Uudised: Eesti Inimõiguste Keskus
Kristina Kallas: riik on pagulased unarusse jätnud
Kristina Kallas Eesti Pagulasabist kirjutab Postimehes, et puutudes kokku riigi pagulaspoliitikaga, jääb paratamatult mulje, et tagakiusatutele pakutakse kaitset vastumeelselt ja vaid selleks, et rahvusvaheliselt demokraatia edendaja ja kaitsja nägu hoida.
Eesti Inimõiguste Keskuse kolmapäeval avaldatud aastaaruanne «Inimõigused Eestis 2011» esitab õigustatud kriitikat, viidates riigi suutmatusele tagada seadustes sätestatud tingimused ja teenused nii varjupaigataotlejatele kui rahvusvahelise kaitse saanud isikutele (st pagulastele) Eestis.
Varjupaiga saamine on inimese põhiõigus ja selle võimaldamine on rahvusvaheline kohustus, mis pandi paika 1951. aastal Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja 1967. aasta protokolliga. Selle rahvusvahelise kohustuse võttis endale ka Eesti, liitudes 1997. aastal Genfi konventsiooniga. Puutudes aga kokku riigi pagulaspoliitikaga, jääb paratamatult mulje, et tagakiusatutele pakutakse kaitset vastumeelselt ja vaid selleks, et rahvusvaheliselt demokraatia edendaja ja kaitsja nägu hoida.
Varjupaigataotlejatele ja pagulastele pakutavad teenused ja vastuvõtutingimused on korraldatud puudulikult ja tegelikkuses need ei toimi. Tõsine probleem on juba aastast aastasse olnud vastuvõtukeskuse isoleeritud asukoht, mis raskendab ligipääsu teenustele (arstiabi, keeleõpe, tõlketeenus jne) ning eraldab varjupaigataotlejad ja pagulased põhjendamatult Eesti ühiskonnast.
Teiseks kriitiliseks aspektiks on olematu tugisüsteem pagulaste lõimimiseks Eesti ühiskonda. Varjupaigataotluste menetlusprotseduuride kohta kriitika puudub, kui välja arvata ka raportis juba mainitud kinnipidamisjuhtumite problemaatilisus.
Siiski rõhutaksin aga veel kord paari väga teravat küsimust seoses varjupaigataotlejate ja pagulastega, mis 2011. aastal ka riigile (sotsiaalministeeriumile ja siseministeeriumile) esitati.
Luubi all oli 2011. aastal erivajadusega varjupaigataotlejate vastuvõtutingimused ja neile pakutavad teenused. Erivajadusega varjupaigataotlejad on näiteks alaealised lapsed, saatjata alaealised, puudega inimesed, vanurid, rasedad, üksikvanemad ning piinatud või vägistatud isikud, samuti isikud, kelle suhtes on tarvitatud muud psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda.
Balti Uuringute Instituudi läbi viidud uuringud (tellijaks oli siseministeerium) näitasid selgelt, et riik (Illuka vastuvõtukeskus) ei taga kõiki seadusega sätestatud teenuseid erivajadustega varjupaigataotlejatele. Probleemiks Illuka vastuvõtukeskuses olid nii alaealiste laste elamistingimused (puuduvad mängimiseks sobilikud ruumid, mänguasjad, väljas pole mänguplatsi), ligipääs arstiabile (perearst asub 50 km kaugusel Jõhvis ja sinna saamiseks tuleb juhatajalt paluda nii luba kui loota tema transpordile) kui ka vajaliku info kättesaadavus.
Eelmisel aastal Illuka vastuvõtukeskuses tehtud intervjuude käigus selgus näiteks, et üks värskelt sünnitanud ema ei olnud läbinud sünnitusjärgset arstlikku kontrolli – ema ei osanud küsida, kuid keskuse töötajad ka asja eest hoolt ei kandnud.
