Uudised: pagulaspoliitika
Online-väitlus: kas konservatiivne pagulaspoliitika on Eestile õige?
Eesti pagulaspoliitika peab olema konservatiivne, leiab riigikogu õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants (IRL) Postimehe arvamusportaalis käivas online-väitluses. Tallinna Ülikooli politoloog Oudekki Loone kaitseb vastupidist seisukohta.
Vaata ka ristküsitlust ning Oudekki Loone ja Marko Pomerantsi lõppsõnu.
MARKO POMERANTSI AVAKÕNE
Konservatiivne pagulaspoliitika on Eestile õige
Väidan, et konservatiivne pagulaspoolitika on Eestile õige. See tuleneb asjaolust, et Eesti pagulaspoliitika on osa Euroopa Liidu varjupaigasüsteemist, kus on kehtestatud ühtsed miinimumstandardid pagulaste vastuvõtmisele, kaitse andmisele ning vastutuse määratlemisele. Me oleme väike riik ja meie ressursid abi osutamisel on piiratud. Varjupaigataotlejate arv aga kasvab aasta aastalt.
Asetame fookuse sellele, kuidas tagada parem valmisolek, ning jätame kõrvale sümboolsed diskussioonid. Konservatiivne pagulaspoliitika on kooskõlas eestimaalaste arusaamadega pagulaspoliitikast, see on ka kooskõlas riigi reaalse valmisolekuga.
Ma toetan omapoolseid argumente järgmiste näidetega:
Kõik liikmesriigid on võtnud viimastel kümnenditel omaks konservatiivse pagulaspoliitika ning see peegeldub ka Euroopa Liidu tasandil võetud õigusaktides.
Meie lähinaaber Rootsi ennustab selleks aastaks rekordarvu varjupaigataotlusi - kokku 54 000 taotlejat terve aasta peale. Ei ole saladust, et sellise arvu taotluste menetlemine on neile suur väljakutse ning taotluste arvu põhjuseid tuleb otsida varasematel aastatel langetatud poliitilistest valikutest. Siseministeeriumi andmetel oli näiteks 2002. aastal varjupaigataotlejaid Eestis 9, 2012. aastal juba 77. Tänavuse aasta kahe kuuga on varjupaigataotlejaid olnud juba 20.
Riigi valmisoleku probleeme on rõhutanud Balti Uuringute Instituudi 2011. aastal korraldatud uuring, mille käigus uuriti Eestis rahvusvahelise kaitse saanud isikute olukorda ja integreeritust Eesti ühiskonda. Peamisteks probleemideks on raskused elu sisseseadmisel, tasuta keeleõppe võimaluste ebapiisavus ning ametnikkonna madal teadlikkus rahvusvahelise kaitse saanute õiguste osas.
Septembris 2010 uuris Saar Poll OÜ Eesti elanike teadlikkust ja hoiakuid pagulasküsimustes. Eesti elanike valdav seisukoht on, et sisseränne koormab Eesti sotsiaalsüsteemi, suurendab tööpuudust, konfliktiohtu ning eesti keele ja kultuuri hääbumise ohtu.
Negatiivse suhtumise taustal on ootuspärane, et riigilt oodatakse pigem karmi rändepoliitika teostamist ja praeguse pagulaste väikse hulga säilitamist.
Järelikult, Eesti astub pagulaspoliitikas Euroopaga ühte, konservatiivset, sammu. Tal on võimalus õppida teiste liikmesriikide vigadest. Kuna varjupaigataotlejate vood on viimastel aastatel kasvanud, riigi ja eestimaalaste valmisolek aga mitte nii suurel määral, siis on loogiline ja realistlik jätkata konservatiivset teed. Loomulikult peab kasvama Eesti riigi ja tema institutsiooni suutlikkus pagulaste vastuvõtmisel.
OUDEKKI LOONE AVAKÕNE
Eesti vajab Euroopa pagulaspoliitikat
Ehkki olles veendunud selle õiguses, ei määratle härra Pomerants kuigi selgelt, mida ta peab silmas «konservatiivse pagulaspoliitika» all, seega on raske kommenteerida tema suhtumist väitluse põhiteesi.
Siiski sisaldab tekst argumenti, et Eesti eesmärk peaks olema «säilitada praegune pagulaste väike hulk», põhjenduseks piiratud ressursid, eestimaalaste hirmud ning «kõik-teised-ju-ka» suhtumine. See lähenemine pagulaspoliitikale on lühinägelik. Eesti peaks valima strateegia, mis võimaldab nii lahendada pagulasküsimust kui täita võtmerolli Euroopa poliitikas.
