Uudised: pagulaspoliitika

Pagulased suunatakse Tallinna vangla alale

Tulevikus hakkavad ühe katuse all viibima isikud, kes loodavad Eesti riigilt rahvusvahelist kaitset, ja illegaalid, kes ootavad maalt välja saatmist.

Riigikogu põhiseaduskomisjonis tekitas eelmisel nädalal kirgi nn pagulaseelnõu (välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus), mille peamine eesmärk on panna kokku vastuvõtukeskus ja väljasaatmiskeskus ning nimetada see kinnipidamisasutuseks.

Praegu on Ida­-Virumaal Illukal eraldi vastuvõtukeskus, kuhu paigutatakse pagulased, ja Harjumaal Harkus on eraldi väljasaatmiskeskus, kus on illegaalselt riigis viibivad inimesed või muidu kurjategijad, kel elamisluba ära võetud ja kes ootavad maalt välja saatmist. Nüüd on plaan panna need kaks asja kokku ja paigutada Tallinna vangla alale.

«Ei kujuta ette, kuidas see praktikas hakkab välja nägema – eriti kui võtta arvesse paari nädala tagust juhtumit, mil naine müüs laste mänguväljakul narkootikume. Temalt võeti elamisluba ära ja ta saadetakse maalt välja. Seda tüüpi narkokurjategija pannakse siis tulevikus kokku inimestega, kes vajavad rahvusvahelist kaitset, erinevaid teenuseid,» imestas riigikogu liige Jevgeni Ossinovski (SDE).

«Juba see, et nad üldse kokku pannakse, on kahtlane, aga märgiliselt on täielik sigadus, et nad vangla territooriumile viiakse,» lisas poliitik, kes pole küll eelnõuga tegeleva põhiseaduskomisjoni liige, kuid on komisjoni aruteludel osalenud oma huvist.

Lähinädalatel teisele lugemisele saadetava eelnõu eest riigikogus vastutav isik Mart Nutt (IRL) kinnitas, et pagulasi ei saadeta vanglasse, vaid Tallinna vangla territooriumil olevasse hoonesse, mida ümbritsevad nõuetekohased aiad. «On mõistlik ja kokkuhoidlik kasutada olemasolevaid võimalusi,» märkis ta.

Ossinovski vastas, et varjupaigataotlejatel võib vangla territooriumil olla eraldi sissepääsuga eraldi maja, aga see annab ikkagi pigem signaali, et nad on kriminaalid – selline eelarvamus on suurel hulgal elanikkonnast. «Seetõttu on see rahva seas kindlasti populaarne käik, kuid näitab selgelt, kui postsovetid me selles küsimuses oleme,» leidis ta.

Ossinovski päris läinud nädalal riigikogus sel teemal aru peaministri kohustusi täitnud kaitseministrilt Urmas Reinsalult (IRL).

Sotsiaaldemokraadist rahvasaadik tõdes, et kuna suur osa Eestis pagulase staatuse saanud inimesi ei saa enamikku seadusega ette nähtud teenuseid, näiteks elamispinda või kohanemisega seotud teenused, ei täida meie riik paljusid pagulase küsimuses rahvusvaheliselt võetud kohustusi.

«Selles kontekstis on üllatav, et selle asemel et lahendada probleemi sisuliselt, on riigikogu menetlusse antud valitsuse eelnõu, millega viiakse pagulaste vastuvõtukeskus kokku väljasaatmiskeskusega ehk pannakse kodumaal tagakiusatud pagulased kokku väljasaadetavate inimestega, kes on seadusrikkujad või lausa kriminaalid,» rääkis Ossinovski.

«Et ühiskond saaks täiesti ühemõtteliselt aru meie riigi suhtumisest pagulastesse, luuakse uus keskus Tallinna vangla juurde. Ma küsin, kas see ongi IRLi Eesti asja ajamine, et rahvusvahelist kaitset vajavad inimesed pannakse Tallinna vanglasse?» päris ta peaministri asendajalt.

Reinsalu lükkas kategooriliselt tagasi väite, et Eesti ei täida oma kohustusi, ning kinnitas, et iga juhtumit menetletakse üldistest humanistlikest põhimõtetest ja rahvusvahelise õiguse normidest lähtudes.

