Uudised: põgenikud

Raport: Eesti pagulaspoliitika ei toeta välispoliitikat

Täna avaldati rahvusvaheline raport, mis toob välja vasturääkivused Eesti välispoliitikas ja pagulaspoliitikas. Kui arengukoostööga toetatakse inimõigusi ja demokraatiat, siis Eesti varjupaigapoliitika jätab ukse taha inimesed, kes on sunnitud enda kodumaalt põgenema.

Raporti Eesti autor, Arengukoostöö Ümarlaua poliitikaekspert Evelin Andrespok selgitab: “Eesti on 15 aasta jooksul toetanud demokraatia ja inimõiguste edendamist arengumaades, sealhulgas Gruusias, Afganistaanis ja Süürias. Paljud inimesed nendest riikidest on taotlenud ka Eestist varjupaika, kuna omal maal ähvardab neid vägivald või tagakiusamine. Kahjuks rahuldatakse nendest taotlustest vaid üksikud.”

Tõrjuv suhtumine põgenike suhtes on eriti arusaamatu, kuna eestlastest pagulased said ka ise 20. sajandi rasketel aegadel abi teistelt riikidelt. Kümnetel tuhandetel eestlastel on isiklik pagulaskogemus või tunnevad nad inimesi, kes olid sunnitud esimese või teise maailmasõja ajal riigist lahkuma.

On kiiduväärt, et Eesti suunab suure osa oma arengukoostööst ja välispoliitikast inimõiguste kaitsmisele ning edendamisele, kuid muret tekitab asjaolu, et pagulaspoliitika puhul ei lähtuta samadest eesmärkidest. Arenguskoostöö Ümarlaud ootab, et uue valitsuse suund tegeleda valdkondadega ministeeriumiteüleselt lahendab selle vastuolu. Inimõiguste eest seismiseks kogu maailmas peaksid pingutusi tegema ka Sotsiaalministeerium ja Siseministeerium.

Raport soovitab Eestil osaleda UNHCR-i juhitud põgenike ümberasustamisprogrammides, parandada Eesti seadusandlust ja varjupaigataotlejatele mõeldud teenuseid. Samuti on oluline analüüsida erinevate poliitikavaldkondade seotust, et nad kõik toetaksid sama eesmärki ja üks poliitika ei õõnestaks teist.

Loe projekti "World-Wise Europe: sidusam Euroopa õiglasema maailma nimel" kogu raportit.

Uudist vahendab terveilm.ee

Volinik Malmström: Eestigi võiks ehk paar Süüria pagulast vastu võtta

Kui Ukraina kriis süveneb ja põgenikud koputavad uksele, võib Eestigi vajada ootamatult teiste riikide abi ja mõistmist. 

Eile Tallinna väisanud Euroopa Komisjoni siseasjade volinik Cecilia Malmstöm tutvustas kõrgetasemelisel EL-i pagulaspoliitika konverentsil valdkonna uuemaid suundumusi. Eesti Päevalehele antud intervjuus rääkis ta, et üritab EL-i riike veenda Euroopa lõunapiiril suurenenud pagulaste survet jagama.

Euroopa Liit ja te ise olete pühendanud tähelepanu peamiselt lõunapiirile ja sinna suunatud migratsioonisurvele. Aga nüüd on meil Krimm ja kahjuks võimalus, et midagi juhtub ka Ida-Ukrainas. Kas siis, kui Ukrainas konflikti ei peatata ja rahulikku olukorda ei taastata, peame hakkama mõtlema ka inimeste saabumisele ida poolt?

Jah. Just sellepärast vajame asüülisüsteemi, mis toimiks kõigis riikides. Nagu ütlesite, fookus on olnud Euroopa lõunapiiril. Kuid Ukraina või Valgevene kriisil võib olla tagajärgi siinpool. Seega kohe, kui kriis Ukrainas puhkes, hakkasime valmistuma. Oleme pidevalt kontaktis piirivalveteenistuste, kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et saada varakult teada, kas piiridel on liikumist. Riigid, kellega suhtleme, on Poola, Ungari, Slovakkia, Rumeenia – Ukrainaga piirnevad riigid. Seni pole näha olnud mingit liikumist, aga hoiame siiski nende riikidega ühendust. Samuti arutasime seda kümne päeva eest Brüsselis siseministrite kohtumisel. Nii et jah, peame valmistuma. Kuigi see pole praegu eriti tõenäoline, võib kriis, nagu ütlesite, ka eskaleeruda.

Palusite hiljuti Euroopa Liidu liikmesriike, et nad jagaksid akuutsete kriiside ajal omavahel rohkem asüülitaotlejate, pagulaste koormust. Miks peaksid teised riigid teie arvates seda tõsiselt võtma?

