Uudised: väitlus
Online-väitlus: kas pagulasel peab olema õigus oma pere järele tuua?
Kas pagulasel peab olema õigus oma perega taasühineda ning pereliikmed kodumaalt uude elukohta järele tuua või mitte? Sel teemal debateerisid rahvusvahelisel pagulaspäeval Postimehe arvamusportaalis Johannes Mihkelsoni keskuse pagulaste ja varjupaigataotlejate tugiteenuste juht Juhan Saharov ja Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja Hardo Aasmäe. Saharov kaitses online-debatis väidet «Pagulasel peab olema õigus oma pere järele tuua» ning Aasmäe esindas vastupidist seisukohta.
Lisaks avakõnedele loe ka ristküsitlust, Aasmäe ja Saharovi lõppsõnu ning väitluskohtuniku hinnangut.
JUHAN SAHAROVI AVAKÕNE
Pagulasel peab olema õigus oma pere järele tuua, sest:
1) vanemate ja laste ühtekuulumine on üks kõige universaalsemaid ja inimlikumaid väärtusi, mis ei olene rahvusest või nahavärvist;
2) perel on päritolumaale jäädes tihti «põhjendatud tagakiusukartus», mille alusel pagulane ise on oma staatuse uuelt elukohariigilt saanud;
3) pere olemasolu aitab kaasa pagulase sotsiaalsele ja majanduslikule lõimumisele uude ühiskonda.
Kõigepealt, et selgitada paremini toodud argumente, pean lahti rääkima mõisted pagulane ja pere taasühendamine. Pagulane on välismaalane, kes kardab põhjendatult tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse rühma kuulumise pärast ning viibib seepärast väljaspool päritoluriiki. Seega, «põhjendatud ja tõendatud tagakius» on määratluse võti. Pagulase ütlusi ja tõendeid enda ja oma päritolumaal toimuva kohta kontrollitakse väga põhjalikult politsei-ja piirivalveameti ja teiste riikide ametnike poolt, millega tõendatakse ka tema usaldusväärsust ja seda, et temast ei ole ohtu meie julgeolekule. Kogu taasiseseisvunud Eesti perioodil on antud rahvusvaheline kaitse kokku vaid 83 inimesele (sealhulgas on need, kes on tulnud Eestisse perede taasühendamise kaudu), mis on üliväike arv – nimelt 0,0064 protsenti meie elanikkonnast.
Kes aga kvalifitseeruvad pagulase pereliikmeteks? Eesti seaduste kohaselt on selleks «abikaasa; nende vallalised ja alaealised lapsed; täisealine laps sel juhul, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema; pagulase või tema abikaasa ülalpidamisel olev vanem või vanavanem, kui päritoluriigis puudub muudest perekondlikest sidemetest tulenev toetus».
Nagu näha, ei loeta pere taasühendamise mõttes pagulase perekonnaliikmeks tema õdesid ja vendi ning teisi külgnevaid sugulasi (onu, tädi jne). Seega ei vaatle pere taasühendamise printsiip perekonda mitte laiemas, vaid just kitsamas tähenduses, hõlmates abikaasat, alaealisi lapsi ning vanemaid. Seega on alusetu kartus, et pagulane võib oma praegusesse elukohariiki kaasa kutsuda terve suguvõsa. Samuti ei pea arvama, nagu selle eest tasuks riik – ei, pagulasel endal tuleb kanda kõik kulud (viisad, piletid) perekonna siiatoomise eest.
Miks on perede taasühendamine põhjendatud? Toon lähemalt ära esimeses lõigus mainitud argumendid. Esiteks, mis on kõige olulisem – perekonda kui väärtust tuleb kaitsta ja hoida, nagu rõhutab ka Eesti Vabariigi põhiseadus. Sarnast tõdemust aluseks võttes on pere taasühendamise võimalus viidud pagulase õigusena sisse nii rahvusvahelisse, Euroopa Liidu kui Eesti enda seadustesse.
Teiseks, tihti jäävad pered oma päritolumaal ohtlikku olukorda, kannatades tagakiusu all, millega neid jäetakse ilma tööst või haridusest kuni otsese vägivallani välja (meile peaks see olema tuttav enda riigi sõjajärgsest perioodist).
