Uudised: pagulased
Eesti ei taha Ukraina poliitilistele pagulastele asüüli pakkuda
Eesti võimud ei andnud pagulastele advokaati ega kuulanud ühte neist suuliselt ülegi.
Ukraina opositsiooniparteisse kuuluv poliitiliste aktivistide paar võitleb selle nimel, et neid ei saadetaks tagasi kodumaale, kus nad kardavad võimude repressioone.
„Tegime enne viimaseid valimisi aktiivselt poliitilist agitatsiooni Julia Tõmošenko partei poolt,” rääkisid turvalisuse huvides anonüümsust palunud mees ja naine, kes elavad praegu Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses.
„Me oleme Tõmošenko parteis. Tahame, et Ukraina oleks euroopalik riik, toetame integratsiooni Euroopa Liitu ja NATO-sse,” selgitas naine „Praegune president Janukovõtš ei taha integreeruda, eelistab suhelda Venemaaga. Riigis töötavad kriminaalsed struktuurid, ministeeriumite aparaat juhib kõiki. Kõiki, kes mõtlevad teisiti, kõiki kes on opositsioonis, represseeritakse.”
Ukraina sisepass on naiselt ära võetud, mis tegi tema elu Ukrainas üpris keeruliseks. Ta ei saa töötada, arstiabi ega mingeid sotsiaalseid garantiisid. Ühe tema lähedasega on seotud ka tapmisjuhtum.
Kõik algas väikestest asjadest. „Näiteks korterist taheti ilma jätta. Minna polnud vahepeal kuhugi. Siseministeerium allub vastaspoole parteile. Kõik ametkonnad on politiseeritud,” võttis naine kokku.
„Kardan ka oma perekonna, oma tütre pärast, kes elab edasi Ukrainas. Viimasest vestlusest tütrega saime teada, et siseorganid, miilits, tunneb nende vastu huvi ja küsib meie asukoha järele,” rääkis naine. „Mind ähvardab reaalne oht, olin vahetu tunnistaja inimõiguste rikkumisele.”
Ei julge enam koju minna
„2010. aasta valimistel töötasin valimisvaatlejana Tšerkassõs,” rääkis mees. „Seaduse järgi pidime iga tunni tagant aru andma rikkumistest. Politsei aga ütles, et kui näeme rikkumisi, ei tohi kuhugi pöörduda. Kui siis toimus häälte lugemine, oli seal palju rikutud sedeleid. Kriipsud olid peale tõmmatud. Aga meil kästi need ikkagi arvestada Janukovõtši poolt. Meie ei nõustunud sellega.”
„Naabervalimisjaoskonnas toimus surmaga lõppenud intsident, kus käskudele mitte kuuletunud isikul löödi pea lõhki,” lisas naine. Nad näitavad ette oma valimisjaoskonna tõendid, samuti on nende kui vaatlejate nimed koos aadressidega ära trükitud kohalikus ajalehes.
„Mind koos sõbraga vahistati politsei poolt, 24 tundi hoiti kinni, mõnitati. Haavad kätel on siiani alles,” kirjeldab mees ja näitab käed ette. „Spordisaalis seoti käed tagant kinni ja riputati seinaredeli külge, kättpidi rippusin seal, varbad puudutasid vaevalt maad. Õhtul kell seitse võeti kinni, lahti lasti kell üheksa hommikul. Meid süüdistati väidetavalt hoopis muudes asjades – narkokuritegudes, mitte poliitilises tegevuses.”
Koju ei julgenud nad pärast seda enam minna. „Läksime sugulaste juurde. Andsime oma välispassid sisse viisa vormistamiseks. Kõige odavam ja kiiremini saadav oli Eesti viisa,” selgitasid nad Eestisse sattumist, lisades, et ega nad Eestist varem suurt ei teadnudki ja siia jõudmine polnud sugugi nende plaan.
Holland saatis Eestisse
„Läksime kõigepealt Poola ja sealt edasi Hollandisse. Olime seal ühe aasta ja küsisime asüüli, kuid nad pidid meid ikkagi Eestisse saatma, sest meil oli Eesti viisa. Hollandis saime automaatselt tasuta advokaadi, kes aitas meil asju ajada,” rääkis naine.
„Kui Eestisse jõudsime, siis saadeti meid Illukale, aga advokaati siin ei antud, kuigi me palusime seda. Öeldi, et advokaadi saame üksnes siis, kui meie varjupaigataotlus tagasi lükatakse,” lisas mees.
