Uudised: pagulased

Salam Kawakibi: Süüria põgenike olukord on tunduvalt hullem kui uudistes räägitakse

Nagu me nüüd näeme, ei ole Süüria nn araabia kevadest kõrvale jäänud, nagu mitmed vaatlejad algselt arvasid. Kodusõja tulemusena on praeguseks oma kodust naaberriikidesse põgenenud juba enam kui miljon inimest ja mitmed miljonid on pidanud riigisiseselt ümber asuma.

Tegelikult on neid palju enam. Me räägime nüüd umbes kahest miljonist põgenikust ja kuuest kuni kaheksast miljonist riigisisesest ümberasujast. Kuid mina ei räägi kunagi kodusõjast, vaid sõjast tsiviilisikute vastu, kuigi režiim on püüdnud seda muuta kodusõjaks. Ma kardan, et kui asjad samas suunas edasi liiguvad, muutub see konflikt mõne kuu pärast tõepoolest kodusõjaks, kuid praegu see veel kodusõda ei ole.

Põgenike numbrid kasvavad igapäevaselt. Kas olukord on tõesti nii hull, nagu need arvud panevad uskuma, või hullem veel?

Olukord on tunduvalt hullem kui uudistes räägitakse: see on hiigelsuur probleem kõikidele abistavatele organisatsioonidele. Seejuures võib aitamine olla väga bürokraatlik: organisatsioonid vajavad mandaati, et oma tööd teha, kuid tihti saavad nad töötada vaid Süürias tegutsevate humanitaarorganisatsioonide kaudu ning ÜRO allorganisatsioonid peavad töötama läbi valitsusaparaadi. Samuti ei saa nad töötada vabastatud aladel, kuna nad vajavad kokkulepet valitsusega ja vabastatud aladel meil ei ole valitsust. Seega on meil suur humanitaarne kriis.

Peamisteks põgenike sihtriikideks on olnud Jordaania, Liibanon ja Türgi. Kuidas on lood põgenike vastuvõtmisega?

Olukord põgenikelaagrites on riigiti väga erinev. Türgis on tingimused suhteliselt head, rahuldavad. Jordaanias on tingimused ebainimlikud. Liibanonis aga on valitsus keeldunud põgenikelaagreid rajamast ja seega on põgenikud kõikjal: tänavatel, parkides, vanades hoonetes. Nad püüavad maju rentida, kuid nende arv kasvab igapäevaselt: umbes 2000-5000 inimest lahkub Süüriast iga päev. See on uskumatu olukord, kuid mitte keegi ei reageeri ja mitte keegi ei püüa leida lahendust.

Te kirjeldasite Jordaania olukorda kui ebainimlikku. Ehk täpsustate?

See on ebainimlik, kuna põgenikud on kõrbes asuvas laagris, ilma igasuguse võimaluseta sealt lahkuda. Neile antakse väga vähe abi ning sealsed sanitaartingimused ja ligipääs arstiabile on väga halvad. Hetkel on seal tõeline humanitaarne kriis.

Kas tegemist on siis suletud laagritega?

Jah, Jordaanias on suletud laagrid, kuid mitte Türgis. Türgis võivad põgenikud laagrist lahkuda ja sinna ööseks tagasi tulla. Aga Jordaania laagritest on väga raske lahkuda. Põgenikud võivad sealt välja minna, kuid nad vajavad selleks spetsiaalset autoriseeringut – see on väga kontrollitud. Kuid põgenike hulk kasvab iga päevaga ja Jordaania valitsuse võimekus nendega toime tulla on väga halb.

Kuid miks ei soovi Liibanoni valitsus ametlikke põgenikelaagreid rajada?

Nad ei taha laagreid luua, kuna nad ei soovi luua uut Palestiina laagrite sarnast olukorda. Liibanonis elab põgenikelaagrites umbes 400000 palestiinlast, nad ei taha juurde saada ka süürlaste laagreid. Süürlasi on Liibanonis praegu hinnanguliselt 1,4 miljonit – nendest suur hulk on põgenikud, kuid on ka inimesed, kes töötasid Liibanonis, ja rikkad inimesed, kes samuti läksid üle piiri. Seega on meil väga erinevad põgenike kategooriad. Kuid suurem osa neist on siiski vaesed inimesed, kes vajavad abi.