Kolmandaks, oma keskuse sotsiaaltöös pagulastega näeme, et perekonna olemasolu on üksikut ja traumeeritud pagulast kõige enam aktiveeriv faktor - see motiveerib pagulast otsima tööd, harima oma lapsi (kes õpivad lasteaias kiiresti ära eesti keele), planeerima oma elu perekonnana Eestis. See hõlbustab lõimumist meie ühiskonda. Seega leian, et õigus perede taasühendamisele on täiesti põhjendatud, nii üksikisiku kui ühiskonna seisukohast.
HARDO AASMÄE AVAKÕNE
Pagulasel ei pea olema õigust oma pere järele tuua
Eesti äärmiselt ettevaatlik paguluspoliitika on olnud õige. Põhjuseks on asjaolu, et lääneriikide paguluspoliitikat on ulatuslikult põrandaaluses äris ära kasutatud ning sellega kuritarvitatud lääne ühiskondade külalislahkust. Mitmete riikide minnalaskmine varjupaigapoliitikas on võimendanud rahvusvahelist inimkaubandust ja paljud riigid on sisuliselt asunud seda mahitama. Rootsi Kuningriik on meie naabritest olnud eriti vastutustundetu. Eelmisel aastal rahuldati seal 44 000 asüülitaotlust. Sellise hulga puhul ei saa juttugi olla põhjalikust taustakontrollist.
Mis puudutab perekondade ühendamist, mis minu oponendi veendumuse kohaselt aitaks pagulastel paremini lõimuda uude ühiskonda nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt, siis paraku on minu oponent paguluse olemusest valesti aru saanud. Pagulane on isik, kes ohu möödudes püüab esimesel võimalusel kodumaale tagasi pöörduda. Soov ja kirg taasühineda perekonnaga oma kodumaal on kõige kindlam tagatis, vältimaks kuritarvitusi pagulaste hulgas.
Kujutelm pagulasest, kes peab asukohamaal ilmtingimata sotsiaalselt ja majanduslikult lõimuma, on rahvusvahelise inimkaubanduse varjatud reklaam, mida mitmel pool ja erineval viisil inimestele sisendatakse. Sellega veendakse inimesi nõustuma selle rahastamisega. Niisugune paguluse käsitlus on oma olemuselt immigratsioonireeglitest mööda hiilimise õigustamine. Sellise arusaama omaksvõtt aitab paguluse kattevarjus ebaseaduslikult siirata inimesi teise ühiskonda, sest pagulastel on immigrantidega võrreldes lääne heaoluühiskondades olulised rahalised eelised. Mõistagi aitab see lihtsustada ja laiendada rahvusvahelist inimkaubandust ning muuta äri tulusamaks. Asi on jõudnud juba nii kaugele, et äsja keelas Iisrael ära Aafrikast pärit pagulastel rahvusvahelised pangaülekanded, tõkestamaks oma pagulastoetuse lähetamist kodustele.
Pagulaste puhul ei ole väga oluline, kas nende lapsed õpiks lasteaias ära eesti keele või mitte. See võib olla mõnele meist küll palsam hingele, kuid ikkagi vastuolus paguluse olemusega. Las lapsed kasvavad ikka oma kodus! Ühineda perekondlikult oma pagulasest onu või tädiga kusagil võõral maal on lapse suhtes vaimne vägivald, mida me ei tohi riiklikult toetada ega rahastada. Me ei tohi seda teha moraalsetel kaalutlustel ka siis, kui selleks pakutakse välis- või erarahastust.
Kuigi onu ja tädi pole otseselt Eestis loetud nende hulka, kes vahetult saaksid perekondade ühinemisel osaleda, siis surve selleks on Euroopas laialdaselt olemas. Kui pagulusse on läinud isa või ema ja lapsed jäävad kodumaale, siis tegu on eelkõige ikkagi abielupaaride ühinemisega, kellega kaasnevad lapsed. Rõhutan veelkord: perekonna olemasolu pagulase kodumaal on kõige kindlam viis paguluse kuritarviduse vältimiseks.
