Uudised

Ukraina kodanikud küsivad üha enam Eestilt varjupaika

Eesti ametivõimud said tänavu esimesel poolaastal 56 varjupaigataotlust, kõige enam ehk 12 juhul küsisid Eestilt asüüli Ukraina kodanikud.

2013. aastal küsis Eestilt varjupaika kokku 97 inimest, kuid nende seas ei olnud ühtegi Ukraina kodanikku.

Tänavu esimesel poolaastal palus Eestilt varjupaika veel kaheksa Sudaani ja kaheksa Venemaa kodanikku, ütles politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Postimehele.

Kuue kuu jooksul palus Eestilt varjupaika ka kuus Egiptuse, neli Alžeeria, kolm Süüria, kolm Valgevene, kaks Bangladeshi, kaks Gruusia ja kaks Palestiina okupeeritud ala kodanikku. Samuti esitasid asüülitaotluse üks Albaania, üks Eritrea, üks Kameruni, üks Kasahstani, üks Kosovo ja üks Nigeeria kodanik.

Võrreldes eelmise aastaga on jäänud varjupaigataotluste suurusjärk samaks, kui tänavu  sai Eesti poole aastaga 56, siis mullu samal ajal 54 asüülitaotlust.

Poole aastaga sai Eestilt varjupaiga 11 inimest, nende seas on viis Sudaani, kolm Süüria ja kolm Kosovo kodanikku. Mullu esimesel poolaastal andis Eesti varjupaiga kahele inimesele – ühele Afganistani ja ühele Venemaa kodanikule.

Tänavu 30. juuni seisuga oli politsei- ja piirivalveameti menetluses 45 varjupaigataotlust, mille suhtes oli otsus veel langetamata.

Uudist vahendab Postimees.

ÜRO: Ukraina kriisi tõttu on põgenenud 230 000 inimest

Konflikti tõttu Ukrainas on oma kodudest põgenenud 230 000 inimest, teatas ÜRO pagulasamet (UNHCR) täna.

UNHCRi esindaja Dan McNortoni sõnul oli 18. juuli seisuga pagenuist ligi 100 000 sisepõgenikud, 130 000 inimest on lahkunud aga Venemaale.

«Nad on peamiselt Luganski ja Donetski piirkondadest. Need näitajad on viimastel nädalatel tõusnud,» lisas McNorton.

Võrreldes juuniga on kasvanud märgatavalt just sisepõgenike hulk. UNHCRi andmetel oli juuni lõpu seisuga sisepõgenikke 54 000, Venemaale oli toona põgenenud 110 000 inimest.

Eero Janson: Rohkem solidaarsust

27. juuni Pärnu Postimehe juhtkiri pealkirjaga “Põgenikepoliitika jäägu konservatiivseks” põhineb mitmetel valefaktidel.

Esiteks väidetakse, et 70 aastat tagasi Läände põgenenud inimesi ei saa võrrelda tänaste põgenikega, kuna tollal põgenesid inimesed välisriigi repressioonide eest ning asusid vastuvõtvas riigis esimesel võimalusel tööd otsima. On selge, et paguluse puhul pole oluline, kas inimene põgeneb oma kodunt naaberriigi sissetungi või kodusõja tõttu – oht elule on oht elule. Tegelikult on nüüdsete pagulaste ja 70 aasta taguste põgenike vahel vaid üks erinevus: sellal kui Teise maailmasõja ajal ja järel võtsid lääneriigid Eestist tulnud põgenikke vastu vaid heast südamest, siis tänapäeval on riikidel, sh Eestil, juba rahvusvaheliselt võetud kohustus kõiki abivajajaid, kes nendeni jõuavad, aidata.

Samuti ei vasta tõele juhtkirjas esitatud väide, nagu ei tahaks tänased pagulased töötada või õppida kohalikku keelt. Vastupidi, töö leidmine on Eestilt kaitse saanud pagulaste jaoks üks olulisemaid etappe oma elu taas ülesehitamisel, kuna see annab neile vajaliku stabiilsuse ja iseseisvuse. Suurem osa vähem kui sajast Eestis elavast pagulasest on omale töö ka leidnud. Lisaks tasub märkida, et varjupaigataotlejatel on hetkel Eesti riik lausa keelanud otsuse ootamise ajal töötada, sundides inimesed teinekord lausa mitmeks aastaks täielikult sõltuvaks väikesest toimetulekutoetusest. Seega ei ole töötus Eestis elavate pagulaste ja varjupaigataotlejate jaoks kunagi vaba valik. Lisaks, kuna töö leidmine on suurel määral seotud eesti keele oskusega, on ka sobilikele keelekursustele suur tung. Seni on probleeme esinenud hoopis sobilike kursuste vähesusega. Seda kõike on kinnitanud ka 2011. aastal Siseministeeriumi tellitud ja Balti Uuringute Instituudi poolt läbiviidud uuring “Eestis rahvusvahelise kaitse saanud isikute hetkeolukord ning integreeritus Eesti ühiskonda”.

Juhtkirjas öeldakse ka, et “põgenikud on muutumas kogu Euroopa peavaluks”. Seda võiks veelgi laiendada: põgenikud on peavaluks kogu inimkonnale. Mõistagi tahaksime me elada maailmas, kus inimesed ei peaks oma kodudest põgenema selleks, et ellu jääda. Kuid olukorras, kus ainuüksi Süüriast on põgenenud juba 3 miljonit inimest, kellest umbes pooled on lapsed, ei ole võimalik enam pead liiva alla peita. Euroopa riigid on vastu võtnud vaid 3% kõigist Süüriast lahkunud inimestest, vaatamata sellele, et lähim Euroopa Liidu liikmesriik asub Damaskusest vaid paarisaja kilomeetri kaugusel. Seega on selge, et Euroopa riigid, Eesti teiste hulgas, ei ole teinud piisavalt jõupingutusi abivajajate aitamisel. Euroopa vajab rohkem inimlikkust ja solidaarsust, mitte vähem.

Artikkel ilmus 2. juulil ilmunud Pärnu Postimehes vastulausena 27. juuni juhtkirjale.