Uudised: rahvusvaheline kaitse
Eesti riik pidas Somaaliast pärit saatjata last kurjategijaks
Eesti riik hoidis Somaaliast pärit tüdrukuid mitmeid kuid kinnipidamisasutuses.
Mullu septembris peeti Tallinna lennujaamas kinni kolm nälginud ja väga kehva tervise juures olevat pealtnäha alaealist – hiljem selgus, et neiud olid vanuses 17–19 eluaastat – Somaalia neidu, kes reisisid võltsitud dokumentidega. Tüdrukud tulid Venemaalt koos ühe täiskasvanud saatjaga, kes soovis nendega edasi Rootsi minna. Seejärel selgus, et tüdrukud olid omavahel tutvunud alles lennukis ja nende saatja oli nad ise ükshaaval kuskilt kaasa võtnud.
Nii politsei- ja piirivalveamet (PPA) kui kohus leidis, et tüdrukud tuleb saata Harku väljasaatmiskeskusesse, kuhu tavaliselt pannakse inimesed, kes kujutavad endast ohtu Eesti riigi sisejulgeolekule. Väljasaatmiskeskuse näol on sisuliselt tegemist vanglaga, mida ümbritseb okastraataed. Kinni peetud tüdrukute tervis oli äärmiselt halb, esimeste nädalate jooksul oksendasid nad iga päev.
SA Eesti Inimõiguste Keskuse juristid, kes ei pea õigeks PPA otsust tüdrukuid vangistuses hoida, kinnitasid, et tegemist oli inimkaubandusohvritega. Neiud pidid kinnipidamisasutuses kevadeni viibima, sest selleks ajaks olid inimõiguste keskuse juristid suutnud neile riiklikku õigusabi taotleda, esimene taotlus sai kohtus kõigepealt eitava vastuse. Neiud said lõpuks ka elamisloa.
Esindajat ei pakutud
Hilisem ekspertiis tuvastas, et üks tüdrukutest oli alaealine. „On kummaline, et Eesti riik kohtleb alaealist täisealisena seni, kuni ekspertiisi vastus tõendab alaealisust. Mujal Euroopas on see vastupidi,” märkis sihtasutuse vanemõigusekspert Anne Veerpalu.
„Juriidilist esindajat neile ei pakutud, samuti ei osanud nad seda ise taotleda,” sõnas Veerpalu. „Vestlusesse, mille käigus üritati nende isikuid tuvastada ning nende rändamise motiivist aimu saada, ei olnud kaasatud somaalia keele tõlki.
Tüdrukud ei saanud aru, millest räägiti,” kirjeldas olukorda nooremõigusekspert Anni Säär. Ainult üks neidudest oskas väga algtasemel inglise keelt. Tõlki ei olnud ka kohtuistungitel. Alles kolmandal kuul tehti nendega Soomes asuva tõlgi abil videokonverentsi vahendusel intervjuu.
„Ainuüksi 2008. ja 2009. aastal on PPA taotlenud Euroopa pagulasfondist üle 2 miljoni krooni, et koolitada ametnikke välisõppereiside kaudu eesmärgiga, et nad oskaksid piiril ära tunda võimalikku varjupaigataotlejat, küsida õigeid küsimusi, suunata kohe õigete ametnike poole. Hoolimata sellest tundub hetkel, et see on maha visatud raha,” tunnistas nördimusega inimõiguste keskuse pagulasprogrammi juht Kristi Toodo.
„Varjupaigataotleja koht ei ole väljasaatmiskeskuses. Eriti kui ta on noor nälginud naine, kelle väljasaatmine on perspektiivitu, kuna tema päritoluriik on sõjatander,” selgitas Veerpalu.
Pärast väljasaatmiskeskusest vabastamist organiseerisid sotsiaalministeerium ja MTÜ Omapäi alaealisele koha lastekodus ja kahele vanemale koha Kesk-Eesti linna naiste varjupaigas. Neidudele saabus aga õige pea rahapakk tundmatult saatjalt ja nad lahkusid Rootsi.
KOMMENTAAR Politsei: toimisime vastavalt seadusele
Kaarel Kuusk Politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja
Isikud paigutati väljasaatmiskeskusesse, kuna nad sisenesid Eestisse seadusliku aluseta ning nende väljasaatmine ei olnud võimalik 48 tunni jooksul. Vastavalt seadusele peetakse isik kinni ning paigutatakse halduskohtu loal väljasaatmiskeskusesse. PPA tutvustab isikutele õigusabi ja selle taotlemise võimalusi. Isikule antakse ka infovoldik, mida varjupaigamenetluse raames oodata ning kuhu on võimalik abi saamiseks pöörduda. Vastates PPA küsimustele, mille eesmärgiks oli välja selgitada, kas tegemist võib olla inimkaubanduse ohvritega, ei väljendanud ega avaldanud isikud ennast inimkaubanduse ohvritena.
ASJADE KÄIK Miks ei suudetud tagada lapse õigusi?
