Uudised: põgenikud

Eero Janson: Kas põgenikul ja põgenikul on vahe?

Eelmisel aastal põgenes oma kodust keskmiselt 32 200 inimest päevas. See teeb umbkaudu ühe Saaremaa jagu inimesi iga päev. Eestisse jõudis neist 97. Mitte päevas, vaid terve aasta peale kokku.

Ometi on Eesti inimeste arvamus põgenikest kaunis kehv. Hiljutisest Saar Polli läbiviidud uuringust selgus, et enamuse Eesti inimeste arvates koormavad pagulased sotsiaalsüsteemi, suurendavad tööpuudust ning et neid on üleüldse liiga palju. Seda kõike vaatamata sellele, et ega päris täpselt ei osatudki öelda, kes see pagulane õigupoolest on. Tulevad mujalt, järelikult halvad. Kuid mitte kõik ja ühtemoodi.

Üks hirmutavamaid leide antud uuringus oligi see, et üks keskmine Eesti inimene mõtleb vägagi rassistlikes terminites. Nii selgus, et Eestisse elama lubataks üsna hea meelega ameeriklasi ja idaeurooplasi, kuid kindlasti mitte inimesi Lähis-Idast ja Aafrikast. Pole siis ka imestada, et humanitaarolukord Ukrainas paelub inimesi tunduvalt enam kui veelgi rängemad kriisid Süürias või Lõuna-Sudaanis. Ühed on justkui rohkem inimesed kui teised, rohkemat väärivad kui teised. Kuid nii see olla ei tohiks: inimõigused on universaalsed, ühtviisi kehtivad nii siin kui sealpool maakera. Ja kohustus aidata on meil igal juhul, sõltumata abivajaja päritolust.

Paradoksaalsel kombel tuleneb madal teadlikkus ja vähene sallivus suurel määral sellest, et pagulaste, kust iganes nad põgenenud on, väikese arvu tõttu ei ole Eesti inimestel nendega vahetuid kokkupuuteid. Nii ei usutagi, et tegelikult on tegemist väga töökate ja toredate, ainult et raske elusaatusega inimestega. Üks pagulasest sõber või tuttav oleks väärt rohkem kui kümme sotsiaalkampaaniat.

Samas oleks põgenike otse kriisikolletest Eestisse toomine vaat et kõige ebapopulaarsem lahendus madala teadlikkuse probleemile. Seega tuleb jätkata ikka vanamoodsate meetoditega ühiskonna teavitamiseks: kampaaniad, arutelud, festivalid, kohtumised pagulastega. Ikka samm sammu haaval avatuma ühiskonna poole.

Artikkel ilmus Hea Kodaniku 2014. aasta sügisnumbris.

Eesti peaks olema vajadusel valmis Ukraina põgenikele pakkuma ka peavarju

Eesti parlamendifraktsioonid pooldavad konservatiivse pagulaspoliitika järgimist. Küll aga peaks oma mobiilsuse poolest tuntud Eesti olema valmis kiirelt reageerima ja lisaks rahalisele toetusele pakkuma sõjapõgenikele siin ka peavarju.

„Kui see vajadus tekib ja kui sündmused tõepoolest eskaleeruvad, siis tuleb asjad muidugi ümber vaadata,“ selgitas riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige Kalev Kallemets „Aktuaalsele kaamerale“.

Kõige olulisem on tema sõnul see, et Eesti valitsus suurendab järgmise aasta riigieelarves humanitaar- ja arenguabi 2 miljoni euro võrra, jõudes 12 miljoni euroni.

Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson tuletas meelde, et äge sõjategevus käib hetkel vaid Ukraina kahes oblastis ja seega tuleks soosida põgenikele peavarju leidmist Ukraina territooriumil.

Praegu on väga paljud põgenikud sunnitud elama näiteks vanades pioneerilaagrites ja koolimajades, kuid talv on varsti ukse ees. Näiteks Saksamaa teatas eile, et annab Ukraina valitsusele 25 miljonit eurot, mille eest ehitatakse riigi idaoblastite põgenikele eluasemed.

„Esimene samm, millega Eesti ja meie teised partnerid Euroopas koos Ukrainaga peavad tegelema, on see, et luua põgenikele vajalikud tingimused Ukraina enda territooriumil,“ märkis Mihkelson.

Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni aseesimehe Mailis Repsi sõnul on tegemist põhimõttelise otsusega, millist abi Eesti soovib Ukrainale anda.

„Praegu oleme rääkinud pigem humanitaar- ja rahalisest toetusest. Kui me otsustame minna inimeste tasandile, siis poliitilisel tasandil on see valitsuse otsus ja võib-olla on vaja ka mõningaid tehnilisi täpsustusi. Siin aga pikka menetlust vaja pole,“ selgitas Reps.

Lisaks riigiametitele saavad ka hoolivad eraisikud ukrainlasi abistada, nimelt alustavad homme kolm Eesti vabaühendust ühiskampaaniat "Ukraina heaks!", millega kogutakse annetusi Ukraina sisepõgenike ja konfliktis kannatanute abistamiseks.

Lugu oli eetris Aktuaalses Kaameras (30.09.2014)

Eestisse elama tulla soovivate ukrainlaste arv on kasvanud

Ukraina Kultuurikeskuse juhi Bogdan Ljutjuki sõnul on Eestisse külastusviisaga tulevate ukrainlaste arv praegu tavapärasest suurem. Samuti selgus, et Ukraina sõja eest põgenenute hulgas on ka Eesti päritolu inimesi.