Liibanoni sees paistab olevat konflikt al-Assadi toetajate ja vastaste vahel. Kas ka see mõjutab põgenike vastuvõtmist?

Al-Assadil ei ole Liibanonis suurt toetajaskonda, probleem on humanitaarne. Suurem osa Süüria põgenikest on sunni moslemid ja Liibanonis on kartus, et suure arvu Süüria põgenike vastuvõtmise korral mõjutab see ka kogukondlikku, demograafilist tasakaalu. See on põhiküsimus.

Kuid eraldi probleem on ka Hezbollah’i toetus al-Assadi režiimile. Hezbollah saab oma käsud Iraanist ja nad teevad täpselt seda, mida Iraan tahab. Praegu võitlevad nad ka Süüria sees, nad tapavad Süüria inimesi ja nad suhtuvad väga halvasti ka Süüria põgenikesse Liibanonis.

Te olete varasemalt öelnud, et “deklaratsioonid ja hea tahe ei toida nälgijaid ja ei paku põgenikele varjualust”, viidates hambutule rahvusvahelisele reageerimisele. Kuid mis toidaks? Mida oleks rahvusvaheliselt avalikkuselt kõige enam tarvis?

Esiteks, me peame sõja lõpetama. Me teame, kuidas sõda lõpetada. Mida ma kardan, on Süüria praeguse olukorra transformeerumine üksnes humanitaarseks küsimuseks, unustades seejuures poliitilise dimensiooni. See oleks väga ohtlik. Meil on väga suured humanitaarsed probleemid, kuid peamine võti probleemi lahendamiseks on poliitiline – see ei ole üksnes raha või toidu saatmine. Ka selline abi on väga tähtis, kuid konfliktile tuleb leida poliitiline lahendus. Ilma selleta võime me Süüria põgenikest hakata rääkima samamoodi nagu me räägime Palestiina põgenikest alates 1948. aastast. Meist saaks vaid sõnade allikas erinevatele ekspertidele – see oleks väga hea ÜRO ekspertidele, rohkem tööd ja suured palgad...

Konflikti alguses kartsid paljud, et suur pagulastevoog hakkab liikuma Euroopa poole, kuid tegelikult on Euroopas varjupaika otsinud vaid ca 40000 inimest. Mida te arvate, miks on ennustuste ja reaalsuse vahe niivõrd suur?

Tegemist on Euroopa riikide silmakirjalikkusega: me toetame Süüria revolutsiooni, me toetame demokraatiale üleminekut Süürias, kuid me ei võta süürlasi oma riiki vastu. See on klassika. Inimesed paluvad Euroopas varjupaika, kuid seda ei võimaldata neile, see on väga piiratud. Näiteks Eesti piirilt saadeti üks varjupaigataotleja Venemaale tagasi, samal ajal kui me räägime Venemaast kui heast al-Assadi režiimi liitlasest. Sellele vaatamata saadate abivajaja sinna tagasi – see on ebainimlik reaktsioon. Isegi Prantsusmaa, mis teeskles suurt toetust Süüria revolutsioonile, võtab vastu väga vähe põgenikke. See on väga halb poliitika. Kuid selline ongi Euroopa poliitika – see ei üllata mind.

Mis on nende miljonite inimeste, kes on Süüriast lahkunud, tulevik?

Ma loodan loomulikult, et nad saavad varsti oma kodudesse tagasi pöörduda, kuid vaadeldes situatsiooni arengut, olen ma üsna pessimistlik. Tundub, et keegi ei taha sõda lõpetada, keegi ei taha praeguse režiimiga lõpparvet teha. Ka Lääneriigid jätkavad oma suhteid selle režiimiga. Te peaksite teadma, et näiteks Rootsi valitsus ei rakenda Euroopa Liidu Süüria-vastaseid sanktsioone ja Ericsson jätkab vahendite, millega saab internetti kontrollida, saatmist Süüriasse, ilma igasuguse austuseta ELi sanktsioonide suhtes. See on vaid üks näide.  Soovid ja lootused võivad ju olla head, kuid praktika on halb.

Salam Kawakibi on Süüriast pärit poliitikateadlane ja araabia maade ekspert, mõttekoja Arab Reform Initiative asedirektor. 

Küsis Eero Janson

Abdul Turay: pagulased või varjupaigataotlejad?