Jaanuaris otsustas politsei- ja piirivalveamet paarile varjupaiga andmisest keelduda. Otsuse järgi ei olevat nad esitanud piisavalt tõendeid, et tagasiminek Ukrainasse oleks ohtlik. Pärast otsust said mees ja naine ühendust Eesti inimõiguste keskusega ja sealtkaudu endale juriidilise esindaja, kes nüüd aitab otsuse peale halduskohtusse kaevata.
Ukraina mees kaebab ka selle peale, et teda ei kuulatud üldse suuliselt ära. Esitati vaid kirjalikud küsimused, kuuest küsimusest pooled olid aga paari omavahelise suhte kohta. Vastustes ei saanud nad seega põhjalikult oma rasket olukorda lahti seletadagi.
ÕIGUSEKSPERT: Õigusabiga on probleeme Pagulaste õiguste eest seisavad põhiliselt vabaühendused ja põhiliselt projektipõhiselt, nentis inimõiguste keskuse nooremõigusekspert Anni Säär. „Riigi õigusabi saamisega on probleeme,” rääkis ta. „Varjupaigataotlejatele tuleks luua süsteem, mille kohaselt nad saaksid koheselt endale esindaja, kes neid menetlusest läbi aitaks. Esiteks ei tunne varjupaiga taotlejad eesti keelt, taotluse peab esitama aga eesti keeles. Ka kohtute määrused riigi õigusabi taotluste puuduste kõrvaldamiseks on varjupaiga taotlejatele raskesti arusaadavad – eks nad oleks rasked ka eesti keelt valdavale isikule, kel pole juriidilist haridust.”
POLITSEIAMET:Meie ei saa õigusabi taotleda „Päritoluriigi kohta info kogumiseks kasutame rahvusvaheliste organisatsioonide raporteid, näiteks ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti infot. Varjupaiga andmise otsustamisel on väga suur kaal ka inimese enda antud teabel. Eitav otsus võib tulla, kui ilmneb, et taotleja tegelik eesmärk on asuda Eestisse muul põhjusel, sealhulgas leida tööd või parandada oma elutingimusi, taotleja ei esita usutavaid tõendeid selle kohta, et tal on põhjust karta tagakiusamist,” selgitas kodakondsus- ja migratsiooniosakonna peaekspert Ellen Lebedeva. „Varjupaigataotlejale tutvustatakse tema õigust saada õigusabi. Seoses isikuandmete töötlemise piiranguga ei ole PPA-l võimalik pöörduda taotlejate nimel õigusabi saamiseks.”
Lugu pärineb siit.
Selgusid konkursi “Elust uuel kodumaal” tulemused
IOM Eesti esinduse pressiteade 25. aprill 2012
Täna avalikustas Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) Eesti esindus konkursi “Elust uuel kodumaal” tulemused. Võistlusele laekunud lugude põhjal võib tõdeda, et sõltumata ajast ja kohast on pagulased kogenud sarnaseid raskusi uude ühiskonda integreerumisel. E-raamatu „Valik lugusid konkursilt „Elust uuel kodumaal““ emotsionaalsete lugude jutustajateks on peamiselt 1940ndate lõpus Eestist lahkunud. Lisaks on raamatus koha leidnud ka üks taaslõimumise lugu, mis sai alguse Abhaasiast ca 130 aasta eest.
„Täna meenutame me neid sündmusi küll läbi ajalooprisma, kuid inimeste soovid, unistused ja hirmud on tihti ajast sõltumatud. Oma kodumaalt lahkumine ning uude maailma integreerumine, ükskõik, mis põhjusel seda ka ei tehta, on alati väljakutse täis ebakindlust, raskusi ja uue õppimist.”(Hans Peter Bøe, IOM Eesti esinduse juht). IOMi Eesti esinduse poolt korraldatud konkursile laekus võistlustöid üle kogu maailma ning raamatusse jõudsid neist 8 eestikeelset ja 4 inglisekeelset. Igale loole eelneb intervjuu kas autori või isikuga, kes loo konkursile saatis. Raamatut lugedes saab kaasa elada nii eestlaste ja eestimaalaste kogetud raskustele uude ühiskonda lõimumisel 1950ndadel kui ka taaslõimumisele tänases Eestis.