«Valitsusel ei ole kindlasti mingit kava varjupaiga taotlejaid vanglasse saata. Vastupidi, ma arvan, et need ettepanekud on välja arendatud ühelt poolt tõhususe kriteeriumist, et ressurssi kasutada nõnda, et nende nõuetega meie ette seatavaid tingimusi saaks nende inimeste puhul täita,» ütles kaitseminister.

Reinsalu lisas, et kuna varjupaika taotlevate ja pagulase staatuse saavate inimeste hulk on viimaste aastatega hüppeliselt kasvanud, tuleb nende inimeste paigutamisel käituda võimalikult säästlikult.

Kagu­Eestis on üle Eestit ja Venemaad lahutava kontrolljoone tänavu ebaseaduslikult tulnud 33 vietnamlast, kaks süürlast, üks hiinlane ja üks armeenlane. Lisaks tabati samas piirkonnas 20. aprillil viis Pakistani kodanikku, kelle täpne Eestisse sisenemise koht on veel kindlaks tegemata.

Uudist vahendab Postimees.

Kari Käsper: Eesti varjupaigapoliitika tuleks seada vastavusse inimõiguste kaitsega

Peaminister Andrus Ansipil on õigus, kui ta Afganistani tõlgi Omari kaasust kommenteerides ütles, et varjupaiga andmise või mitteandmise otsus ei saa olla poliitiline, sest varjupaiga andmine põhjendatud juhtudel on riigi kohustus. Samas on võimalik mitmeid poliitilisi valikuid teha varjupaigapoliitika laiemal kujundamisel. Eesti on teinud selge valiku konservatiivse asüülipoliitika kasuks.

Õige on ka see, et riik ei saa konkreetset varjupaigataotlust kommenteerida, sest seda peab tegema taotleja ise, kui seda õigeks peab. Samas seondub Omari juhtum laiemalt inimõiguste kaitse olulisusega ning Eesti konservatiivse asüülipoliitikaga, mida riigil on oluline laiemalt selgitada ja põhjendada. 

Varjupaigataotlus esitatakse üldiselt kas piiril või juba sihtriigis viibides. Saatkondade või diplomaatide vahendatud asüülitaotlused ei ole tavapärane nähtus ega saagi tõenäoliselt kuigi positiivse lahenduseni jõuda, kui pole varasemat poliitilist kokkulepet asüüli anda. Ka Eestis on reeglina varjupaigataotlusi Afganistanist pärit isikutelt vastu võetud ja menetletud ikka ainult juhul, kui nad on juba tagakiusamise hirmus siia põgenenud – kasvõi seetõttu, et saatkonnad ei ole võimelised taotlusi menetlema.

Seega oleks kaitse saamise perspektiiv olemas eelkõige Eestis taotluse esitamisel ning riiki seoks siis ka non-refoulement -põhimõte, mis keelab inimest tagasi saata riiki, kus ta elu, tervis või vabadus on ohus. 

Afganistani olukord on keeruline. Tegemist on suure riigiga, mille erinevates osades on olukord erinev. Samuti võib olukord kiirelt muutuda. Eesti Inimõiguste Keskusele kättesaadavatel andmetel võivad USA ja tema liitlaste vägedega koostööd tegevad inimesed, sh tõlgid, olla erilises ohus, kuna Taliban peab eriti neid nende põhimõtete reetjateks. Tõlkide olukord on eriti raske, sest neil võib oma tööst tulenevalt olla konfidentsiaalset luureinformatsiooni, mida Taliban samuti teada soovib.

Eesti Inimõiguste Keskus on seisukohal, et Eestisse põgenenud afgaanidel, kes on töötanud tõlkidena oma päritoluriigis, liitlasvägede või ISAFi heaks, on põhjendatud hirm päritolumaale naasmise ees ning tõeline oht oma elule ja tervisele juhul, kui neid peaks tagasi saadetama. Lähtudes rahvusvahelisest ja Eesti õigusest ei tohi tagasi oma päritolumaale saata tagasi isikuid, kes langeksid seal tõsise tagakiusu ohvriks või kellel esineb mõni muu alus rahvusvahelise kaitse saamiseks.

Eesti riigil, mis kuulub sellest aastast ka ÜRO Inimõiguste Nõukokku, on aga selle juhtumi valguses viimane aeg asüülipoliitikat rohkem lahti mõtestada ning kaaluda selle paremasse kooskõlla viimist deklareeritud inimõiguste eest seismise eesmärkidega.

