Uudised: arutelu
Tänavune tARTuFF pöörab tähelepanu ka pagulastele
20 aasta jooksul on Eestilt varjupaika taotlenud umbes 60 pagulast. Selle üle, kas see arv on suur või väike, saab täna arutleda tARTuFFi raames.
Eesti asukoha tõttu pole sundrände poliitika just igapäevane arutlusteema, kuid see ei tähenda, et riigil pagulastega tegemist poleks, vahendasid ERRi raadiouudised.
Eesti inimõiguste keskuse sundrände teadlikkuse projektijuhi Egert Rünne sõnul paistab Eesti silma konservatiivse pagulaspoliitikaga, kus aastas antakse pagulase staatus paarile kuni neljale inimesele. Sealjuures on varjupaigataotlejate arv aastas natukene üle poolesaja inimese.
Äraütlemiste peamine põhjus on see, et riik ei näe pagulaste puhul, et neid ähvardab kodumaal oht.
"Varjupaik antakse inimesele, kellel on kodumaal reaalne oht tema elule, aga see on ka küsitav, sest paljud neist ei saa õigusabi - kes siis ütleb, kas temal on seal ohtlik olla või mitte, seda ei oska konkreetselt keegi öelda. Eesti inimõiguste keskusel on õiguskliinikud, kus me pakume varjupaigataotlejatele õigusabi, ja kui nad saavad negatiivse otsuse, siis aitame neil tõestada, et neil on kodumaal oht oma elule," rääkis Rünne.
MTÜ Eesti pagulasabi juhatuse liige Ingi Mihkelsoo selgitas aga, et pagulaste arvu ei saa käsitleda kvoodipõhise näitajana. Mihkelsoo sõnul on elamisloa andmisest olulisem pagulaste integreerimine ühiskonda.
"Sisuliselt võib öelda, et riik ei ole aidanud pagulastel oma elu Eestis üles ehitada. Kui päris karmilt vaadata, siis on olukord selline, kus pagulased saavad kätte oma isikutunnistuse ja loa siia jääda, kuid peavad täiesti üksinda toime tulema. Võib endale ette kujutada, et inimesele, kes on täiesti võõrast kultuurikeskkonnast, on see väga keeruline," rääkis Mihkelsoo.
Inimõiguste keskuse arvates võiks riik muuta senist konservatiivset poliitikat. Mihkelsoo leiab, et pagulaste toetus võiks osaliselt jääda ka kodanikuühiskonna ülesandeks.
"Kuna riigipoolne toetus on niivõrd väike, siis on just kodanikuühiskonna roll see vaakum täita ja aidata nii palju kui võimalik. Teine oluline eesmärk, mis meil on, on Eesti elanike ja eelkõige noorte teavitamine varjupaigataotlejatega seotud teemadest," sõnas ta.
Teadlikkust aitaks tõsta ka filmid. Inimõiguste keskus ja tänavune tARTuFF teevadki koostööd, mida ilmestavad temaatilised dokumentaalfilmid rahvusvahelisest sundrändest. Samuti toimub täna õhtul pagulasteemaline arutelu.
Uudis pärineb siit.
Uudist illustreeriv foto pärineb siit.
tARTuFFil käsitletakse rahvusvahelise sundrände teemat
Esmaspäeval, 6. augustil algaval Tartu Armastusfilmide Festivalil tARTuFF käsitletakse rahvusvahelise sundrände teemat – seda nii kuues Athena Keskuses näidatavas dokumentaalfilmis, ühes Raekoja platsil linastuvas mängufilmis, Pauligi kohvitelgis toimuval arutelul kui ka kohtumisel režissöör Mervi Junkkoneniga.
Kolmapäeval, 8. augustil toimub Pauligi kohvitelgis arutelu teemal “20 aasta jooksul 60 pagulast – palju või vähe?”, kus teema üle arutlevad Kristi Toodo Eesti Inimõiguste Keskusest, Ingi Mihkelsoo MTÜst Pagulasabi, Juhan Saharov MTÜst Johannes Mihkelsoni Keskus ja Lehte Rootsi Tallinna Tehnikaülikoolist. Arutelu juhib Kari Käsper.
Samal päeval toimub Pauligi telgis kohtumine filmi “4 piinamise lugu” režissööriga Mervi Junkkoneniga. Film linastub kolmapäeval Athena Keskuses. Lisaks näidatakse Athenas veel viit sundrände ja migratsiooni teemadele keskenduvat filmi: “Au Pair“, “Illegaalsed emad“, “Jookse elu eest“, “Kassimi unistus” ja “Üheksa muusat“.
Neljapäeval, 9. augustil linastub Raekoja platsil parima võõrkeelse filmi Oscari nominenti “Härra Lazhar“.
Rahvusvahelise sundrände teema käsitlemine tARTuFFi raames toimub Eesti Inimõiguste Keskuse projekti “Rahvusvahelise sundrände suhtes teadlikkuse tõstmine Eesti ühiskonnas” raames, mida kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja EV Siseministeerium.
Uudis pärineb siit.
Tule 18. juunil Pagulaspäevale Tartus
Tule Pagulaspäevale Tartus!
Üle maailma tähistatakse 20. juunil Maailma Pagulaste Päeva. See on päev, mil mõtleme inimestele, kes kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast on oma kodumaalt põgenenud. Tartlastel on sel puhul 18. juunil võimalik Domus Dorpatensises (Raekoja plats 1 / Ülikooli 7)vaadata filmi, osaleda avalikel loengutel ning osa saada e-raamatu tutvustusest.
Meie kõigi – nii kohalike kui pagulaste jaoks - on oluline, et Eesti ühiskonnaga kohanemine oleks võimalikult valutu. Pagulaste elu Eestis oleks lihtsam, kui meie ühiskond (alustades kasvõi naabritest ja koolikaaslastest) oleks vastutulelikum, mõistvam ja sõbralikum. Alustuseks võiksime lihtsalt püüda mõista neid inimesi, kes pikkade vintsutuste tagajärjel siia on jõudnud - nii saaksid nad tunda end meie ühiskonna täisväärtuslike liikmetena.
Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM) koostöös Domus Dorpatensise, Eesti Pagulasabi, Johannes Mihkelsoni Keskuse ja TASKUga kutsub Teid osalema järgmistel Pagulaspäeva üritustel Tartus:
12.00 - 15.00 Rattaprojekti „Ratas Abivajajale“ tutvustus (Tasku Keskus)
16.00 E-raamatu „Valik lugusid konkursilt „Elust uuel kodumaal““ tutvustus (Domus Dorpatensis, Raekoja plats 1 / Ülikooli 7)
17.00 Johannes Mihkelsoni keskus esitleb:Avalik arutelu Marju Lauristiniga „Põgenikud, varjupaigataotlejad ja pagulased Eesti ühiskonnas“ (Domus Dorpatensis)
18.00 Filmiprogramm (Domus Dorpatensis)
Loe teema kohta täpsemalt www.iom.ee/parem.
Üritus korraldatakse Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni projekti „Avalikkuse teadlikkuse ja sallivuse tõstmine Eestis: Põgenikud, pagulased ja immigrandid“ (PAREM) raames ning seda kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.