Eestikeelsete tööde kategoorias tunnistati parimateks: 1. koht - Mari Ann Tammark (Kanadast) 2. koht - Aire Kolbre Salmre (USAst) 3. koht - Valentine Treiman (USAst). Inglisekeelsete tööde kategoorias tunnistati parimateks: 1. koht - Lembit U. Lilleleht (USAst) 2. koht - Tania Lestal (Austraaliast) 3. koht - Arved Plaks (USAst). Ühtlasi pälvis eriauhinna lõimumislugude kategoorias Arnold Rutto Abhaasiast.
Soovime tänada kõigi konkursil osalenuid nende hindamatu panuse ning projekti juhtkomitee liikmeid võistlustööde hindamise eest!
E-raamatu saab tasuta alla laadida järgmiselt aadressilt - http://iom.ee/parem/sundmused
Konkurss “Elust uuel kodumaal” korraldati ning e-raamat anti välja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni projekti „Avalikkuse teadlikkuse ja sallivuse tõstmine Eestis: Põgenikud, pagulased ja immigrandid“ (PAREM) raames ning seda kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.
Kristina Kallas: riik on pagulased unarusse jätnud
Kristina Kallas Eesti Pagulasabist kirjutab Postimehes, et puutudes kokku riigi pagulaspoliitikaga, jääb paratamatult mulje, et tagakiusatutele pakutakse kaitset vastumeelselt ja vaid selleks, et rahvusvaheliselt demokraatia edendaja ja kaitsja nägu hoida.
Eesti Inimõiguste Keskuse kolmapäeval avaldatud aastaaruanne «Inimõigused Eestis 2011» esitab õigustatud kriitikat, viidates riigi suutmatusele tagada seadustes sätestatud tingimused ja teenused nii varjupaigataotlejatele kui rahvusvahelise kaitse saanud isikutele (st pagulastele) Eestis.
Varjupaiga saamine on inimese põhiõigus ja selle võimaldamine on rahvusvaheline kohustus, mis pandi paika 1951. aastal Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja 1967. aasta protokolliga. Selle rahvusvahelise kohustuse võttis endale ka Eesti, liitudes 1997. aastal Genfi konventsiooniga. Puutudes aga kokku riigi pagulaspoliitikaga, jääb paratamatult mulje, et tagakiusatutele pakutakse kaitset vastumeelselt ja vaid selleks, et rahvusvaheliselt demokraatia edendaja ja kaitsja nägu hoida.
Varjupaigataotlejatele ja pagulastele pakutavad teenused ja vastuvõtutingimused on korraldatud puudulikult ja tegelikkuses need ei toimi. Tõsine probleem on juba aastast aastasse olnud vastuvõtukeskuse isoleeritud asukoht, mis raskendab ligipääsu teenustele (arstiabi, keeleõpe, tõlketeenus jne) ning eraldab varjupaigataotlejad ja pagulased põhjendamatult Eesti ühiskonnast.
Teiseks kriitiliseks aspektiks on olematu tugisüsteem pagulaste lõimimiseks Eesti ühiskonda. Varjupaigataotluste menetlusprotseduuride kohta kriitika puudub, kui välja arvata ka raportis juba mainitud kinnipidamisjuhtumite problemaatilisus.
Siiski rõhutaksin aga veel kord paari väga teravat küsimust seoses varjupaigataotlejate ja pagulastega, mis 2011. aastal ka riigile (sotsiaalministeeriumile ja siseministeeriumile) esitati.
Luubi all oli 2011. aastal erivajadusega varjupaigataotlejate vastuvõtutingimused ja neile pakutavad teenused. Erivajadusega varjupaigataotlejad on näiteks alaealised lapsed, saatjata alaealised, puudega inimesed, vanurid, rasedad, üksikvanemad ning piinatud või vägistatud isikud, samuti isikud, kelle suhtes on tarvitatud muud psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda.
Balti Uuringute Instituudi läbi viidud uuringud (tellijaks oli siseministeerium) näitasid selgelt, et riik (Illuka vastuvõtukeskus) ei taga kõiki seadusega sätestatud teenuseid erivajadustega varjupaigataotlejatele. Probleemiks Illuka vastuvõtukeskuses olid nii alaealiste laste elamistingimused (puuduvad mängimiseks sobilikud ruumid, mänguasjad, väljas pole mänguplatsi), ligipääs arstiabile (perearst asub 50 km kaugusel Jõhvis ja sinna saamiseks tuleb juhatajalt paluda nii luba kui loota tema transpordile) kui ka vajaliku info kättesaadavus.