Jah, oleme palunud, et liikmesriigid jagaksid rohkem koormust, aga see pole kohustuslik. Kui vaatame kasvõi Süüria kriisi, siis pole see Euroopast sugugi väga kaugel. Igaüks võib näha tsiviilelanike ja laste kohutavaid kannatusi. Pagulased on jõudnud enamasti Süüriaga piirnevatesse riikidesse, mitte Euroopasse. Kuid need, kes on võtnud ette teekonna Euroopasse, teevad seda veoautodes, konteinerites, väikestes paatides… Mõned neist upuvad teekonnal. Need inimesed vajavad kaitset. Võib-olla mitte igaveseks, aga vähemalt ajutiselt. Kui iga riik aitaks natukene ja tagaks neile turvalisuse, siis suudaksime kaitsta kõige haavatavamaid. Kui igaüks võiks neist laagritest vastu võtta kasvõi mõne ümberasuja, siis teeksime palju rohkem ära. Aga ma ei saa sundida riike seda tegema. Saan neid ainult paluda. Ka Eesti võiks ehk vastu võtta paar pagulast, et väljendada solidaarsust.

Intervjuud saab edasi lugeda Eesti Päevalehest.

Avalik kiri Süüria põgenike kaitsele ligipääsu teemal

Lugupeetud peaminister Andrus Ansip, siseminister Ken-Marti Vaher ja välisminister Urmas Paet,

Kolm aastat on möödunud ajast, mil Süürias algasid laiaulatuslikud režiimivastased protestid, mis veriselt maha suruti ja mis seejärel eskaleerusid relvastatud sisekonfliktiks. Selle tagajärjel on tänaseks Süüriast põgenenud enam kui 2,5 miljonit inimest, neist pooled lapsed. ÜRO pagulasagentuuri hinnangul tõuseb see arv käesoleva aasta lõpuks 4 miljonini. Sellele vaatamata on seni Euroopa Liidust, Norrast ja Šveitsist varjupaika otsinud ühtekokku vaid 81000 süürlast, kes moodustavad vaid 3% kõikidest põgenikest. Kuna 2014. aasta veebruaris Genfis peetud rahuläbirääkimised tulemusi ei andnud, ei ole Süürias aset leidvale vägivallale ja kannatustele lõppu näha.

ÜRO kirjeldab tsiviilisikute lahkumist Süüriast põgenike liikumisena, mis tähendab, et Süüriast põgenevatel inimestel on vaja rahvusvahelist kaitset. Kuigi Süüria sõja eest põgenevate inimeste varjupaigataotluste positiivsete vastuste tase on enamikus Euroopa riikides kõrge, peavad paljud põgenikud Euroopasse jõudmiseks ületama eluohtlikke takistusi, et kaitset taotleda. Nendele tõketele on oma raportites korduvalt tähelepanu juhtinud ECRE, Pro Asyl ja Amnesty International.

Põgenikel praktiliselt puuduvad turvalised ja seaduslikud viisid Euroopasse jõudmiseks rahvusvahelise kaitse taotlemise eesmärgil. Viisade saamine on sõjaolukorra ja korrektsete reisidokumentide puudumisel peaaegu võimatu. Karmid perekondade taasühinemise nõuded tähendavad, et need põgenikud, keda ootab Euroopas perekond, ei saa alati nendega taasühineda. Rahvusvahelist kaitset vajavatel inimestel on vaid vähesed võimalused varjupaiga või humanitaarviisa taotlemiseks Euroopa riikide saatkondades. Lisaks, Euroopa riigid pakuvad jätkuvalt Süüria põgenikele väga vähe ümberasustamisvõimalusi, eriti kui võrrelda pakutud kohtade arvu Süüria naaberriikide poolt vastuvõetud põgenike arvuga.

Ligipääs kaitsele on lisaks piiratud erinevate heidutusvahendite abil Euroopa Liidu välispiiril, näiteks põgenike tagasisaatmine, piiritarade ehitamine ja Euroopa riikide suutmatus efektiivselt tagada hätta sattunud põgenikepaatide aitamine merel. Püsivad süüdistused põgenike piirilt tagasisaatmise kohta ja pidevalt suurenevad Euroopa Liidu välispiiridel surevate põgenike ja migrantide arvud on vastuvõetamatud. Sellised praktikad õõnestavad Euroopa Liidu ühist varjupaigapoliitika tõsiseltvõetavust tervikuna. Liikmesriigid peavad tegema kõik, et tagada inimõiguste, sealhulgas varjupaigaõiguse ja non refoulement printsiibi täielik austamine Euroopa Liidu piiridel, veendudes, et kõik varjupaigataotlused võetakse vastu ja vaadatakse üle vastavalt rahvusvahelistele nõuetele.

Täna, 6. märtsil alustavad enam kui 100 mittetulundusühingut 34 Euroopa riigist, ECRE, Caritas Europe, European Network Against Racism, Amnesty International, Jesuit Refugee Service Europe, International Rehabilitation Council for Torture Victims, Churches Commission for Migrants in Europe, International Catholic Migration Commission, Euro-Mediterranean Human Rights Network, Reporters Sans Frontières ja Save the Children üle-euroopalise kampaaniaga “Europe Act Now”, mis kutsub Euroopa riikide valitsusi ja Euroopa Liidu institutsioone üles tegema ühiseid jõupingutusi, et pakkuda solidaarselt Süüria naaberriikidega kaitset konflikti eest põgenevatele inimestele.

