Uudised: varjupaigataotlejate vastuvõtt
Varjupaigataotlejate kinnipidamine varjupaigamenetluse kestel ja alternatiivid kinnipidamisele
Pagulaste õiguskliiniku töösse panustanud Viivika Sirelpu kirjutas ja kaitses magistritöö teemal „Varjupaigataotlejate kinnipidamine varjupaigamenetluse kestel ja alternatiivid kinnipidamisele“. Taolise aluse kinnipidamisele annab välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 33 lg 1, mis näeb imperatiivselt ette varjupaigataotleja kinnipidamise väljasaatmiskeskuses kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni, juhul kui isik esitas varjupaigataotluse väljasaatmiskeskuses viibides või väljasaatmise täideviimise käigus. Töö põhieeseesmärgiks oli välja selgitada, kas varjupaigataotlejate kinnipidamine väljasaatmiskeskuses kogu varjupaigamenetluse on õiguspärane ja kooskõlas rahvusvahelise ja Euroopa Liidu õigusega ning Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Sealjuures uuris Viivika, millised tingimused peavad olema täidetud selleks, et riik võiks varjupaigataotlejalt vabaduse võtta ning milliseid põhimõtteid tuleb taoliste otsuste tegemisel arvesse võta. Sellega seoses käsitles Viivika varjupaigataotlejate põhiõiguste riivega seonduvat ja Euroopa Inimõiguste Kohtu, Euroopa Liidu kohtu ning siseriiklike kohtute praktikat. Viivikat ajendas nimetatud teemat uurima migratsiooni – ja asüülivaldkonna üha kasvav tähtsus Eestis ning sellega seonduv varjupaigataotlejate järjest sagedasem kinnipidamine väljasaatmiskeskuses. Samuti oli selle uurimistöö teema valik seotud ka tegevusvaldkonnaga, milleks oli varjupaigataotlejatele õigusabi osutamine Eesti Inimõiguste Keskuse pagulaste õiguskliinikus.
Oma uurimistöös vaatles Viivika kinnipidamise lubatavust rahvusvahelise õiguse, Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ja Euroopa Liidu õiguse valguses ning analüüsis, kas Eestis kehtiv õigus ja kohtupraktika vastab praktikas väljatöötatud Euroopa inimõiguste konventsiooni põhimõtetele ja rahvusvahelise õiguse ning Euroopa Liidu õiguse sätetele.
Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 5 annab aluse, mis tingimustel on vabaduse võtmine lubatud. Need alused on sätestatud ammendavalt. Artikkel 5 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele. Kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras järgmistel juhtudel: […] f) seaduslik vahistamine või kinnipidamine, vältimaks tema loata sissesõitu riiki või et võtta meetmeid tema väljasaatmiseks või -andmiseks. Ehk riigid võivad varjupaigataotlejaid kinni pidada vaid EIÕK artikli 5 lõikes 1 punktis f sätestatud alusel. See kinnipidamine peab olema vastavuses kogu artikli 5 eesmärgiga, milleks on kaitsta isiku vabadusõigust ja kindlustada, et kedagi ei jäeta tema vabadusest meelevaldselt ilma. Siseriiklik peab olema kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja nende põhiväärtustega.
Lisaks sellele peab vabadusõiguse piiramine vastama ka kõikidele järgnevatele tingimustele:
1) piirang peab olema seaduslik
2) piirangul peab olema legitiimne eesmärk
3) piirang peab olema vajalik demokraatlikus ühiskonnas.
Viivika jõudis oma uurimistöös järeldusele, et varjupaigataotlejate kinnipidamine väljasaatmiskeskus omab seaduslikku alust, mis on sätestatud VRKS-s. Järgnevalt uuris ta, kas varjupaigataotlejate kinnipidamine teenib piirangusättes loetletud legitiimset eesmärki. Selleks tuli uurida, kas varjupaigataotleja on riigis seaduslikult või ebaseaduslikult viibiv isik.