Vajadus anda asüüli neile, kes põgenevad tagakiusamise, ähvardava surma või piinamise eest, on lihtsalt õigustatav moraalse nõudega inimväärikuse tagamisest ja nõrgema abistamisest.
Hädasolija aitamist peetakse Eestimaal väärtuseks: vaid paari päevaga leidis Koplis rasketes tingimustes elav Artjom endale lasteaiakoha, paljud tulekahjus oma kodu kaotanud pered meenutavad tänuga tundmatuid kaasmaalasi, kes neid raha ja asjadega toetasid, meie konstitutsiooni paragrahv 9 annab põhiseaduslikud kõigi ja igaühe õigused ka Eestis viibivatele välismaalastele. Eesti riik peaks pakkuma kaitset neile, keda keegi teine ei aita.
Kuid Eesti ei suuda üksi ohjata Euroopasse suunduvaid vooge. Seda juba ka praegu, aga kujutlegem korraks, mida peaks tegema, kui Venemaad tabaks tõsine kriis ja üle piiri tuleks ajutist kaitset otsides miljon põgenikku?
Me vajame hädasti väljakujunenud koostööd. Euroopas tuleb luua ühtne süsteem, «pagulaste Schengen», kus põgenik küsib kaitset Euroopa Liidult ja mitte üksikult liikmesriigilt ning kus Euroopa Liit, mitte pagulane, määrab, millises liikmesriigis varjupaik realiseerub.
Kõik asüülikulud korvatakse ühiselt ja seega on ka varjupaiga sisu ja taotlemisprotseduurid ühistel alustel, sisaldades kiiret otsustamist ja keeldumise korral efektiivset väljasaatmist.
Iga liikmesriik panustab pagulassüsteemi vastavalt demograafilisele kaalule (Eesti peaks vastu võtma ca 1/500 Euroopa pagulastest). Koostöö tagab ka, et asüül täidaks oma rolli «kaitsta kaitsetuid» ega muutuks tagaukseks immigratsioonile. Varjupaigapoliitika ei asenda immigratsioonipoliitikat, põgenikud ja immigrandid on erinevad liikumiskategooriad ning neid tuleb kohelda erinevalt.
Pagulaspoliitikat koordineerib niisugusel juhul spetsiifiline ELi institutsioon ja Euroopasse vastuvõetavate pagulaste arv sõltub selle institutsiooni eelarvest, mille suuruse määrab Euroopa parlament demokraatliku diskussiooni käigus.
Pagulaste arvu kehtestamisel tuleb seega aluseks võtta küsimus «kui palju me suudame kulutada pagulastele inimväärse elu pakkumiseks», mitte printsiip «pagulasi ei ole meile vaja». Iga-aastane eelarvearutelu peab andma vastuse selle osas, kui paljudele pagulastele me suudame garanteerida elukoha, keele- ja kultuuriõppe programmi, vajadusel kutseõppe, lihtsustamaks inimeste integratsiooni tööturule (see kõik hajutab ka eestimaalaste muresid sisserändajate ühiskondliku mõju osas).
Viimaseks, aga mitte vähemtähtsamaks: kui liikmesriik osaleb militaarmissioonil mingis konfliktis, siis peaks tal olema kohustus anda asüüli tolle riigi kodanikele, kes teevad temaga koostööd (näiteks kohalikele tõlkidele). Ajutine kaitse tuleb soovi korral võimaldada kõigile sellest piirkonnast pärit tsiviilisikutele, keda ei ole alust kahtlustada kuritegudes inimsuse vastu. Kui me aitame kaasa põgenikevoogude tekkele, siis meil on kohustus nende ohjamises osaleda.
Eesti Pagulasabi: organisatsioonist, koostööst ja pagulastest
Inimõiguste Keskus on alustanud alates märtsist oma heade sõprade ja koostööpartnerite tutvustamist kuukirjas. Et hetkel on õhus pagulastemaatika ja peagi on algamas ka koostööprojekt, tehakse esimesena tutvust meie organisatsiooni, Eesti Pagulasabi MTÜga. Juttu tuleb organisatsiooni taustast ja mõjust, tulevikuplaanidest ning koostöömomentidest.
1. Pagulasabi on juba tegelikult päris staažikas organisatsioon. Rääkige põgusalt oma tegemistest – millal alustasite ja miks; millega tegelenud olete ja millega tegelete praegu jne?