Kuni tänase päevani ei ole riik suutnud korraldada teenuseid, mis tagaksid pagulaste lõimumise Eesti ühiskonda. Ligi 50 pagulasest, kellele Eesti riik on andnud elamisloa ja rahvusvahelise kaitse, on näiteks eesti keele õppe tasuta kursustel osalenud ainult üks inimene!
Samuti ei ole pea mitte ükski pagulane saanud riigilt või kohalikult omavalitsuselt abi elukoha või töökoha leidmisel või isegi vajaliku informatsiooni hankimisel. Kõik 2011. aastal intervjueeritud pagulased väitsid kui ühest suust, et riigilt ega kohalikelt omavalitsustelt pole nad abi saanud, nad on oma elu sisse seadnud tuttavate ja heade inimeste abiga.
Riigi tegematajätmistele viitas oma märgukirjas ka õiguskantsler. Viimane sõnastas oma kriitika üsna teravalt, öeldes: «Sotsiaalministeerium ei ole täitnud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses ettenähtud kohustusi korraldada (...) elamaasumine kohaliku omavalitsuse üksusesse pärast rahvusvahelise kaitse saamist. Samuti ei osutanud sotsiaalministeerium (...) ise ettenähtud teenuseid. Seaduses ettenähtud kohustuste täitmata jätmise tõttu on sotsiaalministeeriumi tegevusetus õigusvastane.»
Sisuliselt eksisteerib juba 15 aastat olukord, kus Eesti riik annab inimestele rahvusvahelise kaitse, kuid jätab nad seejärel täiesti omapäi, sisuliselt tänavale, lootma heade inimeste abile leidmaks endale elukoht, töökoht ja muu elu alustamiseks vajalik.
Eesti Inimõiguste Keskuse aastaaruanne «Inimõigused Eestis 2011» annab ka mõned soovitused. Tuleb jätkata püüdlusi vastuvõtukeskuse Tallinnale lähemale toomiseks, kuna Tallinnas asub varjupaigamenetlust läbi viiv riigiasutus. Seeläbi on võimalik tagada ka varjupaigataotlejatele seaduses ettenähtud teenuste järjepidevus, kvaliteetsus ning korrektsus.
Seadusse tuleb sisse viia vajalikud muudatused, mis võimaldaksid vajadusel varjupaigataotleja Harku väljasaatmiskeskusest vastuvõtukeskusesse üle viia.
Tuleb otsida võimalusi, et rahvusvahelise kaitse saanud isikud saaks vastuvõtukeskusest lahkuda ja mujal elama asuda, tööd leida ning täielikult Eesti ühiskonda integreeruda.
Võttes arvesse olukorda, kus pagulased on jäetud sisuliselt omapäi ja ka varjupaigataotlejatele pakutavad teenused ei vasta täielikult seaduses sätestatud normidele, leian, et inimõiguste keskus on sõnastanud oma soovitused liiga pehmelt.
Eesti vajab pagulaste reaalsetest vajadustest lähtuvat süsteemi, mis toetaks nende lõimumist ja elu sisseseadmist Eestis. Rahvusvahelise kaitse saanutele on see ise juba väga oluline abikäsi Eesti riigi poolt, kuid sellest ei piisa, et oma elu Eestis sisse seada.
Pagulased vajavad keeleõpet, abi elukoha ja töökoha leidmisel, nõustamist ja informatsiooni kõikvõimalike riiklike ja kohalike teenuste ja muu sarnase osas, mida praegu pakuvad vaid kodanikuorganisatsioonid, sageli omaalgatuslikult ja vabatahtliku tööna.
Kindlasti peab riik kõrgendatud tähelepanu alla võtma erivajadusega varjupaigataotlejad ja kujundama ümber praeguse vastuvõtusüsteemi nõnda, et see vastaks nende erirühmade (alaealised lapsed, vanurid, rasedad jne) vajadustele. On üsna häbiväärne, et Illuka vastuvõtukeskuses pakutavad tingimused ei vasta väikeste laste arengu vajadustele ning probleeme on olnud väikeste laste haigestumise korral ka näiteks arsti vastuvõtule pääsemisel.
