Uudised: pagulased

1. Pagulasabi on juba tegelikult päris staažikas organisatsioon. Rääkige põgusalt oma tegemistest – millal alustasite ja miks; millega tegelenud olete ja millega tegelete praegu jne?

Organisatsioon loodi juba 2001. aastal eesmärgiga toetada ja nõustada Eestis elavaid pagulasi ja varjupaigataotlejaid. Kui esimestel aastatel tegeleti peamiselt varjupaigataotlejate juriidilise nõustamisega, siis nüüd on see ülesanne Inimõiguste Keskuse kanda. 2011. aastal, pärast mitmeid passiivsusaastaid, puhuti organisatsioonile sisse uus eluvaim: sisse seati uued eesmärgid ning meeskond vahetus täielikult. Tänasel päeval tegeleme peamiselt pagulaste töö- ja karjäärialase nõustamisega, alates Eesti tööturu toimimise põhialuste selgitamisest, karjäärivõimaluste kaardistamisega, lõpetades näiteks eesti keele ja arvutiõppe korraldamise, töökoha ning elukoha otsimisega. Seni oleme toetust osutanud vabatahtliku töö korras ning materiaalset abi kogunud kampaaniate abil või üksijuhtudel oma tuttavatelt ja sotsiaalmeedia kaudu.

Oluliseks tegevuseks peame ka Eesti avalikkuse teavitamist pagulaste ja varjupaigataotlejate olukorrast, sest üldiselt Eesti inimesed ei ole teadlikud sellest, kes on pagulane ja miks ta on Eestisse tulnud. Meil on teavitustegevuseks loodud koduleht www.pagulasabi.ee ning ka Facebooki fännileht www.facebook.com/pagulasabi. Samuti algatame ja osaleme avalikkusele suunatud diskussioonides. Koostöös noore režissööri Brett Orloffiga valmis 2012. aastal lühike film “Elu libedal jääl” Eestis elavatest pagulastest, mis on kasulik õppematerjal nii koolõpilastele, tudengitele, kui paljudele teistele.

2. Milles peitub teie organisatsiooni olulisus just tänasel päeval?

Varjupaigataotlejate arv on aasta-aastalt kasvanud ja seni toiminud vastuvõtusüsteem on muutunud mittesobivaks: ühelt poolt on suurenenud näiteks alaealiste laste, vanurite ja perede hulk, kes Eestilt varjupaika küsivad ning kelle abivajadused on erinevad võrreldes üksikute meesterahvastega, kes on seni olnud taotlejate hulgas enamuses. Teisalt esitab suurenenud taotlejate hulk väljakutse ka tugiteenuste pakkujatele, kuna taotlejate probleemid muutuvad üha mitmekesisemaks. Nii näiteks tuli Eesti Pagulasabil MTÜ-l hiljuti tegeleda juhtumiga, kus Eestis varjupaika taotlenud vanemate kolm last ja mehe eakas ema olid maha jäänud kolmandasse riiki, kus neil ei olnud sobilikke elutingimusi ega ka turvaline olla. Pagulasabi toel ja UNHCR (ÜRO Pagulaste Ülemvolinik) vahendusel suudeti lapsed ja vanaema toimetada turvalisse kohta ning osutada neile esmaabi ja ajutist varjupaika ajaks, mil vanemate varjupaiga otsust Eestis lahendati. Selleks, et perekond saaks Eestis taas kokku, viis Eesti Pagulasabi läbi rahalise korjanduse, mis osutus väga edukaks. See oli Pagulasabi jaoks esmakordne koostöö UNHCR-iga ja juhtum ise oli üsna keeruline arvestades asjaolu, et perekonda oli vaja varjata.

Kõige suuremaks probleemiks on Eestis olnud kuni tänase päevani aga pagulaste lõimumise toetamine. Alates 1997. aastast, mil Eesti hakkas väljastama pagulastele elamislubasid, ei ole tegelikult lõimimine toiminud. Pagulased jäetakse sisuliselt omapäi oma elu sisseseadmisel. Alles 2012. aasta alguses algasid esimesed tasuta eesti keele kursused, mis on suunatud pagulastele ja mida finantseerib Siseministeeriumi EL Pagulasfondi vahenditest. Pagulased ei ole saanud töö- ja elukoha leidmisel pea mingit abi ei riigilt ega kohalikelt omavalitsustelt. Suurimaks toeks on olnud kas oma kogukonna liikmed (afgaanid aitavad teineteist) või vabaühendused ja vabatahtlikud. Pagulased vajavad aga hädasti abi ja tuge nii töökoha kui elukoha leidmisel, eesti keele õppimisel ja muude probleemide lahendamisel, mis neil elu sisseseadmisel Eestis esile tulla võivad (alates perearstile registreerimisest lõpetades lastele kooli valikuga jne). Tihti on puudu ka kõige elementaarsematest asjadest nagu ilmastikule vastavatest riietest, voodipesust, teekannust ja nõudest köögis jne. Peale vabaühenduste ja heategevusorganisatsioonide ei ole pagulasel antud hetkel kuhugi pöörduda, et saada abi oma elu sisseseadmisel. Lisaks, pagulastel enamasti puudub oskus vajalikku infot leida ja julgus ning oskused suhelda riigiametitega ja kohaliku omavalitsusega. Kuigi pagulastele kui Eesti elamisloaga elanikele on juriidiliselt kättesaadavad pea kõik riiklikud ja KOV sotsiaalteenused, ei ole pagulased ise tihti suutlikkud neid teenuseid kätte saama. Teenuste kättesaadavuse suurendamiseks on vajalik neile abi ja nõu. Kõigi nende probleemide lahendamisega püüabki Pagulasabi tegeleda.