Viitamine selles asjas Eesti põhiseadusele on täiesti kohatu. Eesti põhiseadus kaitseb perekonda vaid Eesti territooriumil ja puudutab Eesti kodanike huve mujal maailmas.Laiendada Eesti põhiseaduse mõju meelevaldselt üleilmseks on vaenulik akt teiste riikide suhtes. Eesti põhiseadus ei saa ega tohi kaitsta perekonda Hiinas, Iraagis, Burkina Fasos jm. See on vahelesegamine teiste riikide siseasjadesse, mis on riikidevahelistes suhetes kõige hukkamõistetavam tegu.
Pagulane ei pea innukalt planeerima oma elu korraldamist perekonnana Eestis. Paguluse olemusest lähtuvalt peab pagulane pigem tegutsema järjekindlalt selle nimel, et pöörduda võimalikult kiiresti koju tagasi oma perekonna juurde.
JUHAN SAHAROVI VASTUREPLIIK
Ma ei nõustu oponendi väitega, et «perekonna olemasolu pagulase kodumaal on kõige kindlam viis paguluse kuritarvituse vältimiseks». Sellise väite järgi on perekonna hoidmine kodumaal (kust nad ei tohi lahkuda) nende pantvangistamine, mille eest vastutajaks loetakse pagulane – ning läbi perekonna kinnihoidmise loodetakse pagulane riiki tagasi pöörduma saada. See on täiesti ebamoraalne (seda võtet on kasutatud autoritaarsete riikide poolt) ja vastuolus rahvusvahelise õigusega.
Oponent kirjutab, et paguluse olemus on «soov ja kirg taasühineda perekonnaga oma kodumaal». See näitab, et ei tunta pagulaste juhtumeid ja seda, millistest režiimidest nad on põgenenud. Pagulane ei saa vastutada oma päritoluriigi võimude vägivalla või tagakiusu eest. Just see on paguluse olemus, mis on määratud ÜRO 1951. a pagulaskonventsiooniga (artiklis 1) – neil inimestel on põhjendatud hirm tagakiusamise ees ja nende tagasisaatmine võib põhjustada nende piinamist või surmamist. Perekonda ei saa kindlasti kasutada selleks vahendiks, mis sunniks neid tagasi pöörduma neile ohtlikku riiki.
Perekonna moraalne väärtus on kõikide demokraatlike riikide kaitse all. Meie põhiseadus loomulikult kaitseb ja väärtustab perekonda ning seda ei pea tegema mitte välisriikides (nagu viitab oponent) vaid siinsamas, kus Eesti riigilt rahvusvahelise kaitse saanud pagulane elab. Ta elabki siin ja vajab kaitset ja abi oma perekonnaga ühinemisel. Perede taasühendamine on reguleeritud rahvusvahelise õigusega, mis algas alates ÜRO inimõiguste deklaratsioonist. See tähendab muuhulgas seda, et meil kõigil on see õigus olemas kui meil endal peaks seda vaja minema. Aga mis eelneb õigusele? Selleks on moraal. Meie kultuuriruum on teinud moraalse valiku, et me väärtustame perekonda ja abistame pere oma liikmete ülesleidmisel.
Väitlus: Kas anda arenguabi või lubada põgenikke Eestisse?
30. aprillil saime Postimehe veergudel näha järjekordset pagulasteemalist väitlust. Teemapüstitus oli sedapuhku "Kas parem on anda vaesematele riikidele arenguabi kui lubada põgenikke Eestisse?", sellel teemal debateerisid Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Hannes Hanso ja Eesti Väitlusseltsi võistkond koosseisus Marcus Niin ja Deivi Õis. Täpsemalt kaitses Hanso väidet "Parem on anda arenguabi kui lubada põgenikke Eestisse" ning väitlusseltsi võistkond esindas vastupidist seisukohta.
Lisaks avakõnedele loe ka väitluse ristküsitlust, Hannes Hanso ja väitlusseltsi esindajate lõppsõnu ning väitluskohtuniku arvamust.
HANNES HANSO AVAKÕNE: Parem anda arenguabi kui lubada põgenikke Eestisse.