Lugu pärineb siit.
Õigusteaduste tudengitele praktikavõimalus
TTÜ õiguse instituut, SA Eesti Inimõiguste Keskus ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR) esitlevad:
RAHVUSVAHELISE KAITSE JA MIGRATSIOONI ÕIGUSKLIINIK (HOA7018 6 EAP) varjupaigataotlejatele õigusabi andmiseks
Üliõpilane omandab: - ülevaate tähtsaimatest õiguslikest regulatiivaktidest ning poliitikatest seoses migratsiooni ja rahvusvahelise kaitse teemaga - reaalse arusaama menetlusetappidest rahvusvahelises kaitsemenetluses, kliendi eripärast varjupaigamenetluses ning õigusabi kättesaadavuse vajalikkusest migratsiooniga seotud menetlustes. Kursus algab kolme sissejuhatava seminariga ning rahvusvaheliste ekspertide ettekannetega. Seejärel tutvustab õiguskliiniku juhendaja õiguskliiniku meetodeid ja protseduure. Juhendaja juhendamisel külastavad tudengid väljasaatmiskeskust, varjupaigataotlejate vastuvõtukeskust, kohtuvad varjupaigataotlejatega ning nõustavad neid varjupaigamenetluse teemadel. Erinevate advokaatide juhendamisel koostavad tudengid juriidilisi dokumente varjupaigamenetluses esitamiseks, suhtlevad ametivõimudega, otsivad andmeid ja materjale käimasolevate kaasuste jaoks ning osalevad varjupaigataotlejate intervjuudel. Juriidilise õigusabi osutamine võib toimuda telefonitsi, e-mailide kaudu ja kohtumiste teel nii Tallinnas kui ka Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskuses. Aines saavad osaleda õigusteaduse õppekaval õppivad kolmanda kursuse bakalaureusetudengid ja magistrandid.
Eduka praktika korral ainepunktide väärtuses STIPENDIUM!
Kohtade arv on piiratud, registreeru ÕISis kohe!
Lisainformatsioon: Lektor Anne Veerpalu anne.adamson@ttu.ee Projektijuht Kristi Toodo kristi.toodo@humanrights.ee Vaata praktika plakatit siit.
EPL: Eesti on range: aastate jooksul on varjupaika saanud vaid 45 inimest
Tänavu on Eestis taotluse esitanud ligi 70 inimest, aastas rahuldatakse aga kümmekond taotlust.
Aafrika läänerannikult Côte d’Ivoire’ist põgenenud Claude saabus Eestisse tänavu maikuus ühe kakaoube transportinud kaubalaeva pardal. „Ma ei teadnud Eestist enne mitte midagi,” tunnistab ta. „Tulin kakaoube transportinud laevaga ja olin 15 päeva laevas olnud, kui kapten ütles, et me läheme Eestisse. See oli esimene kord, kui kuulsin Eesti nime,” räägib Claude. Kodumaalt lahkuma ajendas teda poliitilise tagakiusamise oht. „Mu isa tapeti sõjas. Ta oli politseinik,” ütleb mees lihtsalt. „Mul ei ole oma perega üldse kontakti. Mu õde on kadunud ja mu vend ka. Nad põgenesid, aga ma ei tea, kus nad on. Paljud põgenesid, 30 000 inimest on maalt lahkunud,” lisab ta.
Claude’i põgenemise põhjus on tema enda sõnul poliitilised vaated. „Riigis oli sõda ja praegu on võimul ebaseaduslik valitsus. Ja meie, kes me oleme oma kodumaa patrioodid, oleme ohus. Meil ei ole demokraatiat, ei ole sõnavabadust,” räägib ta. „Meil ei ole inimõigusi. Praegune president ei ole tegelikult president, ta on mässuline. President, kelle meie valisime, on Hollandis vangis.” Elevandiluuranniku endine president Laurent Ngabgo on Haagi rahvusvahelise kriminaalkohtu all süüdistatuna inimsusvastastes kuritegudes.