Siseminister Ken-Marti Vaher on korduvalt öelnud, et Eesti varjupaigapoliitika on konservatiivne ning et ta on uhke selle üle, et Eesti on kõige väiksema arvuga varjupaigataotlejatega riik Euroopa Liidus. Ta on väitnud, et vähene varjupaigataotlejate arv on piirivalvurite hea töö tulemus. Selle rehepapliku ning veidi ksenofoobsena mõjuva sõnumi sisu on lihtne: Eesti ei taha rahvusvahelisete probleemide ja konfliktide tagajärgede likvideerimisele kaasa aidata kujul, mis tähendab rohkematele tagakiusamise ohvritele varjupaiga andmist, hoolimata sellest, et meie ajaloos oleme ise sellist abi vajanud.

See väide tekitab ka küsimusi selle kohta, kas Eesti järgib rahvusvahelisi kohustusi ning annab kõigile võimaluse varjupaigataotlus esitada. ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti ja Eesti Inimõiguste Keskuse ettepanekud seada piiril sisse erapooletu monitooring ei ole seni siseministeeriumi heakskiitu leidnud.

Tõrjuv suhtumine pagulastesse riigi juhtide seas ning mitmed sõnumid selle kohta, et pagulasi Eestisse ei oodata, mõjutavad varjupaigamenetlusega tegelevate inimeste, sh piirivalvurite suhtumist ja hoiakuid, aga ka kogu elanikkonna omi.

Hirm, et senisest jäigast poliitikast loobumine toob kaasa pagulaste tulva, tundub olevat alusetu. Neil vähestel, kes kuidagi siia on jõudnud, kelle varjupaigataotlust on piirivalvur kuulda võtnud ja kellel on õnnestunud väljasaatmiskeskuses või paremal juhul vastuvõtukeskuses (kohati trööstitutes tingimustes) vastu pidada, kuni kuude, mõnikord aastate pärast otsus tehakse ning see positiivseks osutub, ei ole Eestis kuigi head elu oodata. Sallivus teistsuguste suhtes on madal ning tuge elu- ja töökoha leidmiseks ja keele õppimiseks pole lihtne saada. 

Eesti seisab ka Euroopa Liidus jätkuvalt vastu suuremale solidaarsusele pagulasvaldkonnas ega nõustu võtma enda kanda suuremat koormat neilt riikidelt, kes ei suuda ise pagulastele varjupaika pakkuda. Malta riigis, kus elab sama palju inimesi kui Tallinnas, oli eelmisel aastal varjupaigataotlejaid üle 2000 ning mingit laadi rahvusvaheline kaitse anti 1435 inimesele. Eestis oli eelmisel aastal varjupaigataotlejaid 75, pagulasstaatus või sarnane rahvusvaheline kaitse anti kahekümnele inimesele. See moodustab 0,00001538 protsenti meie rahvaarvust. Kas see on miski, mille üle peaksime tundma uhkust või häbi?

Eesti asüülipoliitika annab nii meile endile kui ka maailmale sõnumi nii meie riigi kui ühiskonna väärtuste kohta ning teeb seda selgemas keeles kui välisministri deklaratsioonid inimõiguste prioriteetsuse kohta. Seetõttu ei tasu imestada, et asüülitaotlejatele sageli "ei" öeldakse.

Vahendab ERR uudisteportaal.

Väitlus: Kas anda arenguabi või lubada põgenikke Eestisse?

30. aprillil saime Postimehe veergudel näha järjekordset pagulasteemalist väitlust. Teemapüstitus oli sedapuhku "Kas parem on anda vaesematele riikidele arenguabi kui lubada põgenikke Eestisse?", sellel teemal debateerisid Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Hannes Hanso ja Eesti Väitlusseltsi võistkond koosseisus Marcus Niin ja Deivi Õis. Täpsemalt kaitses Hanso väidet "Parem on anda arenguabi kui lubada põgenikke Eestisse" ning väitlusseltsi võistkond esindas vastupidist seisukohta.

Lisaks avakõnedele loe ka väitluse ristküsitlust, Hannes Hanso ja väitlusseltsi esindajate lõppsõnu ning väitluskohtuniku arvamust.

 

HANNES HANSO AVAKÕNE: Parem anda arenguabi kui lubada põgenikke Eestisse.

