust keskmiselt 32 200 inimest päevas. See teeb umbkaudu ühe Saaremaa jagu inimesi iga päev. Eestisse jõudis neist 97. Mitte päevas, vaid terve aasta peale kokku.
Ometi on Eesti inimeste arvamus põgenikest kaunis kehv. Hiljutisest Saar Polli läbiviidud uuringust selgus, et enamuse Eesti inimeste arvates koormavad pagulased sotsiaalsüsteemi, suurendavad tööpuudust ning et neid on üleüldse liiga palju. Seda kõike vaatamata sellele, et ega päris täpselt ei osatudki öelda, kes see pagulane õigupoolest on. Tulevad mujalt, järelikult halvad. Kuid mitte kõik ja ühtemoodi.
Üks hirmutavamaid leide antud uuringus oligi see, et üks keskmine Eesti inimene mõtleb vägagi rassistlikes terminites. Nii selgus, et Eestisse elama lubataks üsna hea meelega ameeriklasi ja idaeurooplasi, kuid kindlasti mitte inimesi Lähis-Idast ja Aafrikast. Pole siis ka imestada, et humanitaarolukord Ukrainas paelub inimesi tunduvalt enam kui veelgi rängemad kriisid Süürias või Lõuna-Sudaanis. Ühed on justkui rohkem inimesed kui teised, rohkemat väärivad kui teised. Kuid nii see olla ei tohiks: inimõigused on universaalsed, ühtviisi kehtivad nii siin kui sealpool maakera. Ja kohustus aidata on meil igal juhul, sõltumata abivajaja päritolust.
Paradoksaalsel kombel tuleneb madal teadlikkus ja vähene sallivus suurel määral sellest, et pagulaste, kust iganes nad põgenenud on, väikese arvu tõttu ei ole Eesti inimestel nendega vahetuid kokkupuuteid. Nii ei usutagi, et tegelikult on tegemist väga töökate ja toredate, ainult et raske elusaatusega inimestega. Üks pagulasest sõber või tuttav oleks väärt rohkem kui kümme sotsiaalkampaaniat.
Samas oleks põgenike otse kriisikolletest Eestisse toomine vaat et kõige ebapopulaarsem lahendus madala teadlikkuse probleemile. Seega tuleb jätkata ikka vanamoodsate meetoditega ühiskonna teavitamiseks: kampaaniad, arutelud, festivalid, kohtumised pagulastega. Ikka samm sammu haaval avatuma ühiskonna poole.
Artikkel ilmus Hea Kodaniku 2014. aasta sügisnumbris.