Täpsustaks algatuseks üle ühe olulise teema. Väitluse pealkirjast võib aru saada, et arenguabi asendaks põgenike lubamist Eestisse. Kindlasti see nii ei ole. Eesti on alla kirjutanud kõigile olulistele rahvusvahelistele konventsioonidele, mis reguleerivad põgenike määratlemist, nende õigusi, riigi kohustusi põgenike ees jne. Põgenik, kes sellisena kvalifitseerub, peab rahvusvaheliste lepingute alusel saama Eestist või mõnest teisest riigist varjupaika olenemata sellest, kui palju arenguabi me anname.
Arenguabi temaatika on ülimalt keeruline. Kindlasti ei ole see eraldiseisev võluvits, millega saab kõiki maailma muresid lahendada. Abi on ju antud aastakümneid ning mitte alati kõige paremate tulemustega. Siiski väidan, et arenguabi mitteandmine viib samade tagajärgedeni, mis haiguse ravimine siis, kui patsient on juba haigestunud. Arenguabi võiks näha kui teatud ennetavat tegevust, mis pigem töötab tõve põhjuste kontrollimisega kui väljakujunenud sümptomitega.
Arenguabi eesmärk on suurendada inimeste võimekust maailma vaesemates riikides või piirkondades oma eluga kohapeal toime tulla. Võidelda kõikvõimalike probleemidega siis, kui nad on meil n-ö «hoovi peal» kohal, on lõppkokkuvõttes oluliselt kallim.
Teemakäsitluse lihtsustamiseks toon paralleeli Eesti kui arenguabi saajaga. Euroopa Liit sisuliselt abistab Eestit miljardite eurodega. Me võtame selle toetuse vastu, teeme projekte, ehitame infrastruktuuri ning kirjutame riigieelarvesse sisse.
Millised on Euroopa rikkamate riikide argumendid meid tagant toetades ja meile raha jagades? Neil oleks ilmselgelt oma rahaga muud ka teha, eriti praeguste finantsraskuste tingimustes, kui seda Eestisse jagada...
Abi antakse selleks, et tekiks üks efektiivne ja sujuvalt funktsioneeriv majandusruum, kuhu saaks turvaliselt investeerida, kus saaks raha teenida jne. Ühesõnaga, EL vaatleb Eestit kui ala, kus peab valitsema stabiilsus, rahu ja õiguskord – ka siin peab elul ja selle elamisel olema mõte. Seetõttu makstakse ka kinni miljardite eurode eest meie abistamist.
Kanname selle paralleeli üle arenguriikidele – arenguabi kui meetme loogika on täpselt sama. Väga paljud probleemid, muuhulgas põgenikud, on palju laiema, ütleks suisa globaalse, tasakaalutuse ja sellest tuleneva rahulolematuse sümptomiteks.
Enamik inimesi maailmas ei lahku oma kodust, sagedasti ka igaveseks, ilma väga veenva põhjuseta. Tasakaalustamatu areng, perspektiivitus, lootusetus, võimaluste puudumine, halb valitsemine, üleüldine vaesus on kasvulava konfliktidele, sõdadele, erinevate religioonide vahelistele pingetele, terrorismile, kuritegevusele jne.
Leian, et arenguabil on muuhulgas väga selge julgeolekudimensioon – lääne ühiskonda sattunud, selles pettunud ja sihi kaotanud tegelased on sagedasti sattunud äärmuslaste mõju alla. Nägime just hiljuti, milleni see viis Bostonis, sarnaseid probleeme on palju olnud Suurbritannias, Hispaanias, Prantsusmaal jne. Andkem inimestele võimalus oma sünnimaal väärikalt elada ja paljud probleemid kukuvad ära.
Arenguabi ülesanne on tekitada olukord, kus riigid saavad areneda ja ise oma elanikkonnale võimalusi pakkuda. See omakorda, vähemalt teoreetiliselt, peaks vähendama ka inimeste arvu, kes oma kodudest on sunnitud põgenema. See on loogika, mida on aktsepteerinud ka Eesti riik. Ka meie oleme just neil põhjustel lubanud panustada 0,17 protsendiga SKPst, et maailma abivajajaid aidata.
