Uudised: sallivus
Tule 18. juunil Pagulaspäevale Tartus
Tule Pagulaspäevale Tartus!
Üle maailma tähistatakse 20. juunil Maailma Pagulaste Päeva. See on päev, mil mõtleme inimestele, kes kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast on oma kodumaalt põgenenud. Tartlastel on sel puhul 18. juunil võimalik Domus Dorpatensises (Raekoja plats 1 / Ülikooli 7)vaadata filmi, osaleda avalikel loengutel ning osa saada e-raamatu tutvustusest.
Meie kõigi – nii kohalike kui pagulaste jaoks - on oluline, et Eesti ühiskonnaga kohanemine oleks võimalikult valutu. Pagulaste elu Eestis oleks lihtsam, kui meie ühiskond (alustades kasvõi naabritest ja koolikaaslastest) oleks vastutulelikum, mõistvam ja sõbralikum. Alustuseks võiksime lihtsalt püüda mõista neid inimesi, kes pikkade vintsutuste tagajärjel siia on jõudnud - nii saaksid nad tunda end meie ühiskonna täisväärtuslike liikmetena.
Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM) koostöös Domus Dorpatensise, Eesti Pagulasabi, Johannes Mihkelsoni Keskuse ja TASKUga kutsub Teid osalema järgmistel Pagulaspäeva üritustel Tartus:
12.00 - 15.00 Rattaprojekti „Ratas Abivajajale“ tutvustus (Tasku Keskus)
16.00 E-raamatu „Valik lugusid konkursilt „Elust uuel kodumaal““ tutvustus (Domus Dorpatensis, Raekoja plats 1 / Ülikooli 7)
17.00 Johannes Mihkelsoni keskus esitleb:Avalik arutelu Marju Lauristiniga „Põgenikud, varjupaigataotlejad ja pagulased Eesti ühiskonnas“ (Domus Dorpatensis)
18.00 Filmiprogramm (Domus Dorpatensis)
Loe teema kohta täpsemalt www.iom.ee/parem.
Üritus korraldatakse Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni projekti „Avalikkuse teadlikkuse ja sallivuse tõstmine Eestis: Põgenikud, pagulased ja immigrandid“ (PAREM) raames ning seda kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.
Eestlaste arvamus varjupaiga andmise kohta EL keskmisest skeptilisem
Euroopa Komisjon avaldas sisserände- ja varjupaigapoliitika aruande 2011. aasta kohta. Sellele on lisatud Eurobaromeetri uuring, mille tulemused kajastavad Euroopa kodanike hoiakuid piiriülese liikumise, rände ja julgeoleku suhtes. Uuringu andmetel arvavad seitse eestlast kümnest, et ELi liikmesriigid peaksid abivajajatele andma kaitset ja varjupaika ning et varjupaiga taotlejaid tuleks kogu ELis kohelda ühtemoodi. Kolmveerand eestlastest peab oluliseks, et ELi piires saab reisida ilma piirikontrollita.
Aruande ja arvamusuuringu tulemused toetavad komisjoni seisukohta, et Euroopa Liit vajab tugevat ja ühtset rändepoliitikat, mis vastab nii lühi- kui pikaajalistele vajadustele. „Meil on vaja tõhusat kontrolli välispiiride üle, et tagada vaba liikumine ELi piires, et tõeliselt kaitsta neid, kes seda vajavad, ning ühtlasi luua võimalused seaduslikuks rändeks ja liikumiseks,” ütles siseasjade volinik Cecilia Malmström.
48% arvamusuuringus osalenud eestlastest leiab, et seaduslikele sisserännanutele peaksid kehtima samad õigused mis oma riigi kodanikele, samas kui 50% eestlastest on selle vastu. ELis tervikuna on võrdsete õiguste poolt 68% ja vastu vaid 28% kodanikest.
Vaid veerand eestlastest (27%) on arvamusel, et EL peaks soodustama tööalast rännet kolmandatest riikidest, leevendamaks demograafilisi ja tööjõu puudusest tingitud probleeme. ELis keskmiselt arvab nii 42% inimestest. Kui 53% arvamusuuringus osalenutest leiab, et ränne rikastab ELi riikide majandust ja kultuuri, siis eestlaste hulgas on see näitaja vaid 38% ning ülekaalukalt rohkem on neid, kes nii ei arva: 59%.
80% arvamusuuringus osalenutest ja 72% eestlastest on nõus, et ELi liikmesriigid peavad andma kaitset ja varjupaika nendele, kes seda vajavad. Kui kaheksa igast kümnest eurooplasest leiab, et varjupaigataotlejate arv peaks olema ELi liikmesriikide vahel ühtlasemalt jaotatud, siis eestlaste hulgas pooldab seda ettepanekut vaid iga kuues.
Lisateave Sisserände- ja varjupaigaalaste küsimuste kolmas aastaaruanne.
Aruandega kaasnev komisjoni talituste töödokument.
MEMO/12/399: Rahaline abi kolmandatele riikidele rände ja liikuvuse valdkonnas
Eurobaromeetri aruanne "Awareness of home affairs".
Pressiteate täistekst.
Pressiteade on pärit siit.