Eelmisel aastal Illuka vastuvõtukeskuses tehtud intervjuude käigus selgus näiteks, et üks värskelt sünnitanud ema ei olnud läbinud sünnitusjärgset arstlikku kontrolli – ema ei osanud küsida, kuid keskuse töötajad ka asja eest hoolt ei kandnud.
Kuni tänase päevani ei ole riik suutnud korraldada teenuseid, mis tagaksid pagulaste lõimumise Eesti ühiskonda. Ligi 50 pagulasest, kellele Eesti riik on andnud elamisloa ja rahvusvahelise kaitse, on näiteks eesti keele õppe tasuta kursustel osalenud ainult üks inimene!
Samuti ei ole pea mitte ükski pagulane saanud riigilt või kohalikult omavalitsuselt abi elukoha või töökoha leidmisel või isegi vajaliku informatsiooni hankimisel. Kõik 2011. aastal intervjueeritud pagulased väitsid kui ühest suust, et riigilt ega kohalikelt omavalitsustelt pole nad abi saanud, nad on oma elu sisse seadnud tuttavate ja heade inimeste abiga.
Riigi tegematajätmistele viitas oma märgukirjas ka õiguskantsler. Viimane sõnastas oma kriitika üsna teravalt, öeldes: «Sotsiaalministeerium ei ole täitnud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses ettenähtud kohustusi korraldada (...) elamaasumine kohaliku omavalitsuse üksusesse pärast rahvusvahelise kaitse saamist. Samuti ei osutanud sotsiaalministeerium (...) ise ettenähtud teenuseid. Seaduses ettenähtud kohustuste täitmata jätmise tõttu on sotsiaalministeeriumi tegevusetus õigusvastane.»
Sisuliselt eksisteerib juba 15 aastat olukord, kus Eesti riik annab inimestele rahvusvahelise kaitse, kuid jätab nad seejärel täiesti omapäi, sisuliselt tänavale, lootma heade inimeste abile leidmaks endale elukoht, töökoht ja muu elu alustamiseks vajalik.
Eesti Inimõiguste Keskuse aastaaruanne «Inimõigused Eestis 2011» annab ka mõned soovitused. Tuleb jätkata püüdlusi vastuvõtukeskuse Tallinnale lähemale toomiseks, kuna Tallinnas asub varjupaigamenetlust läbi viiv riigiasutus. Seeläbi on võimalik tagada ka varjupaigataotlejatele seaduses ettenähtud teenuste järjepidevus, kvaliteetsus ning korrektsus.
Seadusse tuleb sisse viia vajalikud muudatused, mis võimaldaksid vajadusel varjupaigataotleja Harku väljasaatmiskeskusest vastuvõtukeskusesse üle viia.
Tuleb otsida võimalusi, et rahvusvahelise kaitse saanud isikud saaks vastuvõtukeskusest lahkuda ja mujal elama asuda, tööd leida ning täielikult Eesti ühiskonda integreeruda.
Võttes arvesse olukorda, kus pagulased on jäetud sisuliselt omapäi ja ka varjupaigataotlejatele pakutavad teenused ei vasta täielikult seaduses sätestatud normidele, leian, et inimõiguste keskus on sõnastanud oma soovitused liiga pehmelt.
Eesti vajab pagulaste reaalsetest vajadustest lähtuvat süsteemi, mis toetaks nende lõimumist ja elu sisseseadmist Eestis. Rahvusvahelise kaitse saanutele on see ise juba väga oluline abikäsi Eesti riigi poolt, kuid sellest ei piisa, et oma elu Eestis sisse seada.
Pagulased vajavad keeleõpet, abi elukoha ja töökoha leidmisel, nõustamist ja informatsiooni kõikvõimalike riiklike ja kohalike teenuste ja muu sarnase osas, mida praegu pakuvad vaid kodanikuorganisatsioonid, sageli omaalgatuslikult ja vabatahtliku tööna.
Kindlasti peab riik kõrgendatud tähelepanu alla võtma erivajadusega varjupaigataotlejad ja kujundama ümber praeguse vastuvõtusüsteemi nõnda, et see vastaks nende erirühmade (alaealised lapsed, vanurid, rasedad jne) vajadustele. On üsna häbiväärne, et Illuka vastuvõtukeskuses pakutavad tingimused ei vasta väikeste laste arengu vajadustele ning probleeme on olnud väikeste laste haigestumise korral ka näiteks arsti vastuvõtule pääsemisel.
Lugu pärineb siit.