Uudised: varjupaigataotlejate vastuvõtt
Põgenikud Eestis: kõige tähtsam on, et siin on turvaline
Kõik algas sellest, et Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM) kutsus ajakirjanikke osalema üritusel, mida nimetas õppereisiks, et tutvustada põgenike temaatikat nii Eestis kui kui mujal maailmas. Kuidas elavad Eestis need, kes on pagulase staatuses ning ootavad oma elus selgust? Delfi reporter Rene Suurkaev otsustas minna ja järgi vaadata. 
Vara reede hommikul pressibussile jõudnud, jäin kohe magama ja ärgates avanes bussiaknast vaade pooleldi valmisehitatud majale ning taamal põhjaranniku tuultest jõudu saavatele tuulikutele – selge, et olime jõudnud Ida-Virumaale. 
Esmajoones viidi meid Pannjärve spordikeskusesse seminarile, kus soome-rootsi päritolu Juni Berglund rääkis meile migratsiooniprobleemidest, näitas visuaale ja andis maitsta põgenikelaagri toitu. Muuhulgas ka tugevalt alatoitunud lastele mõeldud pähklipastat ja kuivtoit BP-5. Võrreldes põhjanaabritega on Eestis varjupaigataotlejaid vähe, eelmisel aastal oli neid 67. Täna elab varjupaigataotlejate keskuses kümmekond elanikku. 
Jätkasime oma sõitu Illuka poole, fotohuvilised said pildistada Ida lumiseid katuseid. Varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus asub Ida-Virumaal, Illuka vallas Jaama küla taga metsas; lähim linn on Jõhvi, mis asub 50 kilomeetri kaugusel. 
Illukale jõudes viidi meid kööki, kus majarahvas vaaritas. Kohe jäi ajakirjanike tähelepanu keskele lõbusas särgis must mees nimega Ivrahim Elevandiluurannikult. "Ma pole ise Odessas käinud," seletas ta kirja oma kollasel särgil. 
Lõbusas tujus afgaan Ismaila keetis riisi ja tahtis eesti keeles minuga rääkida. Eks meie jutt veidi konarlik tuli, aga meeleolu oli hea: Video: Ismael Illukalt Arvutiruumis istuv must mees Kamerunist ei viitsi minuga suhelda ega ka pildile jääda. "Teist pole mingit kasu," on ta veendunud. "Ma mõistan sind," vastan ja näen, et mees rahuneb. Räägime elust Eestis ja sellest, et suure külmaga pidi kaks jopet toas seljas olema. Lõpuks saan loa pildistada teda eemalt. "Kõige tähtsam on minu jaoks see, et tunnen end siin turvaliselt," ütleb mees. 
Kuna oleme ju pressireisil, siis teevad ajakirjanikud köögis agaralt tööd. 
Ivrahim on oluliselt seltskondlikum kui mees arvutiruumis. Nii näitab ta lahkelt kõigile oma tuba. 
Koridorides märkan palju inglisekeelseid sildikesi. Muuhulgas annab administratsioon oma elanikele teada, et neile, kes eesti keele tunnis ei käi, bussisõidu raha ei hüvitata. 
Põgenikekeskuse ühistubades on üleval aga hulgaliselt valvekaameraid. 
Köögis on vahepeal valminud toit, mida külalistele pakutakse. Seda on igaüks valmistanud vastavalt oma maitsele. Nii podisebki pliidil afgaani riis ning kameruni meeste liharoog, ukrainlased valmistavad aga suure koguse pliine. 
Ismaila on oma riisi valmis saanud ning peagi on kaetud laud, kuhu on oodatud ka ajakirjanikud. 
Jätan seltskonna sööma ja kasutan seda võimalust, et vaadata platsil asuvate teiste hoonete juurde. Sama suur lisahoone on täiesti tühi ja eemal asuv kontor on tänaseks töö lõpetanud. Krundi ääres asuval männipuul on satelliidiantenn, mis vahib üle tühja välja mustava metsa poole. Vaikus ja rahu. 