Täpsustaks algatuseks üle ühe olulise teema. Väitluse pealkirjast võib aru saada, et arenguabi asendaks põgenike lubamist Eestisse. Kindlasti see nii ei ole. Eesti on alla kirjutanud kõigile olulistele rahvusvahelistele konventsioonidele, mis reguleerivad põgenike määratlemist, nende õigusi, riigi kohustusi põgenike ees jne. Põgenik, kes sellisena kvalifitseerub, peab rahvusvaheliste lepingute alusel saama Eestist või mõnest teisest riigist varjupaika olenemata sellest, kui palju arenguabi me anname.

Arenguabi temaatika on ülimalt keeruline. Kindlasti ei ole see eraldiseisev võluvits, millega saab kõiki maailma muresid lahendada. Abi on ju antud aastakümneid ning mitte alati kõige paremate tulemustega. Siiski väidan, et arenguabi mitteandmine viib samade tagajärgedeni, mis haiguse ravimine siis, kui patsient on juba haigestunud. Arenguabi võiks näha kui teatud ennetavat tegevust, mis pigem töötab tõve põhjuste kontrollimisega kui väljakujunenud sümptomitega.

Arenguabi eesmärk on suurendada inimeste võimekust maailma vaesemates riikides või piirkondades oma eluga kohapeal toime tulla. Võidelda kõikvõimalike probleemidega siis, kui nad on meil n-ö «hoovi peal» kohal, on lõppkokkuvõttes oluliselt kallim.

Teemakäsitluse lihtsustamiseks toon paralleeli Eesti kui arenguabi saajaga. Euroopa Liit sisuliselt abistab Eestit miljardite eurodega. Me võtame selle toetuse vastu, teeme projekte, ehitame infrastruktuuri ning kirjutame riigieelarvesse sisse.

Millised on Euroopa rikkamate riikide argumendid meid tagant toetades ja meile raha jagades? Neil oleks ilmselgelt oma rahaga muud ka teha, eriti praeguste finantsraskuste tingimustes, kui seda Eestisse jagada...

Abi antakse selleks, et tekiks üks efektiivne ja sujuvalt funktsioneeriv majandusruum, kuhu saaks turvaliselt investeerida, kus saaks raha teenida jne. Ühesõnaga, EL vaatleb Eestit kui ala, kus peab valitsema stabiilsus, rahu ja õiguskord – ka siin peab elul ja selle elamisel olema mõte. Seetõttu makstakse ka kinni miljardite eurode eest meie abistamist.

Kanname selle paralleeli üle arenguriikidele – arenguabi kui meetme loogika on täpselt sama. Väga paljud probleemid, muuhulgas põgenikud, on palju laiema, ütleks suisa globaalse, tasakaalutuse ja sellest tuleneva rahulolematuse sümptomiteks.

Enamik inimesi maailmas ei lahku oma kodust, sagedasti ka igaveseks, ilma väga veenva põhjuseta. Tasakaalustamatu areng, perspektiivitus, lootusetus, võimaluste puudumine, halb valitsemine, üleüldine vaesus on kasvulava konfliktidele, sõdadele, erinevate religioonide vahelistele pingetele, terrorismile, kuritegevusele jne.

Leian, et arenguabil on muuhulgas väga selge julgeolekudimensioon – lääne ühiskonda sattunud, selles pettunud ja sihi kaotanud tegelased on sagedasti sattunud äärmuslaste mõju alla. Nägime just hiljuti, milleni see viis Bostonis, sarnaseid probleeme on palju olnud Suurbritannias, Hispaanias, Prantsusmaal jne. Andkem inimestele võimalus oma sünnimaal väärikalt elada ja paljud probleemid kukuvad ära.

Arenguabi ülesanne on tekitada olukord, kus riigid saavad areneda ja ise oma elanikkonnale võimalusi pakkuda. See omakorda, vähemalt teoreetiliselt, peaks vähendama ka inimeste arvu, kes oma kodudest on sunnitud põgenema. See on loogika, mida on aktsepteerinud ka Eesti riik. Ka meie oleme just neil põhjustel lubanud panustada 0,17 protsendiga SKPst, et maailma abivajajaid aidata.