ÜRO andmetel on oma kodust põgenenud rohkem kui miljon inimest, kellest enam kui veerand miljonit on riigisiseselt ümber asunud. Eestis on ukrainlastel palju sõpru ja sugulasi, sest siin elab ligi 23 000 ukrainlast, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Augustis kahekordistus Ukrainas sisepõgenike arv. Siis kirjeldasid põgenikud, kuidas nende maja tabanud mürsk jättis nad koduta või nad püüdsid meeleheitlikult välja pääseda ühiselamutest, mida tabasid kuus miini. "Ma pole kunagi oma elus olnud nii hirmunud. See oli jube," rääkis üks Ida-Ukraina naine ajakirjanikele.

Eesti keelt rääkiv Lisa püüab Kiievis Eesti konsuli jutule saada

Samas selgub, et Ukraina sõja eest on pidanud põgenema ka eestlased.

49-aastane eestlanna Lisa Šarabova lahkus Eestist 20-aastaselt, sest ta läks Moskvasse õppima. Elu keerdkäigud ja armastus viisid ta Luganskisse. Ta oli laste käsitööõpetaja ja huvijuht, aga see kõik on minevik.

"Seal ei ole praegu üldse võimalik elada. Seal ei ole sidet, vett ei ole, süüa pole ja kõige hullem on see, et seal on täielik sõda. Niimoodi, et aknast vaatad õhtul ja akna taga on kõik punane," rääkis Šabarova.

"Korterid kõik jäid. Tütre korter jäi, minu korter jäi. Ühesõnaga kaks kotti käe otsas ja lähed ning ei tea, kuhu sa lähed," lisas ta.

Umbes kuu aja eest otsustas Šarabova põgeneda kursusekaaslaste juurde Kiievisse, lootes, et sealt saab ta lõpuks tulla tagasi koju Eestisse.

"Algul helistasin Eesti saatkonda. Sekretär vastas mulle, et meil ei ole põgenike programmi ja meie ei saa teid millegagi aidata. Ta ütles, et kõik need andmed on veebilehel, need tuleb eurode eest vormistada ja siis tulla," rääkis Šarabova.

Eesti konsul Ukrainas Merle Pormeister ütles, et asüüli ei saa saatkonnas taotleda. "Seda saab teha, kas juba Eestis viibides või mis iganes Euroopa Liidu riigis, või siis piiril," selgitas ta.

"Nüüd hiljuti just tuli kiri konsulaati, et korralik perekond - ema, isa, laps, - paluvad Eestil nende turvalisust tagada," lisas konsul.

Seega pole Lisa ainuke, kes on lootnud just saatkonna abiga saada Eestilt põgenikustaatust. Septembri alguseks oli Eestilt asüüli küsinud 32 Ukraina kodanikku.

Lisa juhtum on keeruline, sest tal on praegu ainult Ukraina kodakondsus, kuid ta usub, et õigus peaks tal olema ka Eesti passile, sest tema ema on 1930. aastatel Eestis sündinud.

Sel nädalal üritas Lisa saada vastuvõtuaega Eesti konsuliga kohtumiseks. Sekretär talle aga seda aega ei pakkunud.

Konsul lubas Ukrainasse tagasi minnes seda uurida."Meil sekretärid on reeglina vägagi tublid ja vastutulelikud. Konkreetselt see juhtum minuni ei ole jõudnud. Ma kindlasti uurin seda ja kindlasti on tal võimalik kohtuda konsuliga, siis saab nagu seda asja silmast silma arutada. See oleks kõige parem variant minu meelest," ütles Pormeister.

Pormeister usub, et Lisa murele leitakse lahendus. Kuid Ukraina konflikti pärast on ÜRO andmetel kodust põgenenud rohkem kui miljon inimest, kellest umbes 260 000 on liikunud riigi siseselt.

"Hetkel need põgenikud on paigutatud pioneerilaagritesse, kohtadesse, kus nad saavad praegu enam-vähem normaalselt elada. Aga kui tuleb talv, siis peagi tekib probleem. Ma arvan, et siin peab ikkagi Euroopa Liidus tegema mingeid otsuseid ja nägema seda probleemi ette," ütles konsul.

Eestis on üle 20 000 ukrainlase

Venemaa väidab, et on vastu võtnud lausa 814 000 Ukraina inimest, kuid pigem on sinna suundumine tähendanud vihma käest räästa alla sattumist. Ukraina Kultuurikeskuse juht Bogdan Ljutjuk selgitab, et Eesti Ukraina kogukond on püüdnud aidata mitmeid perekondi, kes on siia tulnud külastajaviisadega.

Eestis on rohkem kui 20 000 ukrainlast, mis tähendab, et see on suuruselt kolmas rahvuste esindus eestlaste ja venelaste järel. Sõpru ning tuttavaid, kelle juurde tulla, peaks ukrainlastel jaguma.

"Siiski on neid inimesi, Eesti külastajaid, tavapärasest rohkem. Nad on ilmselt taotlenud kolme kuu viisat ja siis nad on siin kolm kuud ja nad sooviksid seda pikendada, kuni selle sõja lõpuni, et lapsed oleksid rahulikult turvalises keskkonnas," rääkis Ljutjuk.

Kui paljud Ukraina pered on juba Eestisse jõudnud, siis Lisal pole raha isegi piletite ostmiseks, sest palka pole talle makstud juba kuid ja abiraha Ukraina riigilt ta ei saa. Võib-olla õnnestub Lisal tuge saada Eesti MTÜ-de oktoobris algavast kampaaniast "Ukraina heaks", millega püütakse aidata just sõjas hätta jäänud inimesi.

Lugu ilmus 21. septembri ETV saates "AK. Nädal", vahendab ERR Uudised.