Kui toimetaja palus mul kirjutada arvamusloo pagulastest, muutus mu süda raskeks. Ta soovis saada artiklit, mis arutleks selle üle, kas Eesti peaks olema pagulaste suhtes vastuvõtlikum ja nägema neid kui väärtust.

Ma ei saa anda toimetajale seda, mida ma arvan teda tahtvat. Nii et kui te seda loete, siis võtke teatavaks, et see on tasakaalustatud arvamuslugu.

Oma väikese kogemuse põhjal võin öelda, et enamik varjupaika taotlevatest inimestest ei ole tõelised pagulased. Enamik varjupaigataotlejatest Euroopas on majandusimmigrandid. Vaatamata sellele on Eesti võimude lähenemine pagulaspoliitikale fundamentaalselt vale.

Töötasin aastaid Suurbritannia siseministeeriumis ning suur osa minu tööst oli seotud pagulaste õigusega. Ma esindasin riiki immigrantide kaebustes, uurisin pretsedendiõigust, tegin koostööd USA välisministeeriumi ja MTÜdega, intervjueerisin varjupaigataotlejaid ning langetasin individuaalsete juhtumite osas otsuseid.

Tunnen tööväliselt inimesi, kes tulid Suurbritanniasse varjupaigataotlejatena või mõne muu kahtlase immigratsioonistaatusega. Hiljem on mõningatest saanud politseinikud või immigratsiooniametnikud, neist on jahitute asemel jahtijad saanud.

Kes on pagulane?

Tänapäevane arusaam pagulastest on kujunenud selle põhjal, mis juhtus juutidega Saksamaal 30ndatel. Suurbritannia ja Ameerika keeldusid juute vastu võtmast, isegi neid, kelle puhul oli ilmselge, et nad on tagakiusatud. Need inimesed mõrvati Saksamaal. Kindlustamaks, et seda enam kunagi ei juhtuks, jõustus 1951. aastal ÜRO pagulasseisundi konventsioon (UNHCR), millele kirjutasid alla paljud lääneriigid.

Pagulane on inimene, kes põhjendatult kardab tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast, viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset, või kes nimetatud sündmuste tagajärjel viibib kodakondsusetuna väljaspool oma endist asukohariiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda.

Pagulaste definitsioon on seega üpris kitsas, kuigi termin «sotsiaalne grupp» on pakkunud juristidele aastaid tulutoovat tööd.

Sa ei ole pagulane, kui sind ajab taga Vene maffia või Miki-Hiir ja Minni-Hiir – muide, see on näide päris elust. Sa ei ole pagulane, kui sinu riigis on puhkenud sõda ja seepärast ei ole seal ohutu elada.

Somaallased, kes saabusid Euroopasse 1990ndatel, ei olnud pagulased ja enamikule neist ei antud pagulase staatust, vaid täiendav kaitse.

Sa ei ole pagulane, kui sa viibid ikka veel omaenda riigis. Seepärast öeldi ära Afganistani tõlgile. Eesti kirjutas konventsioonile alla 1997. aastal ja isegi kui valitsus tundis selle mehe suhtes poolehoidu, pidid nad järgima rahvusvahelist seadust.

Kui sa viibid juba väljaspool oma riiki, pead sa suutma selgitada, kuidas sa said passi kasutades lahkuda, kui võimud sind taga ajavad. Nii lasevad varjupaigataotlejad Sri Lankalt lennukites oma passid vetsupotist alla.

Konventsioon näeb ette, et varjupaika taotlevad inimesed peavad pöörduma võimude poole lähimas turvalises riigis. Turvaline on riik, kes on alla kirjutanud 1951. aasta konventsioonile.

Pole kuidagi võimalik, et eales jõuaks Eestisse varjupaigataotleja ilma eelnevalt turvalist riiki läbimata.

Mõelge selle peale: zimbabwelast, kes põgeneb oma riigi diktaatori Rober Mugabe eest, ei hakata Venemaal tema poliitiliste vaadete pärast taga kiusama. Venemaa kirjutas konventsioonile alla 1993. aastal. Seega Venemaa oli turvaline riik juba neli aastat enne Eestit. Kui mõtlema hakata, siis Afganistan kirjutas konventsioonile alla 2005. aastal.

Varjupaigataotlejad on inimesed, kes tahavad elada Euroopas, tõenäoliselt Rootsis. Nad ületavad Venemaa poolt tulles ebaausaid võtteid kasutades piiri ja Venemaa ei võta neid enam hiljem tagasi.