3. Millisena näete oma organisatsiooni tulevikku (kuhu suunas liigute, millised on eesmärgid või unistused, milline võiks olla reaalne vajadus)?

Meie unistus on panna Tartus püsti väike keskus, kus Eestilt varjupaika saanud inimesed saavad vabatahtlike abiga täiendada oma oskusi ja teadmisi, näiteks õppida eesti keelt, arvuti kasutamist, siinset töökultuuri selleks, et nad saaksid võimalikult hea stardiplatvormi oma elu uuesti ülesehitamiseks. Sellesse keskusesse koonduksid nii vabatahtlikud, kes soovivad aidata kui pagulased, kes vajavad abi. Keskuses oleks ka paar voodikohta neile pagulastele, kellel teatud eluetappidel ei ole sobilikku ulualust.

Lisaks soovime luua pagulastele väikelaenude fondi, kust nad saaksid väikest lühiajalist intressivaba laenu investeeringuteks oma teadmistesse ja oskustesse, mis omakorda aitaks neil paremini hakkama saada Eesti tööturul. Selles võib olla näiteks ka õmblusmasina ostmine, et hakata pakkuma õmblusteenust või laenu võtmine autojuhilubade tegemiseks.

4. Kas ja millises võtmes teete koostööd Eesti Inimõiguste Keskusega?

Üheks oluliseks osaks meie igapäevatööst on pagulasorganisatsioonide eestkostetegevuse korraldamine, milleks oleme 2012. aasta alguses kokku kutsunud pagulasorganisatsioonide ümarlaua, mis tegutseb hetkel mitteformaalses vormis. Ümarlaua kohtumised toimuvad kord kolme kuu tagant ja nendel osalevad kõik Eestis pagulaste ja varjupaigataotlejatega tegelevad vabaühendused ja valitsusvälised organisatsioonid. Ümarlaua raames teeme tihedat koostööd Eesti Inimõiguste Keskusega. Sellel aastal viime keskusega koos läbi ka huvikaitse projekti, kus püüame saavutada olulisi muudatusi Eesti seadusandluses ja poliitilistes programmides, et kaitsta paremini varjupaigataotlejate ja pagulaste õigusi, ning koostöös riigiga välja töötada sobilik pagulaste lõimumist toetav süsteem koos rahastusega. Kõigele lisaks on meil Inimõiguste Keskusega väga hea koostöö avalikkuse teadlikkuse tõstmise ja informatsiooni levitamise alal. Koos oleme korraldanud nii rahvusvahelise pagulaspäeva kui ka inimõiguste päeva üritusi Eestis.

5. Kui keegi tahaks teid teie töös aidata, siis millisel moel saaks ta seda teha? (Kas otsite vabatahtlikke või nt võtate vastu annetusi vms?)

Hetkel on meil käimas regionaalministri valitsemisala ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital rahastatav projekt, mille abil koolitame välja vabatahtlikke, kes on valmis tulema appi pagulastele nende elu sisseseadmisel Eestis, asjade korraldamisel ja riigi ning KOV ametitega suhtlemisel. Kuna vabatahtlikuks soovijaid oli nõnda palju, siis praegusel momendil ei suuda me uusi inimesi oma meeskonda kaasata, kuid tulevikus kindlasti värbame uusi huvilisi.

Meie praeguse momendi suurimaks mureks on organisatsiooni tegevusele rahastuse leidmine. Juba mainitud pagulaste keskuse loomine ja ülalpidamine nõuab mingil määral ka rahalist ressurssi. Seni oleme rahastanud oma organistsiooni lisaks projektirahadele peamiselt annetustest. Meil on ette tulnud kulusid, mida ei saa kompenseerida projektirahadest. Näiteks hüvitame kulusid, mis on seotud pagulaste tööotsingutega nagu näiteks intervjuudele sõitmine, on esinenud olukordi, kus on olnud vaja abistada ravimitega – oleme annetuste abil ostnud näiteks vererõhu aparaadi ühele eakale pagulasele. Ühtlasi tekib planeerimatuid väljaminekuid nagu näiteks perede taasühinemiseks vajalik raha lennupiletite, viisade ja tervisekindlustuste eest tasumiseks, mis võivad ulatuda tuhandetesse eurodesse. Strateegiliseks eesmärgiks on leida sponsoreid ettevõtjate hulgast nii keskuse ülalpidamiskuludeks kui ka väikelaenufondi stardikapitaliks.

Aga me vajame kindlasti ka tavainimeste annetusi. Iga annetus on meile väga oluline. Mida rohkem häid inimesi pagulaste Eesti eluga kohanemist toetab, seda rohkematele inimestele saame seda võimalust pakkuda. Kui ei ole võimalik aidata rahaliselt, siis väga oodatud on ka kõiksugu esemed, mis võiksid pagulastele oma elu praktiliselt nullist ülesehitamisel kasuks tulla. Oodatud on nii laste kui täiskasvanute riided, mänguasjad, jalgrattad, tehnika, kööginõud, mööbel jpm. Täpsema info annetamise kohta leiab siit: http://www.pagulasabi.ee/ma-toetan-pagulasi/.

Intervjuu pärineb humanrights.ee-st.