Uurimistöös ei õnnestunud tal tuvastada, et varjupaigataotleja, kelle taotlus on menetlusse võetud, viibib riigis ebaseaduslikult. Kuskil õigusaktis ei ole sätestatud, et tegemist oleks ebaseaduslikult riigis viibiva isikuga. Viivika leidis, et kui varjupaigataotlus on menetlusse võetud, siis ei saa taotlejat enam käsitleda ebaseaduslikult riigis viibiva isikuna. Õigust elamisloaks varjupaigamenetlus ei anna, kuid õigusliku aluseta riigis viibiva isikuna taotlejat samuti käsitleda ei saa.
Üldjuhul viibivad varjupaigataotlejad vabaduses ja elavad vastuvõtukeskuses Illukal. Nende liikumisvabadus on piiratud asjaoluga, et nad on kohustatud elama varjupaigamenetluse kestel vastuvõtukeskuses ning viibima vastuvõtukeskuses öisel ajal. Isikule antud varjupaigatunnistus tõendab, et tal on Eestis ajutiseks viibimiseks seaduslik alus. Samasvarjupaigataotleja, kes esitab taotluse väljasaatmiskeskuses, loetakse kohtupraktikas riigis ebaseaduslikult viibivaks isikuks ning on seetõttu kohustatud viibima väljasaatmiskeskuses kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni. Viivika jõudis oma töös järeldusele, et varjupaigataotleja kinnipidamine väljasaatmiskeskuses ei teeni seaduses sätestatud legitiimset eesmärki.
Varjupaigataotleja kinnipidamine peab olema vajalik ja proportsionaalne demokraatlikus ühiskonnas. See paneb haldusorganile ja kohtule kohustuse hinnata, kas kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne meede seatud eesmärgi saavutamiseks. Esialgne paigutamine väljasaatmiskeskusesse võib olla vajalik ja teenida oma eesmärki, kuna tegemist on isikuga, kes ületas piiri ebaseaduslikult ja kellel puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kui isik on varjupaigataotluse esitanud (st eelintervjuu Politsei – ja Piirivalveameti ametnikega on toimunud ning põhilised faktid varjupaiga taotlemiseks on kirja pandud) ja puuduvad muud alused isiku edasiseks kinnipidamiseks, siis tuleks varjupaigataotleja vabastada ja suunata avatud vastuvõtukeskusesse.
Varjupaigamenetluse efektiivseks läbiviimiseks eksisteerivad VRKS järelevalvemeetmed. Kui isik esitab taotluse väljasaatmiskeskuses, siis tema suhtes ei ole võimalik järelevalvemeetmeid rakendada. Seega VRKS-sse tuleb sätestada ka järelevalvemeetmed varjupaigataotlejate jaoks, kes esitasid taotluse kinnipidamisasutuses. Haldusorganil tuleb väljasaatmiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamise taotluses põhjendada, miks ei ole vähemriivavate sunnimeetmete kasutamine võimalik ja miks edaspidine kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne meede soovitud eesmärgi saavutamiseks. Samuti tuleb kohtul haldustoiminguks loa andmisel kasutada uurimisprintsiipi ja hinnata, kas kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne sunnivahend seatud eesmärgi saavutamiseks. Kohus ei tohi haldustoiminguks loa andmisel lähtuda vaid sellest, et seaduses eksisteerib imperatiivne säte kinnipidamiseks. Haldustoiminguks loa andmine peab olema kohtuniku kaalutlusotsus.
Oma uurimistöös tegi Viivika järgmised ettepanekud VRKS muutmiseks:
1) varjupaigataotleja kinnipidamise alused tuleb seaduses sätestada ammendavalt ja konkreetselt ning kohaldamine peab lähtuma konkreetse varjupaigataotleja olukorrast tulenevalt;
2) kinnipidamine peab olema erand, mitte reegel ja kuuluma kohaldamisele juhul, kui alternatiivseid meetmeid ei saa tõhusalt kasutada;
4) kinnipidamine ei tohi ületada mõistlikku aega, mis on vajalik eesmärgi saavutamiseks;
5) järelevalvemeetmed peavad olema seaduses sätestatud ja kohaldatavad ka varjupaigataotlejatele, kes esitasid taotluse väljasaatmiskeskuses;
6) varjupaigataotlejaid ei tohi kinni hoida põhjusel, et haldusorganil on tekkinud kahtlus, et vabaduses võib isik põgeneda või hoida kõrvale väljasaatmismenetlusest. Taoline kahtlused peavad olema objektiivsete asjaoludega põhjendatud.