Organisatsioon loodi juba 2001. aastal eesmärgiga toetada ja nõustada Eestis elavaid pagulasi ja varjupaigataotlejaid. Kui esimestel aastatel tegeleti peamiselt varjupaigataotlejate juriidilise nõustamisega, siis nüüd on see ülesanne Inimõiguste Keskuse kanda. 2011. aastal, pärast mitmeid passiivsusaastaid, puhuti organisatsioonile sisse uus eluvaim: sisse seati uued eesmärgid ning meeskond vahetus täielikult. Tänasel päeval tegeleme peamiselt pagulaste töö- ja karjäärialase nõustamisega, alates Eesti tööturu toimimise põhialuste selgitamisest, karjäärivõimaluste kaardistamisega, lõpetades näiteks eesti keele ja arvutiõppe korraldamise, töökoha ning elukoha otsimisega. Seni oleme toetust osutanud vabatahtliku töö korras ning materiaalset abi kogunud kampaaniate abil või üksijuhtudel oma tuttavatelt ja sotsiaalmeedia kaudu.
Oluliseks tegevuseks peame ka Eesti avalikkuse teavitamist pagulaste ja varjupaigataotlejate olukorrast, sest üldiselt Eesti inimesed ei ole teadlikud sellest, kes on pagulane ja miks ta on Eestisse tulnud. Meil on teavitustegevuseks loodud koduleht www.pagulasabi.ee ning ka Facebooki fännileht www.facebook.com/pagulasabi. Samuti algatame ja osaleme avalikkusele suunatud diskussioonides. Koostöös noore režissööri Brett Orloffiga valmis 2012. aastal lühike film “Elu libedal jääl” Eestis elavatest pagulastest, mis on kasulik õppematerjal nii koolõpilastele, tudengitele, kui paljudele teistele.
2. Milles peitub teie organisatsiooni olulisus just tänasel päeval?
Varjupaigataotlejate arv on aasta-aastalt kasvanud ja seni toiminud vastuvõtusüsteem on muutunud mittesobivaks: ühelt poolt on suurenenud näiteks alaealiste laste, vanurite ja perede hulk, kes Eestilt varjupaika küsivad ning kelle abivajadused on erinevad võrreldes üksikute meesterahvastega, kes on seni olnud taotlejate hulgas enamuses. Teisalt esitab suurenenud taotlejate hulk väljakutse ka tugiteenuste pakkujatele, kuna taotlejate probleemid muutuvad üha mitmekesisemaks. Nii näiteks tuli Eesti Pagulasabil MTÜ-l hiljuti tegeleda juhtumiga, kus Eestis varjupaika taotlenud vanemate kolm last ja mehe eakas ema olid maha jäänud kolmandasse riiki, kus neil ei olnud sobilikke elutingimusi ega ka turvaline olla. Pagulasabi toel ja UNHCR (ÜRO Pagulaste Ülemvolinik) vahendusel suudeti lapsed ja vanaema toimetada turvalisse kohta ning osutada neile esmaabi ja ajutist varjupaika ajaks, mil vanemate varjupaiga otsust Eestis lahendati. Selleks, et perekond saaks Eestis taas kokku, viis Eesti Pagulasabi läbi rahalise korjanduse, mis osutus väga edukaks. See oli Pagulasabi jaoks esmakordne koostöö UNHCR-iga ja juhtum ise oli üsna keeruline arvestades asjaolu, et perekonda oli vaja varjata.
Kõige suuremaks probleemiks on Eestis olnud kuni tänase päevani aga pagulaste lõimumise toetamine. Alates 1997. aastast, mil Eesti hakkas väljastama pagulastele elamislubasid, ei ole tegelikult lõimimine toiminud. Pagulased jäetakse sisuliselt omapäi oma elu sisseseadmisel. Alles 2012. aasta alguses algasid esimesed tasuta eesti keele kursused, mis on suunatud pagulastele ja mida finantseerib Siseministeeriumi EL Pagulasfondi vahenditest. Pagulased ei ole saanud töö- ja elukoha leidmisel pea mingit abi ei riigilt ega kohalikelt omavalitsustelt. Suurimaks toeks on olnud kas oma kogukonna liikmed (afgaanid aitavad teineteist) või vabaühendused ja vabatahtlikud. Pagulased vajavad aga hädasti abi ja tuge nii töökoha kui elukoha leidmisel, eesti keele õppimisel ja muude probleemide lahendamisel, mis neil elu sisseseadmisel Eestis esile tulla võivad (alates perearstile registreerimisest lõpetades lastele kooli valikuga jne). Tihti on puudu ka kõige elementaarsematest asjadest nagu ilmastikule vastavatest riietest, voodipesust, teekannust ja nõudest köögis jne. Peale vabaühenduste ja heategevusorganisatsioonide ei ole pagulasel antud hetkel kuhugi pöörduda, et saada abi oma elu sisseseadmisel. Lisaks, pagulastel enamasti puudub oskus vajalikku infot leida ja julgus ning oskused suhelda riigiametitega ja kohaliku omavalitsusega. Kuigi pagulastele kui Eesti elamisloaga elanikele on juriidiliselt kättesaadavad pea kõik riiklikud ja KOV sotsiaalteenused, ei ole pagulased ise tihti suutlikkud neid teenuseid kätte saama. Teenuste kättesaadavuse suurendamiseks on vajalik neile abi ja nõu. Kõigi nende probleemide lahendamisega püüabki Pagulasabi tegeleda.