PPA võttis ühendust sotsiaalministeeriumiga, sest oli tuvastatud, et tegemist võis olla alaealisega. Sotsiaalministeerium määras lapse esindajaks MTÜ Omapäi, mille asutasid samuti sotsiaalministeeriumi ametnikud.
Sotsiaalministeerium andis MTÜ-le kahe projekti jaoks 200 000 krooni. Ühe projekti eesmärgiks oli lepingu alusel „tagada saatjata ja/või kaubitsetud lapse õiguste tagamine, pakkudes turvalist vastuvõtusüsteemi ning vajalikku tuge /…/”. Miks ei suudetud tagada Somaaliast pärit lapse õiguste kaitset, näiteks ei palgatud advokaati?
„Kummagi lepingu ese, millega sotsiaalministeerium MTÜle Omapäi raha eraldas, ei olnud saatjata alaealistele tagada või korraldada õiguskaitset, eestkostet ega ka esindajat. Sotsiaalministeerium kohtles väljasaatmiskeskusest vabastamise järgselt kolme Somaaliast pärit varjupaigataotlejat kui haavatavaid isikuid ja nad paigutati vastavatesse hoolekandeasutustesse,“ teatas sotsiaalministeeriumi peaspetsialist, MTÜ Omapäi üks asutajatest Signe Riisalo.
Lugu on pärit siit.
Kodanikeorganisatsioonid: Eesti peaks pagulaste lõimimisega rohkem vaeva nägema
PRESSITEADE
20.06.2012
Kodanikeorganisatsioonid: Eesti peaks pagulaste lõimimisega rohkem vaeva nägema
Täna, 20. juunil tähistatakse üle maailma rahvusvahelist pagulaste päeva. Maailmas on miljoneid inimesi, kes on sunnitud kas vägivaldse konflikti või inimõiguste rikkumise tõttu oma kodudest pagema.
ÜRO värskelt avaldatud raporti kohaselt lisandus eelmisel aastal maailma 800 000 põgenikku, mis on viimase aastakümne suurim arv. Põgenike arvu kasv on tingitud uutest konfliktidest Elevandiluurannikul ja Põhja-Aafrika ning Lähis-Ida riikides.
Ka Eestis suurenes eelmisel aastal nii varjupaigataotlejate kui ka pagulaste arv. Eesti andis eelmisel aastal rahvusvahelise kaitse 19 inimesele, mis on küll väga väike arv võrreldes meie lähinaabritega, kuid sellegipoolest puutuvad pagulased Eestis kokku mitmete raskustega. Probleemiks on nii riigipoolse toe puudumine oma elu sisse seadmiseks Eestis kui ka vähene ühiskonna teadlikkus pagulastest.
“Sageli aetakse pagulased segamini migrantidega, kes rändavad võõrsile majanduslikel põhjustel või lihtsalt seiklushimust. Pagulane aga ei ole oma kodu maha jätnud vabast tahtest. Ta ei saa sinna tagasi minna, isegi kui ta seda väga sooviks. Sageli kujunebki tema saatuseks elada kogu oma elu paguluses,” selgitab Kristina Kallas MTÜ-st Eesti Pagulasabi.
“Kuigi meile võib tunduda, et pagulased on eestlaste jaoks kauge teema, miski, mis juhtub inimestega sõjakolletes Aafrikas ja Aasias, või juhtus eestlastega 70 aastat tagasi, ei ole see siiski nõnda. Pagulased elavad meie keskel, töötavad meiega koos, nad isegi võivad olla meie sõbrad, me lihtsalt ei tea nende lugu,” lisas ta.
Rahvusvahelise pagulaste päeval kutsuvad Eesti kodanikeorganisatsioonid Eesti riiki üles pöörama varasemast rohkem tähelepanu Eestis elavatele pagulastele ning toetama senisest tõhusamate meetmetega nende elu sisse seadmist ja lõimumist Eesti ühiskonda.
“Ühiskonna ja riigi küpsust näitab hooliv ja osavõtlik suhtumine nendesse, kes on sunnitud olnud oma koduriigist lahkuma tagakiusamise tõttu. Pagulased ja varjupaigataotlejad on enne Eestisse jõudmist pidanud taluma palju kannatusi, mistõttu väärivad nad igakülgset tuge,” ütles Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper.
Täna elab Eestis ligikaudu 60 pagulast, kes on saanud Eesti riigilt rahvusvahelise kaitse. Nende hulgas on inimesi nii sõjakolletest Afganistanist, konfliktipiirkondadest Iraagist, Türgist, Sri Lankalt ja Pakistanist, kui ka poliitiliste õiguste rikkumise eest pagenuid Venemaalt ja Valgevenest.
- - -
Eestis korraldavad inimõiguste- ning pagulasorganisatsioonid sel aastal esmakordselt üheskoos pagulasnädala 18.-22.juuni, et juhtida tähelepanu miljonitele põgenikele üle maailma, kes on sunnitud oma kodumaalt sõja või tagakiusamise pärast lahkuma. 20. juunil kell 14.00-21.30 korraldatakse Tammsaare pargis UNHCRi põgenikelaagri telgis fotonäitus, avalikud loengud ning näidatakse filmiprogrammi.