7) VRKS – i sõnastuse muutmine, et teha võimalikuks varjupaigataotlejate, kes esitavad taotluse väljasaatmiskeskuses, üleviimise avatud vastuvõtukeskusesse Illukal.
Eeltoodust tulenevalt peavad seaduses olema määratletud konkreetsed tingimused kinnipidamiseks ning nende kohaldamist tuleb hinnata konkreetse varjupaigataotleja olukorrast tulenevalt, et kas kinnipidamine on põhjendatud ning kas sama eesmärgi saavutamiseks on võimalik kohaldada isiku õigusi vähem riivavaid meetmeid. VRKS § 33 lg 1 näeb ette varjupaigataotleja imperatiivse kinnipidamise väljasaatmiskeskuses, täpsustamata isiku kinnipidamise eesmärki ning sätestamata kaalutlusõigust, mis ei võimalda hinnata, kas konkreetse varjupaigataotleja kinnipidamine on põhjendatud. Taoline kinnipidamine väljasaatmiskeskuses, hindamata eraldi konkreetse isiku individuaalseid asjaolusid, rikub taotleja õigust isikuvabadusele ja on meelevaldne.
Info on pärit siit.
Põgenikeprobleemile tuleb läheneda solidaarselt
Võimalik, et Lissaboni lepet tuleb täiustada millegi abielutõotuse sarnasega. Et Euroopa Liidu liikmed vannuvad, et on üksteisega nii headel kui halbadel aegadel, nii vaesuses kui ka rikkuses. Sest võlakriis ja põgenikeprobleem näitavad, et solidaarsus ei ole liikmesriikidele iseenesest mõistetav.
Nii kurdavad lõunapoolsed Euroopa Liidu liikmed juba aastaid, et neil on põgeniketulvaga aina keerulisem toime tulla ning kõik liikmesriigid peaksid solidaarselt seda koormat kandma.
Teised liikmesriigid, Eesti nende hulgas, on leiutanud oma kurtuse õigustamiseks erinevaid ettekäändeid, mis kõik lasevad läbi nagu põgenikepaadi põhi. Eriti nutuses olukorras on Malta, kelle rahvaarv on vaid veidi suurem Tallinna omast, kuid oma asukoha tõttu on see Aafrikast tulnutele esimene Euroopa rand.
Multikultiga kaasnenud probleeme arvestades pole põgeniketeema Euroopa valijate seas loomulikult populaarne. Seejuures jäetakse tähelepanuta, et mitte igaüks, kes kuidagi end Euroopasse slikerdab, pole põgenik. Põgeniku staatuse saamiseks on kindlad kriteeriumid ning need, kes sellele ei vasta ning kellel ka muud seaduslikku alust siinviibimiseks pole, saab välja saata.
Eurooplased muretsevad südamest inimõiguste ja kodanikuvabaduste rikkumise pärast oma lähinaabruses, kuid väldivad solidaarse vastutuse võtmist ega taha mõista, et põgenikud enam ise oma õiguste pärast ei muretse, nemad tahavad ainult ellu jääda.
See pole ainult silmakirjalik, vaid ka ülbe, sest ülbe on arvata, nagu trügiksid inimesed kõigest hingest Euroopasse, et siin teadmata kuidas ja mis edasi saab põgenikuna elada. Põgeniku staatust ei vali endale keegi vabatahtlikult.
Põgenike vastuvõtmine on ainsa ja kordumatu elu väärtustamine. Põhjamaad saavad sellest ülejäänud Euroopaga võrreldes paremini aru. Kui Eesti tahab samuti olla põhjamaa, ei saa piirduda ainult sealse elatustaseme püüdmisega, vaid üle tuleb võtta ka väärtused. Paanikaks pole põhjust, sest kui põgenike vastuvõtmine jaotataks liikmesriikide vahel solidaarselt, oleks Eesti osa selles nagunii nii väike, et erilist peavalu see ei tekitaks.