Lääne poolt lähenevate varjupaigataotlejate osas on pilt veel selgem. Dublini protokolli kohaselt võib teisest Euroopa Liidu riigist saabunud varjupaigataotleja sinna kohe tagasi saata. Võimud ei pea tema taotlusele pilkugi heitma – seda nimetatakse kolmanda riigi reegliks.

Nii juhtuski Craig Cobbiga, Ameerika neonatsiga, kes ennast mõni aasta tagasi Eestis sisse seadis. Eesti immigratsioonivõimud – neile tuleb au anda – tüdinesid mehe tempudest ja otsustasid ta välja visata. Cobb pages Soome ja palus varjupaika, ent on naeruväärne mõelda, et USA pole turvaline riik. Soomlased ei jõudnud isegi naerma hakata, vaid saatsid ta kohe Eestisse tagasi.

Vastavalt statistikale on ainult 365 inimest Eestis viimase 16 aasta jooksul varjupaika taotlenud, 67 nendest on olnud edukad. Võttes arvesse geograafilist asukohta, ajalugu ja rahvusvahelist õigust, olen üllatunud, et isegi nii paljud on olnud edukad. Ma kahtlustan, et enamik neist ei saanud pagulase staatust, vaid täiendava kaitse.

Varjupaigataotlejad on majandusimmigrandid

Enne 1970ndaid moodustasid varjupaigataotlejad vaid väikese osa inimestest, kes liikusid ühest riigist teisse. Kuigi ka enne 70ndaid olid sõdu, diktaatoreid ja despootlikke režiime. Ka siin valitses despootlik režiim. Inimesed ei taotlenud varjupaika, kuna paremat elu otsinud inimeste jaoks eksisteerisid legaalsed võimalused Euroopasse emigreeruda. Pärast Teist maailmasõda vajasid kõik nn vanad Euroopa riigid inimesi, kes aitaks riigi taas üles ehitada – käsitöölised ja haritlased olid oodatud immigrandid.

Siis saabus stagflatsioon ja drakoonilised seadused peatasid immigratsiooni Euroopas. 1980ndatel muutus rahvusvaheline lennuliiklus taskukohaseks isegi väga vaeste kolmanda maailma riikide inimeste jaoks. Majandusimmigrantide arv tõusis ajaloolisel ajateljel täpselt samal hetkel, kui Euroopa ukse kinni lõi.

Pagulaste arv kasvas veenirest uputuseks, kui inimesed taipasid, et sel viisil saab Euroopasse jääda. Ühelgi riigil ei olnud ressursse, et sellega toime tulla. Kõige hullem tabas Saksamaad. Oma mineviku tõttu andis Saksamaa endast parima, et olla varjupaigataotlejate suhtes kaastundlik. Miljonid inimesed asusid sel moel Saksamaale elama.

Kui hiljutine immigratsioon nn vanasse Euroopasse üldse midagi on näidanud, siis seda, et vaenulikkus sisserändajate suhtes ei ole sama, mis rassism.

Minu enda riigis, Suurbritannias, tunnevad kõige suuremat vastumeelsust uute sisserändajate vastu eelmise immigrantidelaine esindajad ja nende järeltulijad, kes asusid riiki 20. sajandi keskel.

Nad näevad varjupaigataotlejates soovimatut nuhtlust, kellega tuleb võistelda töökoha, elukoha ja ressursside pärast.

Inimesed väärivad inimlikku kohtlemist

Viimase kümne aasta jooksul on olukord taas muutunud. Tööjõupuuduse ja üha väheneva sündimusega silmitsi seisev Euroopa tervitab taas immigrante. Rootsil on väga selge poliitika kutsuda riiki asuma kasulike oskustega inimesi. Suurbritannial on punktidel põhinev süsteem.

Kõrgelt kvalifitseeritud inimesed saavad Euroopasse emigreeruda. Näiteks tarkvarainsener, arst ja õde, isegi puusepp saab emigreeruda täiesti seaduslikult. Varjupaigataotlejad kipuvad olema need inimesed, kel puudub motivatsioon, intelligentsus või anne, et emigreeruda muul moel.

Inglise keelt kõnelev meditsiinitöötaja Kongost ei pea taotlema varjupaika, ta võib lihtsalt emigreeruda. India immigrandid Eestis on kõik kõrgelt kvalifitseeritud, kõrgelt tasustatud inimesed.