3. Millisena näete oma organisatsiooni tulevikku (kuhu suunas liigute, millised on eesmärgid või unistused, milline võiks olla reaalne vajadus)?
Meie unistus on panna Tartus püsti väike keskus, kus Eestilt varjupaika saanud inimesed saavad vabatahtlike abiga täiendada oma oskusi ja teadmisi, näiteks õppida eesti keelt, arvuti kasutamist, siinset töökultuuri selleks, et nad saaksid võimalikult hea stardiplatvormi oma elu uuesti ülesehitamiseks. Sellesse keskusesse koonduksid nii vabatahtlikud, kes soovivad aidata kui pagulased, kes vajavad abi. Keskuses oleks ka paar voodikohta neile pagulastele, kellel teatud eluetappidel ei ole sobilikku ulualust.
Lisaks soovime luua pagulastele väikelaenude fondi, kust nad saaksid väikest lühiajalist intressivaba laenu investeeringuteks oma teadmistesse ja oskustesse, mis omakorda aitaks neil paremini hakkama saada Eesti tööturul. Selles võib olla näiteks ka õmblusmasina ostmine, et hakata pakkuma õmblusteenust või laenu võtmine autojuhilubade tegemiseks.
4. Kas ja millises võtmes teete koostööd Eesti Inimõiguste Keskusega?
Üheks oluliseks osaks meie igapäevatööst on pagulasorganisatsioonide eestkostetegevuse korraldamine, milleks oleme 2012. aasta alguses kokku kutsunud pagulasorganisatsioonide ümarlaua, mis tegutseb hetkel mitteformaalses vormis. Ümarlaua kohtumised toimuvad kord kolme kuu tagant ja nendel osalevad kõik Eestis pagulaste ja varjupaigataotlejatega tegelevad vabaühendused ja valitsusvälised organisatsioonid. Ümarlaua raames teeme tihedat koostööd Eesti Inimõiguste Keskusega. Sellel aastal viime keskusega koos läbi ka huvikaitse projekti, kus püüame saavutada olulisi muudatusi Eesti seadusandluses ja poliitilistes programmides, et kaitsta paremini varjupaigataotlejate ja pagulaste õigusi, ning koostöös riigiga välja töötada sobilik pagulaste lõimumist toetav süsteem koos rahastusega. Kõigele lisaks on meil Inimõiguste Keskusega väga hea koostöö avalikkuse teadlikkuse tõstmise ja informatsiooni levitamise alal. Koos oleme korraldanud nii rahvusvahelise pagulaspäeva kui ka inimõiguste päeva üritusi Eestis.
5. Kui keegi tahaks teid teie töös aidata, siis millisel moel saaks ta seda teha? (Kas otsite vabatahtlikke või nt võtate vastu annetusi vms?)
Hetkel on meil käimas regionaalministri valitsemisala ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital rahastatav projekt, mille abil koolitame välja vabatahtlikke, kes on valmis tulema appi pagulastele nende elu sisseseadmisel Eestis, asjade korraldamisel ja riigi ning KOV ametitega suhtlemisel. Kuna vabatahtlikuks soovijaid oli nõnda palju, siis praegusel momendil ei suuda me uusi inimesi oma meeskonda kaasata, kuid tulevikus kindlasti värbame uusi huvilisi.