Me kutsume üles Eesti valitsust tegutsema koheselt, rakendades järgmisi meetmeid Süüria kodusõja eest põgenevate inimeste suhtes ja kutsudes ka teisi Euroopa riike üles neid rakendama:

• Pakkuda ligipääsu rahvusvahelisele kaitsele läbi saatkondade
• Loobuda viisatasudest ja kehtestada leebemad viisanõuded konfliktipiirkonnast pärit inimestele.
• Võimaldada humanitaarviisasid Süüria põgenikele, aitamaks neil regioonist lahkuda, eelistades seejuures meditsiinilist abi vajavaid inimesi, saatmata alaealisi, vanemaealisi ja puuetega inimesi ning piinamise ja vägivalla ohvreid.
• Pakkuda põgenikele võimalust taotleda rahvusvahelist kaitset Eesti saatkondades Türgis ja Egiptuses ning lihtsustada positiivse vastuse korral nende Eestisse saabumist.
• Pakkuda teisi turvalisi ja seaduslikke teid regioonist lahkumiseks, näiteks töö- ja õppeviisad.
• Pakkuda põgenikele võimalusi ümberasustumiseks
• Osaleda ÜRO põgenikeagentuuri poolt läbiviidavas ümberasustamisprogrammis ning pakkuda lisakohti Süüria konflikti eest põgenevatele inimestele. Alternatiivselt tuleks Süüria põgenikele pakkuda ajutist kaitset, sarnaselt Saksamaa ja Austria programmidele. Ümberasustamisel tuleks eelistada meditsiinilist abi vajavaid inimesi, saatmata alaealisi, vanemaealisi ja puuetega inimesi, piinamise ja vägivalla ohvreid ning akuutses ohus olevaid inimesi.
• Tagada reaalne ligipääs varjupaigamenetlusele ja pidada kinni non refoulement printsiibist välispiiridel
• Tagada, et kõikidel piiriületuselt tabatud põgenikel oleks ligipääs õiglasele varjupaigamenetlusele vastavuses Euroopa Liidu direktiivide ja rahvusvahelise õigusega.
• Viia sisse sõltumatu piirimonitoorimine koostöös ÜRO pagulasagentuuri ja kohalike sõltumatute organisatsioonidega.
• Võtta kasutusele kõik meetmed, hoidmaks ära võimalikud varjupaigataotlejate piirilt tagasisaatmised.
• Hoiduda põgenike karistamisest ebaseaduslike riiki sisenemise meetodite kasutamise eest, kooskõlas 1951. aasta Pagulasseisundi konventsiooni artikliga 31.
• Lihtsustada perekondade taasühinemist
• Lihtsustada perekonnaga taasühinemist inimestele, kelle pereliikmed elavad Euroopas. Seejuures tuleks laiendada taasühinemiseks kvalifitseeruvate pereliikmete definitsiooni, kaasates nende hulka ka tuumikperre mittekuuluvaid pereliikmeid.
• Peatada põgenike tagasisaatmine Süüriasse ja selle naaberriikidesse
• Jätkata moratooriumiga tagasisaatmistele Süüriasse, tagamaks, et ühtegi inimest ei saadeta tagasi kohta, kus on oht tema elule.
• Hoiduda inimeste tagasisaatmisest riikidesse, mis juba võtavad vastu suurel hulgal Süüria põgenikke (peamiselt Liibanon, Jordaania, Türgi, Iraak ja Egiptus) või kus tagasisaadetute inimõigused võivad saada rikutud (sealhulgas Dublini regulatsiooni järgsed tagasisaatmised Kreekasse ja Bulgaariasse).

Euroopa Liidu liikmesriigid ja institutsioonid peavad koheselt looma turvalised ja seaduslikud Euroopasse sisenemise viisid Süüria põgenikele ning tagama, et need, kes võtavad ette ohtlikke teekondi Euroopasse jõudmiseks, siia ka lubatakse. Ka teised põgenikud, kes põgenevad teiste maailma konfliktide või tagakiusamise eest, peavad sageli ületama samu takistusi kaitse saamiseks Euroopas. Seega kohalduvad paljud eelnevalt väljatoodud soovitustest ka neile. Sellele vaatamata on Süüria konflikt erakordne, kuna on tekitanud suurima põgenike liikumise 1994. aasta Ruanda genotsiidi järel ning vajab seetõttu erilist tähelepanu. Sellise ulatusega kriis Euroopa külje all vajab Euroopa solidaarset tegutsemist. Seetõttu loodame, et leiate võimalused kiireks soovituste rakendamiseks.

Lugupidamisega, 

MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud
SA Avatud Eesti Fond
SA Eesti Inimõiguste Keskus
MTÜ Eesti Omastehooldus
MTÜ Eesti Pagulasabi
MTÜ Ethical Links
MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskus
MTÜ Mondo
& Michael Diedring, European Council on Refugees and Exiles peasekretär

Lisainfo:

Eero Janson
MTÜ Eesti Pagulasabi
eero@pagulasabi.ee
tel. 517 4334 

Kristina Kallas
MTÜ Eesti Pagulasabi
kristina@pagulasabi.ee
tel. 511 8311