Vaatamata sellele kohtlevad Eesti piirivalvurid varjupaigataotlejaid halvasti. Puudub sõltumatu organisatsioon, mis monitooriks piirivalvurite tegevust, seega ei tea keegi, kas konventsiooniga vastavuses olevat korrektset taotluste vastuvõtmise protseduuri järgitakse.

Eestis puuduvad ka võimalused tegelemiseks alaealiste, perede või inimestega, kes ei räägi inglise keelt. Poliitika, mille kohaselt inimesed pannakse varjupaigataotlemise eest kinnipidamisasutusse, ei ole mitte ainult jõhker, vaid Eesti kontekstis täiesti mõttetu. Kinnipidamisasutused on mõeldud tõrjumiseks. Ma olen näinud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud dokumente. Ühendkuningriigis ja teistes Euroopa riikides kasutatakse säärast taktikat selleks, et peletada inimesi Euroopasse tulemast.

Mõningates vaestes riikides tahavad peaaegu kõik noored lahkuda ja neil on päris kõrgetasemelised teadmised selle kohta, mis neid ees ootab. Jutt jõhkratest kinnipidamisasutustest Saksamaal jõuab nendeni.

Kuna keegi nagunii ei tea, kus Eesti asub, siis tõrjumistaktika Eesti puhul ei tööta, see on lihtsalt raharaiskamine.

Inimesed ei pruugi olla ehtsad pagulased, kuid nad on siiski inimesed – nad väärivad, et neid koheldaks inimestena, inimliku väärikusega.

Artikkel ilmus Postimehe pagulaspäevale pühendatud erilehes Vabadus.

Krister Kivi: pildid, mida näha ei ole

Läinud varasuvel avanes mul võimalus külastada UNHCRi põgenikelaagrit Lõuna-Sudaani ülaosas, kõrvalises paigas isegi Aafrika mõttes. Mitmeski mõttes saadab seal – lääneliku tsivilisatsiooni ja mobiililevi esimestest märkidest tundidepikkuse tšarterlennu kaugusel – läbielatu mind siiani ning mu arvuti kõvakettal ja telefonimälus on endiselt pilte inimestest ja olukordadest, mille olemasolust ma enne kuumas ja tolmavas Jubas* maandumist vähimalgi määral teadlik polnud. Kuid ma ei hakka siinkohal ära trükkima vanu halvasti kadreeritud fotosid, vaid püüan lihtsalt kirjeldada, mida mõningaid faile – ja oma mälupilte – avades näen.

Kuigi inimeste nahk on Kesk-Aafrikas tõepoolest väga musta värvi, on Aafrika ise valgem kui Eesti. Valged ja kõvad, justkui surnute sääreluust tehtud, on enamiku puude tüved, mis ulatuvad tükk maad kuumava taeva poole enne, kui sinna külge tekkib näiteks lehti, mida oma kodukohast lahkuma sunnitu süüa võiks üritada. Kahvatuks pleekinud on ka maapind, millesse pikaajaline põud kuivatab nii laiad ja sügavad praod, et väiksem laps neisse reieni sisse võib vajuda. Ühetooniliselt valged (pikast teest küll pisut tolmunud) on riided, mida sageli kannavad seljas põgenevad mehed ja poisid (naiste rõivastuses esineb ka kirevamaid kangaid), komplekti täiendamas sageli ootamatu detail (näiteks nahkportfell, kaenla alla surutud kana või tühjade kummidega jalgratas, millest päevi kestnud tee jooksul siiski pole loobutud). Valged on UNHCRi kirjadega suured presenttelgid, mille suurem põgenikepere heal juhul tervenisti enda käsutusse saab, ja valged on plastämbrid kemikaalidega turvalisemaks muudetud joogivee tassimiseks. Ainult öö, kui see kord tuleb; kärbestepininat erinevate pimedusest kostvate sahinate ja krabinatega asendades, on Aafrikas must. Selles pole midagi valget peale valge inimese, kes lebab südame pekseldes oma telgis ja mõtleb, kas moskiitovõrk ikka kaitseks ka mao eest, kui mõni neist sisse peaks eksima, ning kas teda võis läinud päeval hammustada mõni unitõbe kandev tsetsekärbes (unitõve leviala arvatakse olevat küll mitmed sajad kilomeetrid edela pool, kuid kes seda nii täpselt on mõõtnud).