Eesti Pagulasabi korraldab 22. juunil Illuka vallas Jaama küla kultuurimajas Illuka vastuvõtukeskuse elanikele ja kohalikele külaelanikele mõeldud maailma pagulaste päevale pühendatud kultuuriürituse, kuhu on oodatud ka kõik teised huvilised. Täpsem info www.pagulasabi.ee. Üritus korraldatakse Johannes Mihkelsoni Keskuse projekti “Varjupaigataotlejate ja rahvusvahelise kaitse saanud isikute vastuvõtutingimuste parandamine läbi kombineeritud tugiteenuste” raames ning seda kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.
Pagulasnädala üritused korraldatakse koostöös järgmiste organisatsioonidega: ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti Põhjamaade ja Balti Riikide Regionaalne Esindus (UNHCR), MTÜ Eesti Pagulasabi, Eesti Inimõiguste Keskus, Inimõiguste Instituut, MTÜ Johannes Mihkelsoni keskus, Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsiooni (IOM Tallinn).
Lisainfo: Kristina Kallas Eesti Pagulasabi kristina@pagulasabi.ee +372 511 8311
Põgenikeprobleemile tuleb läheneda solidaarselt
Võimalik, et Lissaboni lepet tuleb täiustada millegi abielutõotuse sarnasega. Et Euroopa Liidu liikmed vannuvad, et on üksteisega nii headel kui halbadel aegadel, nii vaesuses kui ka rikkuses. Sest võlakriis ja põgenikeprobleem näitavad, et solidaarsus ei ole liikmesriikidele iseenesest mõistetav.
Nii kurdavad lõunapoolsed Euroopa Liidu liikmed juba aastaid, et neil on põgeniketulvaga aina keerulisem toime tulla ning kõik liikmesriigid peaksid solidaarselt seda koormat kandma.
Teised liikmesriigid, Eesti nende hulgas, on leiutanud oma kurtuse õigustamiseks erinevaid ettekäändeid, mis kõik lasevad läbi nagu põgenikepaadi põhi. Eriti nutuses olukorras on Malta, kelle rahvaarv on vaid veidi suurem Tallinna omast, kuid oma asukoha tõttu on see Aafrikast tulnutele esimene Euroopa rand.
Multikultiga kaasnenud probleeme arvestades pole põgeniketeema Euroopa valijate seas loomulikult populaarne. Seejuures jäetakse tähelepanuta, et mitte igaüks, kes kuidagi end Euroopasse slikerdab, pole põgenik. Põgeniku staatuse saamiseks on kindlad kriteeriumid ning need, kes sellele ei vasta ning kellel ka muud seaduslikku alust siinviibimiseks pole, saab välja saata.
Eurooplased muretsevad südamest inimõiguste ja kodanikuvabaduste rikkumise pärast oma lähinaabruses, kuid väldivad solidaarse vastutuse võtmist ega taha mõista, et põgenikud enam ise oma õiguste pärast ei muretse, nemad tahavad ainult ellu jääda.
See pole ainult silmakirjalik, vaid ka ülbe, sest ülbe on arvata, nagu trügiksid inimesed kõigest hingest Euroopasse, et siin teadmata kuidas ja mis edasi saab põgenikuna elada. Põgeniku staatust ei vali endale keegi vabatahtlikult.
Põgenike vastuvõtmine on ainsa ja kordumatu elu väärtustamine. Põhjamaad saavad sellest ülejäänud Euroopaga võrreldes paremini aru. Kui Eesti tahab samuti olla põhjamaa, ei saa piirduda ainult sealse elatustaseme püüdmisega, vaid üle tuleb võtta ka väärtused. Paanikaks pole põhjust, sest kui põgenike vastuvõtmine jaotataks liikmesriikide vahel solidaarselt, oleks Eesti osa selles nagunii nii väike, et erilist peavalu see ei tekitaks.
Nii nagu Malta on ka Eesti, Läti ja Leedu väikesed piiririigid, lihtsalt piir on erinev. Põgenike tulv on mitme poliitiliselt keerulise asjaolu kokkulangemise tulemus. Praegu on raske Aafrika Sarves ja sealt Maltale tullaksegi. Kuid mõelgem, et kui mingil põhjusel eskaleeruksid pinged Kesk-Aasias, kuhu siis tullakse.
Me eeldame kaljukindlalt, et kui meil on piiril probleeme, reageerib sellele solidaarselt kogu Euroopa. Miks ei või riigid teisel piiril sama kindlad olla meie peale? See on piinlik. Lisaks veel ajalooline kohustus, mille täitmist me ise Euroopalt eeldanud oleme – milliseks oleksid paljude Eesti inimeste elud kujunenud siis, kui näiteks Rootsi oleks keeldunud Teise maailmasõja ajal meie paadipõgenikest? Toona olid kõikidel riikidel veel suured probleemid, ometi võeti ka põgenikud vastu.
Tegu on ajaleht Postimees juhtkirjaga, mis on pärit siit.