Parema nähtavuse saavutamiseks ei peaks me oma panust lihtsalt jagama ÜRO või Euroopa Komisjoni kaudu. Meil oleks vaja oma organisatsiooni, mis arenguabi ja koostööga tegeleb, näiteks EstoniaAid.
VÄITLUSSELTSI AVAKÕNE: Parem lubada põgenikke Eestisse kui anda arenguabi.
Arenguabi andmine ning pagulaste vastuvõtmine ei ole üksteist välistavad. Küll aga on selles väitluses oluline, kumb viis oleks mõistlikum ja efektiivsem abiandmise viis piiratud rahaliste resursside korral.
Proponent väitis, et arenguabi andmine on üleüldiselt pagulaste tekke ennetamine. Selleks peab ta esiteks ära põhjendama, kuidas Eesti riigi puhul näiteks Afganistani suunatud raha on vähendanud pagulaste arvu. Kui üldse, siis omab see raha pikaajalist mõju, kuid ei paranda hetkel kannatavate inimeste elusid.
Arenguabi andmine on pikaajaline protsess ning selle tulemused esinevad mitmete aastate pärast – mõndadel juhtudel mitte kunagi. Kui me toetame rahaliselt või materiaalselt, siis see ei tähenda, et oht pagulasele on kadunud. Tema vajab kohest abi, sest tema elu ja tervis on hetkel ohus. Kui ta naaseb kodumaale, siis on tõenöoline, et ta saab surma. Selline on nende reaalne olukord.
Riigid, kust nad tulevad, nagu Afganistan, Süüria, Iraak, ei ole sellised, kus keskvõim oleks piisavalt tugev või usaldusväärne, et tagada inimestele kaitset ja peavarju. Mõnigi kord võitleb keskvõim hoopis oma enda inimeste vastu – nagu Süürias.
Meie eesmärk siin Eestis, nagu iga teise riigi eesmärk, peaks olema, on päästa ning hoida inimelusi ja panustada inimõiguste kaitsesse iga indiviidi osas. Kui me pagulast vastu ei võta, oleme otseses vastuolus selle eesmärgiga. Mõistagi ei saa me kõiki võtta ning ka meie riigil on võimekuse ülempiir, kuid hetkel esineb Eestis tõeline pagulaste vaenulik mentaliteet. Taoline mõtlemisviis meie poliitikast tuleks ära kaotada ning luua töötavad süsteemid, mis parandaks pagulaste elutingimusi Eestis.
Tihti kaob ära ka arenguabi otstarbekus, kuna enamikku vaesemaid riike iseloomustavad režiimid korrumpeerumus ning vajalike süsteemide puudus. Taolised riigijuhtimisstiilid ei soodusta arenguabiraha praktilist kasutamist, kuna raha kasutatakse tihti pigem režiimi säilitamiseks kui inimeste aitamiseks. Sellist mustrit on näha näiteks Kongo Demokraatlikus Vabariigis (eelnevalt Zaire), Somaalias ning muudes konfliktsetes piirkondades.
Olgugi et idee arenguabist on üllas, peab Eesti riigi valitsus prioritiseerima just teema praktilisi probleeme, kuna igal riigil on alati primaarne kohustus kasutada maksumaksjate raha efektiivselt.
Arenguabi ebaefektiivset kasutust on näha ka läbi erinevate uuringute: Teadlase Gerbert Van der Aa uuringute kohaselt on ainult 33 protsenti Hollandi antud arenguabist olnud edukas.
Ka korralduslikud probleemid esinevad arenguabi jagamisega, näiteks orkaan Katrina abirahadest kadus 8,75 miljardit dollarit ebaefektiivsete süsteemide taha. 86 arengumaa 1975-98 aastate arenguabi rahade kasutamise uuring näitas, et üheprotsendine kasv arenguabis SKPst vähendas arenguabi saavate riikide majanduskasvu inimese kohta üle 3,65 protsendi. Need näited tõestavad, et arenguabi pole alati efektiivne ning võib olla riigi majandusele lausa kahjulik. Seega ei saa me alati eeldada, et nende üllate põhimõtete järgimine on kõikides situatsioonides hea.
Loomulikult ei arva me, et arenguabi ei peaks üldse kunagi andma, kuid leiame, et arenguabi ei garanteeri alati inimeste heaolu ning seega peaksime me alati leidma ka teisi võimalusi, kuidas neid inimesi aidata.
