Uudised

Eero Janson: Kas põgenikul ja põgenikul on vahe?

Eelmisel aastal põgenes oma kodust keskmiselt 32 200 inimest päevas. See teeb umbkaudu ühe Saaremaa jagu inimesi iga päev. Eestisse jõudis neist 97. Mitte päevas, vaid terve aasta peale kokku.

Ometi on Eesti inimeste arvamus põgenikest kaunis kehv. Hiljutisest Saar Polli läbiviidud uuringust selgus, et enamuse Eesti inimeste arvates koormavad pagulased sotsiaalsüsteemi, suurendavad tööpuudust ning et neid on üleüldse liiga palju. Seda kõike vaatamata sellele, et ega päris täpselt ei osatudki öelda, kes see pagulane õigupoolest on. Tulevad mujalt, järelikult halvad. Kuid mitte kõik ja ühtemoodi.

Üks hirmutavamaid leide antud uuringus oligi see, et üks keskmine Eesti inimene mõtleb vägagi rassistlikes terminites. Nii selgus, et Eestisse elama lubataks üsna hea meelega ameeriklasi ja idaeurooplasi, kuid kindlasti mitte inimesi Lähis-Idast ja Aafrikast. Pole siis ka imestada, et humanitaarolukord Ukrainas paelub inimesi tunduvalt enam kui veelgi rängemad kriisid Süürias või Lõuna-Sudaanis. Ühed on justkui rohkem inimesed kui teised, rohkemat väärivad kui teised. Kuid nii see olla ei tohiks: inimõigused on universaalsed, ühtviisi kehtivad nii siin kui sealpool maakera. Ja kohustus aidata on meil igal juhul, sõltumata abivajaja päritolust.

Paradoksaalsel kombel tuleneb madal teadlikkus ja vähene sallivus suurel määral sellest, et pagulaste, kust iganes nad põgenenud on, väikese arvu tõttu ei ole Eesti inimestel nendega vahetuid kokkupuuteid. Nii ei usutagi, et tegelikult on tegemist väga töökate ja toredate, ainult et raske elusaatusega inimestega. Üks pagulasest sõber või tuttav oleks väärt rohkem kui kümme sotsiaalkampaaniat.

Samas oleks põgenike otse kriisikolletest Eestisse toomine vaat et kõige ebapopulaarsem lahendus madala teadlikkuse probleemile. Seega tuleb jätkata ikka vanamoodsate meetoditega ühiskonna teavitamiseks: kampaaniad, arutelud, festivalid, kohtumised pagulastega. Ikka samm sammu haaval avatuma ühiskonna poole.

Artikkel ilmus Hea Kodaniku 2014. aasta sügisnumbris.

Tänavu on Eesti varjupaika andnud juba 15 inimesele

Eesti andis tänavu üheksa kuuga varjupaiga 15 inimesele, mida on viis korda rohkem kui mullu samal ajal.

Politsei- ja piirivalveameti migratsioonibüroo juht Maige Lepp ütles Postimehele, et sel aastal on märkimisväärselt suurenenud ka varjupaigataotlejate arv.

«Ukraina sündmustega seoses on rohkem taotlusi esitanud Ukraina kodanikud. Kasvanud on ka Sudaani kodanike poolt esitatud varjupaigataotluste arv pärast seda, kui esimesed sudaanlased said käesoleva aasta kevadel pagulase staatuse. Enne seda on saanud ainult üks sudaanlane Eestis varjupaika ja seda aastal 2010,» lausus Lepp.

Kuigi Eesti on saanud tänavu enim varjupaigataotlusi Ukraina kodanikelt, ei olnud selle kuu alguse seisuga varjupaika saanud ükski ukrainlane.

Üheksa kuu jooksul on Eestilt varjupaiga saanud seitse Sudaani, neli Süüria, kolm Kosovo ja üks Venemaa kodanik.  Mullu samal ajal oli Eestilt asüüli saanud kolm inimest – üks Afganistani, üks Süüria ja üks Venemaa kodanik.

Septembri lõpu seisuga oli otsus langetamata 82 rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes.

Kokku sai Eesti üheksa kuuga 107 varjupaigataotlust, enim ehk 37 taotlust laekus Ukraina kodanikelt.

16 taotlust laekus Sudaani, 11 Venemaa, kaheksa Egiptuse, seitse Süüria, neli Alžeeria, neli Valgevene, kolm Gruusia, kaks Bangladeshi, kaks kameruni, kaks Mali ja kaks Palestiina okupeeritud ala kodanikelt. Samuti esitas asüülitaotluse üks Albaania, üks Eritrea, üks Kasahstani, üks iisraeli, üks Iraagi ja üks Nigeeria kodanik. Ühe asüülitaotleja kodakondsus on teadmata.

Mullu üheksa kuu jooksul sai Eesti 74 varjupaigataotlust.

Uudist vahendab Postimees (19.10.2014).

Eesti Pagulasabi: Ukraina sisepõgenike olukord on talve eel väga halb

Ukraina sõja tulemusel on riigis hüppeliselt kasvanud sisepagulaste hulk. Viimastel andmetel on registreeritud ligi 300 000 sisepagulast, kuid mitteametlikud numbrid võivad olla pea poole suuremad. Eesti Pagulasabi esindaja Kristina Kallase sõnul on pagulaste olukord vastu külma talve tulekut äärmiselt halb.

Kristina Kallas käis Eesti Pagulasabi esindajana Ida-Ukrainas Donetski naabruses Zaporižžja oblastis, kus lisandub iga nädal umbes tuhat sisepõgenikku. Nad pagevad sõja tõttu Donetskist või Luhanskist. Kokku on Zaporižžja oblastis põgenikke ametlikult umbes 30 000, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Inimestel on puudu kõigest esmavajalikust: toiduainetest, hügieenitarvetest, ravimitest, sest paljud inimesed on tulnud suvel, kui olid soojad ilmad. Ttagasi minna nad ei ole saanud, sooje riideid neil ei ole. Ilmselt tagasi nad nii pea minna ei saa," rääkis Kallas.

Tema sõnul on osade põgenike puhul probleemiks ka majutus, sest omavalitsus on majutanud nad pioneerilaagitesse, kus suvisel ajal on võimalik elada, kuid talv kujuneb tõsiseks katsumuseks, sest hooned on kütteta.

Kallas ütleb, et raske on pagulastega suhelda, sest nad on depresiivses olukorras ja ootavad võimalust naasta koju.

"Praegune nö vaherahu on nende jaoks lootustandev ja päris paljud on püüdnud tagasi minna, sest lapsed ja naised ja vanurid reeglina ootavad stabiilsemat hetke. Paljude puhul on see, et ei ole kuhugi tagasi minna, sest kodud on sõjategevuse käigus hävinud," selgitas Kallas.

Ta lisab, et tekkinud olukorras ei ole kerge ka uues kohas, sest kohalikes valitseb ebakindlus, kas põgenik on ukrainameelne või sepratist. Kes kelle poolt on, sellises olukorras pagulasabi osutajad ei uuri, olukord on niigi raske.

Eesti Pagulasabi algatab ka humanitaarabi projekti Ukraina pagulaste abistamiseks.

Lugu oli eetris 2. oktoobri Aktuaalses Kaameras.