Ma ei kirjutanud eelnenut mitte selleks, et afišeerida omaenda pealiskaudsust ja egoistlikkust, pigem selleks, et öelda: Aafrika ongi üsna ohtlik paik. Ilma (kasvõi ajutise) kodukoha kaitseta ongi seal surra palju kergem kui Ameerikas või Euroopas – mudavee joomisest saadud kõhulahtisusse või muudesse nakkustesse, kurnatusse või eri hõimude, usundite ja valitsuste vahelisse vägivalda, mis lahvatab Aafrikas nii kergelt ja loomulikult nagu mõni lill avab oma äsja nupus olnud värvilise lihava õie – ning kui see juhtub üksikisiku või kümne või sajaga, pole see ikka veel mingi uudis. Ma kirjutan siinkohal Sudaanist põgenemisel tagaajajate kätte langenud ja tõenäoliselt tapetud naisest, kelle lapsed vaikselt varjulise puu all mängisid, ja suure tõenäosusega on selle teksti lugejad ainsad, kes temaga juhtunust eales kuulevad. Karjed ei kandu kuumas, lämmatavas õhus kaugele.

Ameerikas armastatakse öelda: «What happens in Vegas, stays in Vegas.» Sama kehib ka Aafrika kohta, aga ümberpööratud ja traagilisel moel. Ning kui üldse rääkida jackpot’idest ja loteriivõitudest, siis ilmselt paljude jaoks Aafrikas ongi selleks kuulujutt meist, paljude edasirääkimiste käigus pisut moondunud müüt Euroopa-nimelisest pääsemisest.

Sudaani põgenike perspektiivist on küll pea võimatu uskuda, et ükski neist võiks sealt kunagi Vanasse Maailma jõuda, sest isegi helilähedase kiirusega lendavas reaktiivis kestab reis Jubast Cairosse üle nelja tunni. On raske uskuda, et keegi sellise kurnava tee eales jalgsi läbida võiks, kuid mööda Niilust liiguvad kõiki raskusi trotsides aeglaselt ka laevad ja praamid. Tõsi, isegi sealt, Vahemere lõunarannikult, on Euroopa alumise otsani sadu kilomeetreid tormist merd, ent kuidagimoodi jõuavad mõned põgenikud igal aastal siiski kohale, täielikus teadmatuses ühest väiksest riigist Euroopa põhjaservas, kus teatav välisministeeriumi eksametnik paljude kodanike meeleheaks deklareeris hiljuti «kui on must, siis näita ust».

Eestis ei ole enamik inimesi ühegi mustanahalisega oma elus rääkinud, meie riigis sisuliselt ei ole põgenikke. Kui võrrelda sellega, mida elavad läbi inimesed suures osas Aafrikast, on meie elu uskumatult turvaline, arenenud ja rikas. Muidugi oleme me samas jätkuvalt kohutavalt vaesed (vähemasti endi meelest) ning kätt südamele pannes ei ole minagi kindel, millal jõuan oma vaimses arengus sinnamaani, et leiaksin aukliku eelarve lappimise kõrvalt nii palju raha, et veidigi sellest Aafrika põgenikelaagrite toetuseks saata. Kuid kui keegi «sealt» – või Lähis-Idast või Põhja-Koreast või kust iganes – on saatuse tahtel oma pika pagemise lõpul eksinud Eestisse, võiksime püüda igaühe neist vähemasti avatud kõrvadega ära kuulata. Tulla võidakse erinevatel põhjustel, ent kui põgenema on ajendanud selge hädaoht ja meeleheide, on meie kohus aidata nii, nagu viimase sõja ajal aidati paljudes lääneriikides meid. Peamine uks Eesti ja «Aafrika» vahel asub meie endi südames.

* Juba on Lõuna-Sudaani pealinn ning kuigi vool tuleb ja läheb, võib seal leida märke sellistest mugavustest nagu toidupoed, wifi ja lärmakate konditsioneeridega varustatud öömajad. Selleks et jõuda põgenikelaagrisse, tuleb aga lennata veel tunde UNHCRi tšarterlennukite ja helikopteritega üle puutähnilise paljakskõrbenud maastiku, sest Lõuna-Sudaan on mitu korda suurem kui Eesti, ometi moodustab ta kogu Aafrikast vaid killukese.

Artikkel ilmus Postimehe pagulaspäevale pühendatud erilehes Vabadus.