Online-väitlus: kas konservatiivne pagulaspoliitika on Eestile õige?
Eesti pagulaspoliitika peab olema konservatiivne, leiab riigikogu õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants (IRL) Postimehe arvamusportaalis käivas online-väitluses. Tallinna Ülikooli politoloog Oudekki Loone kaitseb vastupidist seisukohta.
Vaata ka ristküsitlust ning Oudekki Loone ja Marko Pomerantsi lõppsõnu.
MARKO POMERANTSI AVAKÕNE
Konservatiivne pagulaspoliitika on Eestile õige
Väidan, et konservatiivne pagulaspoolitika on Eestile õige. See tuleneb asjaolust, et Eesti pagulaspoliitika on osa Euroopa Liidu varjupaigasüsteemist, kus on kehtestatud ühtsed miinimumstandardid pagulaste vastuvõtmisele, kaitse andmisele ning vastutuse määratlemisele. Me oleme väike riik ja meie ressursid abi osutamisel on piiratud. Varjupaigataotlejate arv aga kasvab aasta aastalt.
Asetame fookuse sellele, kuidas tagada parem valmisolek, ning jätame kõrvale sümboolsed diskussioonid. Konservatiivne pagulaspoliitika on kooskõlas eestimaalaste arusaamadega pagulaspoliitikast, see on ka kooskõlas riigi reaalse valmisolekuga.
Ma toetan omapoolseid argumente järgmiste näidetega:
Kõik liikmesriigid on võtnud viimastel kümnenditel omaks konservatiivse pagulaspoliitika ning see peegeldub ka Euroopa Liidu tasandil võetud õigusaktides.
Meie lähinaaber Rootsi ennustab selleks aastaks rekordarvu varjupaigataotlusi - kokku 54 000 taotlejat terve aasta peale. Ei ole saladust, et sellise arvu taotluste menetlemine on neile suur väljakutse ning taotluste arvu põhjuseid tuleb otsida varasematel aastatel langetatud poliitilistest valikutest. Siseministeeriumi andmetel oli näiteks 2002. aastal varjupaigataotlejaid Eestis 9, 2012. aastal juba 77. Tänavuse aasta kahe kuuga on varjupaigataotlejaid olnud juba 20.
Riigi valmisoleku probleeme on rõhutanud Balti Uuringute Instituudi 2011. aastal korraldatud uuring, mille käigus uuriti Eestis rahvusvahelise kaitse saanud isikute olukorda ja integreeritust Eesti ühiskonda. Peamisteks probleemideks on raskused elu sisseseadmisel, tasuta keeleõppe võimaluste ebapiisavus ning ametnikkonna madal teadlikkus rahvusvahelise kaitse saanute õiguste osas.
Septembris 2010 uuris Saar Poll OÜ Eesti elanike teadlikkust ja hoiakuid pagulasküsimustes. Eesti elanike valdav seisukoht on, et sisseränne koormab Eesti sotsiaalsüsteemi, suurendab tööpuudust, konfliktiohtu ning eesti keele ja kultuuri hääbumise ohtu.
Negatiivse suhtumise taustal on ootuspärane, et riigilt oodatakse pigem karmi rändepoliitika teostamist ja praeguse pagulaste väikse hulga säilitamist.
Järelikult, Eesti astub pagulaspoliitikas Euroopaga ühte, konservatiivset, sammu. Tal on võimalus õppida teiste liikmesriikide vigadest. Kuna varjupaigataotlejate vood on viimastel aastatel kasvanud, riigi ja eestimaalaste valmisolek aga mitte nii suurel määral, siis on loogiline ja realistlik jätkata konservatiivset teed. Loomulikult peab kasvama Eesti riigi ja tema institutsiooni suutlikkus pagulaste vastuvõtmisel.
OUDEKKI LOONE AVAKÕNE
Eesti vajab Euroopa pagulaspoliitikat
Ehkki olles veendunud selle õiguses, ei määratle härra Pomerants kuigi selgelt, mida ta peab silmas «konservatiivse pagulaspoliitika» all, seega on raske kommenteerida tema suhtumist väitluse põhiteesi.