Meie praeguse momendi suurimaks mureks on organisatsiooni tegevusele rahastuse leidmine. Juba mainitud pagulaste keskuse loomine ja ülalpidamine nõuab mingil määral ka rahalist ressurssi. Seni oleme rahastanud oma organistsiooni lisaks projektirahadele peamiselt annetustest. Meil on ette tulnud kulusid, mida ei saa kompenseerida projektirahadest. Näiteks hüvitame kulusid, mis on seotud pagulaste tööotsingutega nagu näiteks intervjuudele sõitmine, on esinenud olukordi, kus on olnud vaja abistada ravimitega – oleme annetuste abil ostnud näiteks vererõhu aparaadi ühele eakale pagulasele. Ühtlasi tekib planeerimatuid väljaminekuid nagu näiteks perede taasühinemiseks vajalik raha lennupiletite, viisade ja tervisekindlustuste eest tasumiseks, mis võivad ulatuda tuhandetesse eurodesse. Strateegiliseks eesmärgiks on leida sponsoreid ettevõtjate hulgast nii keskuse ülalpidamiskuludeks kui ka väikelaenufondi stardikapitaliks.
Aga me vajame kindlasti ka tavainimeste annetusi. Iga annetus on meile väga oluline. Mida rohkem häid inimesi pagulaste Eesti eluga kohanemist toetab, seda rohkematele inimestele saame seda võimalust pakkuda. Kui ei ole võimalik aidata rahaliselt, siis väga oodatud on ka kõiksugu esemed, mis võiksid pagulastele oma elu praktiliselt nullist ülesehitamisel kasuks tulla. Oodatud on nii laste kui täiskasvanute riided, mänguasjad, jalgrattad, tehnika, kööginõud, mööbel jpm. Täpsema info annetamise kohta leiab siit: http://www.pagulasabi.ee/ma-toetan-pagulasi/.
Tulekul online väitlus: kas sõjakogemus kohustab eestlasi uuspagulasi aitama?
Sel kolmapäeval (20.02.13) väitleb väliseesti taustaga Tallinna Tehnikaülikooli professor Katrin Nyman-Metcalf Postimehe arvamusportaalis teemal, kas väliseestlaste kogemus kohustab Eestit põgenikusõbralikkusele. Talle oponeerib Eesti Väitlusseltsi võistkond.
Väitlus keskendub sellele, kas asjaolu, et eestlaste Teise maailmasõja ja eelkõige punaarmee eest läände põgenemine ja sealt meile toona ulatatud abikäsi peaks aitama meil mõista tänapäeval siia sattuvate pagulaste muresid ning kohustama meid ka nende suhtes heatahtlikkust üles näitama.
Väitlus algab kolmapäeval kell 10 mõlema poole avasõnade avaldamisega, seejärel saab jaataja ehk väitlusseltsi võistkond võimaluse kiireks vaherepliigiks. Kell 12.30 algab juba väitluse teine osa ehk online-intervjuu laadne iga paari minuti tagant uuenev ristküsitlus, mis peaks olema debati kõige põnevam etapp. Osapooled saavad seal küsida teineteiselt reaalajas küsimusi, samuti on koht lugejate saadetud küsimustele. Oma seisukohad võtab kumbki osapool kokku väitluse kolmandas osas ehk lõppsõnas.
Küsimusi ristküsitluseks võib esitada juba selle loo kommentaariumisse. NB! Küsimusi saab esitada küll anonüümselt, kuid kommentaariumisse on oodatud üksnes korrektselt vormistatud küsimused väitluse osapooltele.
Seekordne väitlus on teine osa pagulasteemaliste debattide sarjast, mida korraldatakse koostöös Eesti Inimõiguste Keskusega. Projekti toetavad siseministeerium, Euroopa Pagulasfond ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR). Debatti modereerib Herman Kelomees Eesti Väitlusseltsist.
Olgu täpsustatud ka, et pagulane on isik, kes on sunnitud kodumaalt lahkuma, sest teda kiusatakse taga kas tema rassi, usutunnistuse, ühiskondliku positsiooni, rahvuse või poliitiliste seisukohtade tõttu. Pagulane ei saa koju pöörduda enne, kui sealsed tingimused ei ole paranenud. Pagulasel puudub oma riigi kaitse. Näiteks majandusmigrant ei ole pagulane, sest ta jätab oma kodumaa maha parema elatustaseme või töövõimaluste tõttu.
Keskmiselt kord kuus Eesti Väitlusseltsi ja Postimehe arvamusportaali korraldatavate online-väitluste eesmärk on muuta arutelu erinevatel ühiskonnas aktuaalsetel teemadel sisulisemaks ning argumenteeritumaks.
Teade pärineb siit.