Parema nähtavuse saavutamiseks ei peaks me oma panust lihtsalt jagama ÜRO või Euroopa Komisjoni kaudu. Meil oleks vaja oma organisatsiooni, mis arenguabi ja koostööga tegeleb, näiteks EstoniaAid.

 

VÄITLUSSELTSI AVAKÕNE: Parem lubada põgenikke Eestisse kui anda arenguabi.

Arenguabi andmine ning pagulaste vastuvõtmine ei ole üksteist välistavad. Küll aga on selles väitluses oluline, kumb viis oleks mõistlikum ja efektiivsem abiandmise viis piiratud rahaliste resursside korral.

Proponent väitis, et arenguabi andmine on üleüldiselt pagulaste tekke ennetamine. Selleks peab ta esiteks ära põhjendama, kuidas Eesti riigi puhul näiteks Afganistani suunatud raha on vähendanud pagulaste arvu. Kui üldse, siis omab see raha pikaajalist mõju, kuid ei paranda hetkel kannatavate inimeste elusid.

Arenguabi andmine on pikaajaline protsess ning selle tulemused esinevad mitmete aastate pärast – mõndadel juhtudel mitte kunagi. Kui me toetame rahaliselt või materiaalselt, siis see ei tähenda, et oht pagulasele on kadunud. Tema vajab kohest abi, sest tema elu ja tervis on hetkel ohus. Kui ta naaseb kodumaale, siis on tõenöoline, et ta saab surma. Selline on nende reaalne olukord.

Riigid, kust nad tulevad, nagu Afganistan, Süüria, Iraak, ei ole sellised, kus keskvõim oleks piisavalt tugev või usaldusväärne, et tagada inimestele kaitset ja peavarju. Mõnigi kord võitleb keskvõim hoopis oma enda inimeste vastu – nagu Süürias.

Meie eesmärk siin Eestis, nagu iga teise riigi eesmärk, peaks olema, on päästa ning hoida inimelusi ja panustada inimõiguste kaitsesse iga indiviidi osas. Kui me pagulast vastu ei võta, oleme otseses vastuolus selle eesmärgiga. Mõistagi ei saa me kõiki võtta ning ka meie riigil on võimekuse ülempiir, kuid hetkel esineb Eestis tõeline pagulaste vaenulik mentaliteet. Taoline mõtlemisviis meie poliitikast tuleks ära kaotada ning luua töötavad süsteemid, mis parandaks pagulaste elutingimusi Eestis.

Tihti kaob ära ka arenguabi otstarbekus, kuna enamikku vaesemaid riike iseloomustavad režiimid korrumpeerumus ning vajalike süsteemide puudus. Taolised riigijuhtimisstiilid ei soodusta arenguabiraha praktilist kasutamist, kuna raha kasutatakse tihti pigem režiimi säilitamiseks kui inimeste aitamiseks. Sellist mustrit on näha näiteks Kongo Demokraatlikus Vabariigis (eelnevalt Zaire), Somaalias ning muudes konfliktsetes piirkondades.

Olgugi et idee arenguabist on üllas, peab Eesti riigi valitsus prioritiseerima just teema praktilisi probleeme, kuna igal riigil on alati primaarne kohustus kasutada maksumaksjate raha efektiivselt.

Arenguabi ebaefektiivset kasutust on näha ka läbi erinevate uuringute: Teadlase Gerbert Van der Aa uuringute kohaselt on ainult 33 protsenti Hollandi antud arenguabist olnud edukas.

Ka korralduslikud probleemid esinevad arenguabi jagamisega, näiteks orkaan Katrina abirahadest kadus 8,75 miljardit dollarit ebaefektiivsete süsteemide taha. 86 arengumaa 1975-98 aastate arenguabi rahade kasutamise uuring näitas, et üheprotsendine kasv arenguabis SKPst vähendas arenguabi saavate riikide majanduskasvu inimese kohta üle 3,65 protsendi. Need näited tõestavad, et arenguabi pole alati efektiivne ning võib olla riigi majandusele lausa kahjulik. Seega ei saa me alati eeldada, et nende üllate põhimõtete järgimine on kõikides situatsioonides hea.

Loomulikult ei arva me, et arenguabi ei peaks üldse kunagi andma, kuid leiame, et arenguabi ei garanteeri alati inimeste heaolu ning seega peaksime me alati leidma ka teisi võimalusi, kuidas neid inimesi aidata.