Siiski sisaldab tekst argumenti, et Eesti eesmärk peaks olema «säilitada praegune pagulaste väike hulk», põhjenduseks piiratud ressursid, eestimaalaste hirmud ning «kõik-teised-ju-ka» suhtumine. See lähenemine pagulaspoliitikale on lühinägelik. Eesti peaks valima strateegia, mis võimaldab nii lahendada pagulasküsimust kui täita võtmerolli Euroopa poliitikas.
Vajadus anda asüüli neile, kes põgenevad tagakiusamise, ähvardava surma või piinamise eest, on lihtsalt õigustatav moraalse nõudega inimväärikuse tagamisest ja nõrgema abistamisest.
Hädasolija aitamist peetakse Eestimaal väärtuseks: vaid paari päevaga leidis Koplis rasketes tingimustes elav Artjom endale lasteaiakoha, paljud tulekahjus oma kodu kaotanud pered meenutavad tänuga tundmatuid kaasmaalasi, kes neid raha ja asjadega toetasid, meie konstitutsiooni paragrahv 9 annab põhiseaduslikud kõigi ja igaühe õigused ka Eestis viibivatele välismaalastele. Eesti riik peaks pakkuma kaitset neile, keda keegi teine ei aita.
Kuid Eesti ei suuda üksi ohjata Euroopasse suunduvaid vooge. Seda juba ka praegu, aga kujutlegem korraks, mida peaks tegema, kui Venemaad tabaks tõsine kriis ja üle piiri tuleks ajutist kaitset otsides miljon põgenikku?
Me vajame hädasti väljakujunenud koostööd. Euroopas tuleb luua ühtne süsteem, «pagulaste Schengen», kus põgenik küsib kaitset Euroopa Liidult ja mitte üksikult liikmesriigilt ning kus Euroopa Liit, mitte pagulane, määrab, millises liikmesriigis varjupaik realiseerub.
Kõik asüülikulud korvatakse ühiselt ja seega on ka varjupaiga sisu ja taotlemisprotseduurid ühistel alustel, sisaldades kiiret otsustamist ja keeldumise korral efektiivset väljasaatmist.
Iga liikmesriik panustab pagulassüsteemi vastavalt demograafilisele kaalule (Eesti peaks vastu võtma ca 1/500 Euroopa pagulastest). Koostöö tagab ka, et asüül täidaks oma rolli «kaitsta kaitsetuid» ega muutuks tagaukseks immigratsioonile. Varjupaigapoliitika ei asenda immigratsioonipoliitikat, põgenikud ja immigrandid on erinevad liikumiskategooriad ning neid tuleb kohelda erinevalt.
Pagulaspoliitikat koordineerib niisugusel juhul spetsiifiline ELi institutsioon ja Euroopasse vastuvõetavate pagulaste arv sõltub selle institutsiooni eelarvest, mille suuruse määrab Euroopa parlament demokraatliku diskussiooni käigus.
Pagulaste arvu kehtestamisel tuleb seega aluseks võtta küsimus «kui palju me suudame kulutada pagulastele inimväärse elu pakkumiseks», mitte printsiip «pagulasi ei ole meile vaja». Iga-aastane eelarvearutelu peab andma vastuse selle osas, kui paljudele pagulastele me suudame garanteerida elukoha, keele- ja kultuuriõppe programmi, vajadusel kutseõppe, lihtsustamaks inimeste integratsiooni tööturule (see kõik hajutab ka eestimaalaste muresid sisserändajate ühiskondliku mõju osas).
Viimaseks, aga mitte vähemtähtsamaks: kui liikmesriik osaleb militaarmissioonil mingis konfliktis, siis peaks tal olema kohustus anda asüüli tolle riigi kodanikele, kes teevad temaga koostööd (näiteks kohalikele tõlkidele). Ajutine kaitse tuleb soovi korral võimaldada kõigile sellest piirkonnast pärit tsiviilisikutele, keda ei ole alust kahtlustada kuritegudes inimsuse vastu. Kui me aitame kaasa põgenikevoogude tekkele, siis meil on kohustus nende ohjamises osaleda.