Mu kaaslased on kapsarullide, pliinide ja riisiga lõpetanud. "Tõesti väga maitsev oli," kiidab üks preili ja mitmed mõmisevad empaatias. Koos meiega istub ootamatult bussi ka afgaan Ismaila. Jõudes lõpuks Tallinna, Lasnamäe kanalisse, küsin temalt kuhu ta läheb. "Mustamäele!" Olgu. Head teed, inimene. 
Lugu pärineb Delfist.
Eesti valmistub senisest enamate põgenike vastuvõtuks
Kuna eeldatavasti kasvab lähiajal Eestisse tulevate varjupaigataotlejate arv, teeb riik selleks ka ettevalmistusi.
«Pinged kolmandates riikides on jätkuvalt teravad ja need riigid, kes on enamasti varjupaigataotlejate sihtriigiks, näiteks Soome ja Rootsi, on karmistanud oma migratsioonipoliitikat, mistõttu peame olema valmis selleks, et lähiaastatel võib kasvada Eestis varjupaika taotlevate inimeste arv,» rääkis politsei- ja piirivalveameti staatuse määratlemise büroo peaekspert Ellen Lebedeva.
Mida rohkem saabub Eestisse varjupaigataotlejaid, seda rohkem on aga vaja ka raha nende ülalpidamiseks ning inimesi nende taotluste menetlemiseks. «Koormus nii politsei-ja piirivalveameti rahvusvahelise kaitse talitusel kui ka sotsiaalministeeriumi haldusalas oleval varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusel on olnud väga suur,» tõdes Lebedeva. Taotlejate arvu kasvu tõttu tuli mullu rahvusvahelise kaitse talitusse üks töötaja juurde palgata.
Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialisti Triin Raagi sõnul on Ida-Virumaal asuva Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse eelarve eelmise aastaga võrreldes oluliselt kasvanud.
Kui tänavu on Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse eelarve 232 162 eurot, siis mullu oli see summa pea poole väiksem ehk 125 715 eurot. «Nii suure eelarve kasvu põhjuseks on just Eestist varjupaika taotlevate isikute arvu tõus viimastel aastatel,» tunnistas Raag.
Kuigi varjupaigataotlejate arv on oluliselt kasvanud, ei ole vastuvõtukeskuse täitumus Raagi kinnitusel veel kriitilist piiri ületanud. «Selleks, et toime tulla olukorras, kui varjupaigataotlejate arv ületab vastuvõtukeskuse mahutavuse, on koostöös osapooltega ette valmistatud tegevuskava, kus on läbi mõeldud erinevad stsenaariumid ning kavandatud ka lahendused,» selgitas ametnik.
See tähendab, et on mõeldud läbi, kuidas selles olukorras korraldada inimeste transporti, majutust, esmatarbekaupadega varustamist, toitlustamist, tervishoiuteenuste kättesaadavust, vajadusel leida tõlke ja anda psühhosotsiaalset abi.
Politsei- ja piirivalveameti peaeksperdi Ellen Lebedeva sõnul menetleb Eesti varjupaigataotlusi lähtudes siseriiklikest ja rahvusvahelistest seadusaktidest. «Varjupaigamenetlus ei ole siin teiste riikidega võrreldes ei kergem ega lihtsam, tegemist on väga mahuka menetlusega, mille käigus teostatakse põhjalik analüüs taotluse põhjendatuse kohta, uuritakse taotleja tausta ja teda ohustavaid asjaolusid,» selgitas Lebedeva.
Rahvusvahelise kaitse saaja saab Eestis tähtajalise elamisloa - pagulase staatusega kolmeks aastaks ning täiendava kaitsega üheks aastaks. Sellega kaasneb õigus reisida ka teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse tingimusel, et tema eemalviibimine ei ületa 90 päeva kuue kuu jooksul. Lebedeva lisas, et kui Eestis varjupaiga saanud isik soovib teise riiki elama asuda, peab ta selleks taotlema vastavat õigust konkreetses riigis.