Nii nagu Malta on ka Eesti, Läti ja Leedu väikesed piiririigid, lihtsalt piir on erinev. Põgenike tulv on mitme poliitiliselt keerulise asjaolu kokkulangemise tulemus. Praegu on raske Aafrika Sarves ja sealt Maltale tullaksegi. Kuid mõelgem, et kui mingil põhjusel eskaleeruksid pinged Kesk-Aasias, kuhu siis tullakse.
Me eeldame kaljukindlalt, et kui meil on piiril probleeme, reageerib sellele solidaarselt kogu Euroopa. Miks ei või riigid teisel piiril sama kindlad olla meie peale? See on piinlik. Lisaks veel ajalooline kohustus, mille täitmist me ise Euroopalt eeldanud oleme – milliseks oleksid paljude Eesti inimeste elud kujunenud siis, kui näiteks Rootsi oleks keeldunud Teise maailmasõja ajal meie paadipõgenikest? Toona olid kõikidel riikidel veel suured probleemid, ometi võeti ka põgenikud vastu.
Tegu on ajaleht Postimees juhtkirjaga, mis on pärit siit.
Inimõiguste Keskuse pagulaste õiguskliinikust
Anni Säär on pagulaste õiguskliiniku nooremõigusekspert. Ta on huvitatud rahvusvahelistest inimõigustest ja omandab hetkel bakalaureuse kraadi õiguses TTÜ õiguse instituudis. Tema oli ka üks esimestest tudengitest, kes pagulaste õiguskliiniku pilootprojektis osales.
Seega kogemusi sain väga erinevaid ja väga palju. Võin kinnitada, et kõike kindlasti ülikoolis ei õpi ja vahetu kokkupuude annab kõige parema kogemuse.
Inimõiguste keskuse pagulaste õiguskliinikusse praktikale tulles tuleb kindlasti kokku puutuda kaebuste kirjutamisega, riigi õigusabi taotlemisega, klientidega ja ametnikega suhtlemisega ja palju muuga, millest oma hilisemas töös ka praktiliselt väga palju kasu on. Kuna Eestis on tegu veel suhteliselt noore valdkonnaga, on kõigil võimalus midagi muuta, pakkuda uusi lahendusi.
Kogemused annavad oskused ning oskusi on nii olevikus kui tulevikus kindlasti vaja, seega ei jookse see praktika kellelgi mööda külgi maha, vastupidi – see annab palju juurde.
3. Nagu mainisid – oled siin töötades näinud väga erinevaid juhtumeid – kas oskad kuidagi üldistavalt midagi nende põhjal ka Eesti olukorra kohta öelda? Eesti kohta ütleks seda, et lausa naeruväärne on olukord, kus isikud, kes õigusabi väga vajavad, seda ei saa. Või on tee õigusabi saamiseks liiga raske ning keeruline.
4. Sel aastal Eestis varjupaika saanud võrdlemisi vähe inimesi, samuti pole praegu varjupaigataotlejaid kuigi palju (kui üldse?) – oskad põhjendada, milles võib Sinu meelest asi olla? Raske on oletada – siin saab pakkuda mitmeid võimalusi alates sellest, et isikud lihtsalt ei soovi läbi Eesti tulla Euroopasse. Loomulikult võib ka olla sinisilmne ja arvata, et maailmas on olukord juba palju parem kui eelmine aasta. Põhjust, milles tegelikult asi on, ei saa mitte keegi 100% kindlusega öelda.
5. Kas Eesti varjupaigamenetlussüsteemis annaks Sinu hinnangul midagi parandada? Kindlasti.
Esimene, ja kõige olulisem on see, et oleks vaja tagada rahvusvaheliste nõuete kohane õigusabi kättesaadavus. Eeskujuks võiks olla Rootsi.
Teiseks oleks aga vaja muutusi selles praktikas kuidas varjupaigataotlejad satuvad väljasaatmiskeskusesse ning selles, et neid sealt enam menetluse jooksul välja ei lasta (Illuka vastuvõtu keskusesse).
Nagu ka Politsei- ja Piirivalveamet on öelnud – piisab praegusest süsteemist antud taotlejate arvule, kuid kui see peaks suurenema, siis tekiks suur probleem.
Intervjuu pärineb siit.