Proovige visandada sõja nägu.
Selle joonistab Donetski metallurg, kes näeb koju pöördudes, kuidas kodu ta silme ees raketitabamusest õhku lendab. Sinna, rusude alla, jääb tema nelja-aastane poeg. Selle joonistab võitleja, kes katsub vaenlast sama saatuse ähvardusel tagasi pöörata. Ja mitte ükski sõda ei kirjuta end ajalukku nendeta, kes on ise küll ehk elus ja puutumata, aga kelle senine maailm on purunenud. Eluase hävitatud, perekond laiali pillutatud, võimetu igapäevasele seadusetusele ja terrorile vastu panema. Rääkimata sellest, kust homseks süüa saada, kui töökoht on õhku lastud ja palka nähti viimati üle poole aasta tagasi.
Kodu maha jätta ja ummisjalu põgeneda, sageli koos lastega, pole kerge valik kellelegi. Ometi paneb sõda, mille Venemaa on Ukrainale peale sundinud, meeleheitlikult ellujäämisvõimalusi otsima juba Eesti elanikkonnast suuremat hulka inimesi. Üle poole miljoni neist palub ajutist varjupaika välisriikidelt. Need on inimesed, kelle elu ei pruukinud veel aasta tagasi küll olla jõukas, kuid ei erinenud palju sellest, kuidas elame meie siin Tallinnas, Võrus või Jõhvis.
Eesti pole tänaseni pakkunud kaitset kellelegi. 58 taotlejast üheksa on saanud meilt juba äraütleva vastuse. Pole meie sõda, pole meie probleemid, öeldakse. Meil on konservatiivne immigratsioonipoliitika, kõlab valitsuse mantra. Asugu ümber oma riigi piires, Lvivi mahub palju Donetski põgenikke, võib õlgu kehitades ja ÜRO konventsioonide üldreeglitele viidates kogu probleemi Kiievi kanda jätta. ÜRO põgenikeorganisatsiooni väitel ei suuda aga Ukraina sisepagulastega toime tulla.
Kuid mis meil sellest, jõuab siis väike Eesti kõiki maailma probleeme lahendada? Seesama väike Eesti, kes sõnadega seisab häälekalt Ukraina eest. Kus tõsimeeli arutatakse, kas peaks toetama Ukrainat relvadega (mida meil ülearu pole). Kus võib-olla jätkub tahtmist panustada järjekordsesse võõraste algatatud sõtta, võtmata selle eest vastutust. Iraagi ründamist mäletate? Kes aga praegu tahaks aidata kasvõi mõndagi neist miljonitest, kes võimuvaakumisse tekkinud ISIS-e eest pagevad?
On südantliigutav, et Eesti riik, paljud omavalitsused ja ennekõike tavalised inimesed on andnud oma rahalise panuse sõja kätte jäänud ukrainlaste toetuseks. See on vähim, mida teha saame. Aga nii kaua, kui ajutistki varjupaika saanute arv on null, näitame end südametu riigina.