Mullu kasvas kogu Euroopas põgenike arv. Aga kui mujal Euroopas oli see kasv 17 protsenti, siis Eestis varjupaigataotlejate arv kahekordistus. Kui 2010. aastal esitati 33 rahvusvahelise kaitse saamise taotlust, siis 2011.aastal 67 taotlust. «Sündmused Põhja-Aafrikas on põhjustanud varjupaigataotlejate arvu tõusu üle maailma ning ka Eesti on kogenud märgatavat ajutist kasvu, kuid Eesti on pigem valitud transiitriigiks, et jõuda siit edasi soovitud Euroopa riiki,» selgitas Lebedeva.
Ametniku sõnul suhtuvad varjupaigataotlejad Eestisse ilmselt kui mugavasse transiitriiki, kus võib taotleda varjupaika ning hiljem positiivse otsuse korral teistesse riikidesse edasi liikuda. «Meil on hea ühendus Soome ja Rootsiga, kuhu peamiselt tahetakse lõpuks jõuda. Lisaks on Eestis võrdlemisi head vastuvõtutingimused ning varjupaigataotlejaid koheldakse vastavalt kehtivatele rahvusvahelistele õigusnormidele,» selgitas ta.
Statistika kohaselt on keskmine Eestist varjupaigataotleja 18- kuni 34-aastane mees. Naissoost ja alaealisi varjupaigataotlejaid on Eestis jätkuvalt vähe.
Lugu pärineb siit.
Pagulaspoliitika erisektsioon Riigikogu Toimetistes
Riigikogu Toimetiste käesolevas numbris (24,2011) on erisektsioon Eesti pagulaspoliitikast.
Teemat "Eesti varjupaigapoliitika Euroopa perspektiivis" analüüsib Balti Uuringute Instituudi juhatuse liige Kristina Kallas, kes on ühtlasi Eesti Pagulaabi MTÜ juhatuse esinaine. Kirjutise peamise sõnumina jääb kõlama, et Eesti peab kujundama oma varjupaigataotlejate vastuvõtusüsteemi ümber, et toime tulla pidevalt uuenevate ülesannetega. Artikkel analüüsib Eesti varjupaigapoliitika eri aspekte, keskendudes varjupaigataotlejate vastuvõtutingimustele. Kõigepealt antakse ülevaade Eesti varjupaiga- ja pagulaspoliitika ajaloost ja võrreldakse Eesti olukorda Euroopa teiste riikide, eelkõige Läänemere piirkonna omaga. Seejärel analüüsitakse Euroopa Liidu ühise varjupaigasüsteemi loomise protsessi ja selle käigus tekkivaid pingeid. Artikli lõpus vaadeldakse ülesandeid, mida varjupaigataotlejate arvu pidev suurenemine ja Euroopa Liidu üha jõulisemalt koordineeritav varjupaigapoliitika Eesti ette seab.
"Pagulaste lõimimine Eesti ühiskonda: probleemid ja lahendused" teema ainesel vaeb mõtteid Kristjan Kaldur, Balti Uuringute Instituudi analüütik. Kirjatüki keskseks väiteks on see, et rahvusvahelise kaitse saanud isikute lõimimine Eesti ühiskonda pole siiani olnud kuigi tulemuslik. Selles artiklis tuuakse välja peamised Eesti ühiskonda lõimumise nõrgad kohad just rahvusvahelise kaitse saanute endi seisukohast vaadatuna. Peatähelepanu on sellistel valdkondadel nagu elukoha leidmine, tööturule sisenemine, ligipääs keeleõppele ja sotsiaalteenustele ning kogemused lõimumisprogrammidega. Artikli lõpus on välja toodud soovitused rahvusvahelise kaitse saanud isikute vastuvõtutingimuste ja lõimimise parandamiseks.