Võitlus demokraatia eest
Kuigi ÜRO, USA ja umbes pool Elevandiluuranniku rahvast toetavad uut presidenti ja on rahul sellega, et võimu külge klammerduv ja etnilist vaenu õhutanud Ngabgo on lõpuks kohtu all, on tal ka piisavalt toetajaid. Claude on üks neist ja ta loodab Eestis töötada selle nimel, et kodumaal edendada seda, mida ta näeb õiglusena. „Ma tahan siia tööle jääda, kuid mu suur unistus on minna kodumaale demokraatiat arendama ja avaldada oma raamat,” ütleb Claude. Praegu kirjutabki ta raamatut Elevandiluuranniku poliitikast ja sellest, kuidas seal tuleks demokraatia eest võidelda. „Aga võidelda ei tohi mitte relvade, vaid sõnadega,” ütleb ta ja toob eeskujuks araabia kevade. Selleks et raamat lõpuni kirjutada ja Facebooki või muude veebikanalite vahendusel vabalt oma mõttekaaslastega suhelda, on Claude’il vaja Eestis pagulasestaatust. Eile keskpäeval kell 12 langetasidki kodakondsus- ja migratsiooniametnikud tema kohta positiivse otsuse: Claude sai rahvusvahelise kaitse alla ja tohib kolmeks aastaks Eestisse jääda. Nüüd saab ta Idu-Virus asuvast Illuka varjupaigataotlejate keskusest lahkuda ja endale tööd otsida. „Ma saan hakkama. Kodumaal tegelesin impordi-ekspordiga. Lisaks on aafriklastel palju oskusi. Ma saan hakkama,” ütleb ta optimistlikult
Eestis taotleb varjupaika vähe inimesi
SA Eesti Inimõiguste Keskus aitab Eestist varjupaika taotlevatel välismaalastel saada juriidilist abi. Claude’il ja tema saatusekaaslastel Illuka varjupaigataotlejate keskuses oleks muidu väga keeruline võõra maa õigussüsteemis orienteeruda. Eesti toetub pagulasestaatuse andmisel rahvusvahelisele konventsioonile, mis paneb paika alused, mille puhul võib varjupaika anda – poliitiline, usuline, rassiline tagakiusamine jm. Eesti ametnikud vaatavad varjupaigataotlused läbi poole aasta jooksul ja kui taotleja toodud põhjuseid peetakse piisavaks, saab inimene loa kolmeks aastaks pagulasena Eestisse (ja seega ühtlasi Schengeni viisaruumi) jääda. Kolme aasta järel vaadatakse tema luba uuesti üle. Inimõiguste keskuse projektijuhi Kristi Toodo sõnul jääb vaid käputäis Eestist pagulasestaatust taotlenutest ka tegelikult siia – enamik pagulasi liigub riikidesse, kus neil on omakeelsed kogukonnad. Eestist taotleb varjupaika väga vähe inimesi. Sel aastal on neid Toodo sõnul ligi 70, mis on üle mitme aasta suurim arv. Mullu taotles Eestist varjupaika 33, 2009. aastal 40 ja 2008. aastal vaid 14 inimest. Aastas rahuldatakse keskmiselt kümmekond taotlust.