2011 – Euroopa varjupaigapoliitika must aasta
Cecilia Malmström, Euroopa Liidu siseasjade volinik
2011. aastal oli Euroopa Liidul võimalus tõestada, et ta on abivajajatega solidaarne. Tõsiasi, et Euroopa tervikuna ei saanud sellega hakkama, on murettekitav. Selleks, et 2012. aasta tooks varjupaigaküsimustes positiivse pöörde, tuleb nüüd igal liikmesriigil antud lubaduste eest vastutada. Eelmisel aastal toimusid kaks kaugeleulatuvate tagajärgedega sündmust, mis mõjutasid kogu maailma. Esiteks süvenes majanduskriis, mis lõi vankuma usu ELi juhtidesse ja ELi võimesse leida probleemidele üheskoos lahendus. Teiseks puhkes Araabia kevad. Tunises, Kairos ja mujal tõusis rahvas üles vabaduse, demokraatia ja inimõiguste kaitseks, seljatades end rõhunud režiimi ja kummutades mitme aastakümne tagusest ajast pärinevad eelarvamused nende riikide ühiskonna kohta.
Euroopa jaoks on need kaks sündmust omavahel lahutamatult seotud, sest samal ajal kui paljud inimesed olid Põhja-Aafrikas ja mujal rahutuste tõttu sunnitud oma kodudest pagema, tuli ELil tegeleda majandusalaste siseprobleemidega. Seetõttu tuleb meil küsida, kas EL on võimeline täitma oma varjupaigalubadusi, kui ta on ise kriisis?
Kui vaadata arve, ei ole olukord kuigi roosiline. 2011. aasta esimeses pooles tuli kuuel liikmesriigil võtta enda kanda üle 75% ELis esitatud varjupaigataotlustest. Seega võiksid ja peaksid paljud liikmesriigid oma panust suurendama. Suur osa nendest 700 000 inimesest, kes pidid Liibüast vägivalla tõttu põgenema, sattusid naaberriikides asuvatesse põgenikelaagritesse. Kuigi ÜRO tegi kindlaks, et 8000 neist vajavad eriti tungivalt abi, lubasid liikmesriigid neist vastu võtta kokku ainult 400. See-eest Norra, kes ei kuulu ELi, nõustus üksi vastu võtma peaaegu samapalju abivajajaid.
Samal ajal ületas üle 50 000 inimese hädapärastel alustel Vahemere, et jõuda ELi. Lubamatult suur arv nendest hukkus teel sihtpunkti. Teised maabusid Itaalias Lampedusa saarel või Maltal ning eelmise aasta kevadel korraldasid Euroopa riigid nende abistamiseks solidaarsuskonverentsi. Mis oli selle tulemus? Kõigest 300 pagulase suunamine Maltalt teistesse liikmesriikidesse.
Vaid kuu aja eest kohtusid Genfis kogu maailma riikide ministrid, et arutada varjupaigaküsimusi suuremas koosseisus kui kunagi varem. Kohtumise eel julgustas ÜRO pagulaste ülemvoliniku amet terve aasta jooksul riike vastu võtma teatava arvu pagulasi. EL ei soostunud aga teatama ühtegi arvu, sest liikmesriigid ei jõudnud ühise kohustuse osas üksmeelele.
Selle põhjuseid tuleb otsida praegu paljudes liikmesriikides valitsevatest meeleoludest. Alates II maailmasõjast ei ole kunagi liikmesriikide parlamentidesse pääsenud nii suur hulk populistlikke ja võõravihast kantud parteisid. Need parteid kasutavad mõistagi praegust kriisi ära, süüdistades probleemide tekkes viletsa majandusjuhtimise asemel sisserändajaid. Seepärast peavad nii EL kui ka liikmesriikide juhid olema valvsad, et sellised populistlikud argumendid ei hakkaks dikteerima meie samme.
Siinkohal olgu öeldud, et vastupidiselt nende parteide väidetele on varjupaigataotlejate arv ELis viimase kümne aastaga oluliselt langenud. Samuti ei ole Euroopa varjupaigapoliitika tavapärasest leebem. Ainuüksi Keenias on palju rohkem pagulasi kui ELi 27 liikmesriigis kokku.
Sellised ootamatud sündmused nagu Araabia kevad võivad siiski ületada mis tahes riigi vastuvõtuvõime, mistõttu EL peab olema valmis liikmesriike toetama, et nende pinnale saabunud varjupaigataotlejaid oleks võimalik kohelda väärikalt.
Hoolimata varjupaigataotlejate vastuvõtule kehtestatud ühistest miinimumnõuetest on tingimused mitmes liikmesriigis ebarahuldavad, sest nende süsteemid ei toimi nõuetekohaselt. Lisaks on varjupaigataotlejate olukord ülimalt ebakindel, sest pagulaseks tunnistamise tingimused on liikmesriigiti väga erinevad. Võttes arvesse, et ELi liikmesriigid on ühinenud samade rahvusvaheliste konventsioonidega ja neid liidavad ühised väärtused, ei ole sellised erinevused vastuvõetavad. Selleks et varjupaigataotlejaid koheldaks olenemata taotluse esitamise riigist läbipaistvalt ja õiglaselt, vajab EL nende kaitsmiseks rangemaid ühiseid nõudeid ja tugevamat koostööd.
Selle saavutamiseks on EL viimase kümne aasta jooksul tasapisi liikunud ühise varjupaigapoliitika suunas ja võtnud eesmärgiks kehtestada 2012. aastal ühine süsteem. Mõned edusammud tehti juba 2011. aastal, kuid liikmesriikide läbirääkimised kulgevad endiselt liiga aeglaselt. Nüüd, kus uus aasta on alanud, tuleb neid läbirääkimisi oluliselt hoogustada.
Olen veendunud, et suudame majandusraskuste kiuste jääda truuks oma ideaalidele, milleks on avatus, sallivus ja solidaarsus. Ükski liikmeriik ei tohi vastutust teiste kaela veeretada. Sel aastal tuleb ELil tegutseda laiahaardelisemalt ja luua lõpuks ühine varjupaigasüsteem.
Kirjutis pärineb siit.