Enim taotlejaid Venemaalt
Kodakondsuse järgi arvestades on konkurentsitult enim varjupaiga taotlejaid Venemaalt. Statistika, mis hõlmab perioodi 1997. aastast kuni selle aasta kolmanda kvartalini, ütleb, et selle ajaga on kokku esitatud 264 varjupaigataotlust, neist 37 Venemaa, 32 Afganistani ja 25 Iraagi kodanikelt. Grusiinidelt on tulnud 20, türklastelt 19 ja Valgevenest 14 taotlust. Edasi tulevad juba Aafrika ja Lähis-Ida riigid: aastate jooksul on Eestist varjupaika palunud 13 kongolast, kümme nigeerlast ja üheksa süürlast. Elevandiluurannikult on Eestisse jõudnud vaid üks inimene – esiküljel tutvustatud Claude. Alates 1997. aastast kuni selle aasta kolmanda kvartalini on Eesti ametnikud langetanud kokku 250 varjupaigaotsust: 30 taotlejale otsustati anda varjupaika kolmeks aastaks, 20 juhul sai taotleja aastase kaitse ja viiel juhul anti elamisluba taotleja pereliikmele. Ülejäänud 195 juhul kas lükati taotlus tagasi, keelduti varjupaika andmast või lõpetati menetlus muudel põhjustel. Praegu ootab Illuka varjupaigataotlejate keskuses otsust 12 inimest – Somaaliast, Gruusiast ja mujalt. Ida-Virumaa kolkas asuvas keskuses on neil katus pea kohal ja tuba soe, kasutada on neli arvutit. Kristi Toodo peab Eesti varjupaigakeskuse suureks miinuseks eraldatud asukohta ja ootajate tegevusetust – ametlikult tööd otsida ei tohi, keeleõpe on ka kehval tasemel, sest tund on vaid üks kord nädalas. Eraõpetaja palkamist asüülitaotlejad endale lubada ei saa, sest nende sissetulek on vaid 80-eurone igakuine toetus. „Suurim häda ongi selles, et seal pole midagi teha,” ütleb ka Claude, kes Illuka keskuses õppinuks eesti keelt meelsasti rohkem ja sagedamini.
Ekspresidenti süüdistatakse inimsusvastastes kuritegudes
Claude’i poolehoid Laurent Gbagbole võib nii mõnegi välispoliitikahuvilise panna kulme kergitama. Gbagbo sai Elevandiluuranniku presidendiks 2000. aastal. Tema sisepoliitika soosis etnilisi pingeid ja seetõttu puhkes mitmerahvuselises riigis (70 kohalikku keelt!) 2002. aastal kodusõda. Kokkupõrked lõppesid küll kaks aastat hiljem, kuid riik on endiselt kaheks jaotatud: põhjaosa hoiavad enda käes mässulised, lõunaosa on valitsusvägede kontrolli all, vahepeal on ÜRO valvatav puhverala. 2010. aastal toimusid presidendivalimised, mida oli sõja tõttu viis aastat edasi lükatud. Valimistel kandideeris senine president Gbagbo ja uus üritaja Alassane Ouattara. Gbagbo toetajate kontrolli all olevad valitsusasutused kuulutasid valimiste võitjaks Gbagbo, ent opositsionäärid ja rahvusvahelised vaatlejad raporteerisid valimistulemuste võltsimisest ja teatasid, et võitja on Ouattara.
Kaks presidenti saanud riik hakkas uuesti kodusõtta kalduma. Valimistulemuste üsna ilmse võltsimise tõttu puhkesid uued rahutused, milles tapeti üle 3000 ja sunniti kodudest põgenema üle miljoni inimese. ÜRO tunnustas presidendina Ouattarat ning tänavu 11. aprillil võtsid valitsusväed ja ÜRO rahuvalvajad Gbagbo kinni. Alates 6. maist on riigi ametlik president Ouattara. Gbagbo viidi Haagi rahvusvahelise kriminaalkohtu ette, kus talle 30. novembril esitati süüdistus inimsusvastastes kuritegudes. Süüdistuse kohaselt laskis ta oma käsutäitjatel 2010. aasta valimiste võimuvõitluse käigus inimesi tappa, vägistada ja panna nende kallal toime muid kuritegusid. Valimiste järel keeldus Gbagbo võimult taandumast ja sellele järgnenud vägivallalaines tapeti – nagu juba enne märgitud – üle 3000 inimese.
Lugu pärineb siit.