Uudised

Eestist on sel aastal küsinud varjupaika juba 13 inimest

Kui mullu palus aasta kahe esimese kuu jooksul varjupaika kolm inimest, siis tänavu on selliseid taotlusi esitatud juba 13.

Politsei- ja piirivalveameti teatel esitas eile varjupaigataotluse kolm inimest, kes kõik olid Gruusia kodanikud. Kokku on sel aastal varjupaigataotluse esitanud 13 inimest, neist neli Vietnami, kolm Valgevene, kolm Gruusia, kaks Venemaa ja üks Türgi kodanik.

«Kui võrrelda aastaid 2010 ja 2011, siis võib öelda, et 2011. aastal toimus Eestis märgatav varjupaigataotlejate kasv, kuid kuna taotluste arvu tõusud ja langused varjupaigamenetluses on enamasti tingitud konkreetsetest poliitilistest otsustest, siis on pigem tegemist ajutise hüppe kui kasvava trendiga,» rääkis Ene Vihtla politsei- ja piirivalveametist.

Ta kinnitas, et selle aasta kohta on praegu veel vara järeldusi teha, aga kui võrrelda tänavust ja eelmist aastat, siis mullu esitati selle aja jooksul kolm varjupaigataotlust ning kõik need olid Afganistani kodanike poolt.

Ametniku sõnul peavad varjupaigaotsijad Eestit üldiseks mugavaks transiitriigiks, kust on varjupaigataotlusele positiivse otsuse korral hea teistesse Euroopa riikidesse edasi liikuda.

Riigist saadeti eile välja kaks Armeenia kodanikku, kes ületasid eelmise aasta lõpus ebaseaduslikult Eesti piiri.

Lugu pärineb siit.

2011 – Euroopa varjupaigapoliitika must aasta

Cecilia Malmström, Euroopa Liidu siseasjade volinik

2011. aastal oli Euroopa Liidul võimalus tõestada, et ta on abivajajatega solidaarne. Tõsiasi, et Euroopa tervikuna ei saanud sellega hakkama, on murettekitav. Selleks, et 2012. aasta tooks varjupaigaküsimustes positiivse pöörde, tuleb nüüd igal liikmesriigil antud lubaduste eest vastutada. Eelmisel aastal toimusid kaks kaugeleulatuvate tagajärgedega sündmust, mis mõjutasid kogu maailma. Esiteks süvenes majanduskriis, mis lõi vankuma usu ELi juhtidesse ja ELi võimesse leida probleemidele üheskoos lahendus. Teiseks puhkes Araabia kevad. Tunises, Kairos ja mujal tõusis rahvas üles vabaduse, demokraatia ja inimõiguste kaitseks, seljatades end rõhunud režiimi ja kummutades mitme aastakümne tagusest ajast pärinevad eelarvamused nende riikide ühiskonna kohta.

Euroopa jaoks on need kaks sündmust omavahel lahutamatult seotud, sest samal ajal kui paljud inimesed olid Põhja-Aafrikas ja mujal rahutuste tõttu sunnitud oma kodudest pagema, tuli ELil tegeleda majandusalaste siseprobleemidega. Seetõttu tuleb meil küsida, kas EL on võimeline täitma oma varjupaigalubadusi, kui ta on ise kriisis?

Kui vaadata arve, ei ole olukord kuigi roosiline. 2011. aasta esimeses pooles tuli kuuel liikmesriigil võtta enda kanda üle 75% ELis esitatud varjupaigataotlustest. Seega võiksid ja peaksid paljud liikmesriigid oma panust suurendama. Suur osa nendest 700 000 inimesest, kes pidid Liibüast vägivalla tõttu põgenema, sattusid naaberriikides asuvatesse põgenikelaagritesse. Kuigi ÜRO tegi kindlaks, et 8000 neist vajavad eriti tungivalt abi, lubasid liikmesriigid neist vastu võtta kokku ainult 400. See-eest Norra, kes ei kuulu ELi, nõustus üksi vastu võtma peaaegu samapalju abivajajaid.

Samal ajal ületas üle 50 000 inimese hädapärastel alustel Vahemere, et jõuda ELi. Lubamatult suur arv nendest hukkus teel sihtpunkti. Teised maabusid Itaalias Lampedusa saarel või Maltal ning eelmise aasta kevadel korraldasid Euroopa riigid nende abistamiseks solidaarsuskonverentsi. Mis oli selle tulemus? Kõigest 300 pagulase suunamine Maltalt teistesse liikmesriikidesse.

Vaid kuu aja eest kohtusid Genfis kogu maailma riikide ministrid, et arutada varjupaigaküsimusi suuremas koosseisus kui kunagi varem. Kohtumise eel julgustas ÜRO pagulaste ülemvoliniku amet terve aasta jooksul riike vastu võtma teatava arvu pagulasi. EL ei soostunud aga teatama ühtegi arvu, sest liikmesriigid ei jõudnud ühise kohustuse osas üksmeelele.

Selle põhjuseid tuleb otsida praegu paljudes liikmesriikides valitsevatest meeleoludest. Alates II maailmasõjast ei ole kunagi liikmesriikide parlamentidesse pääsenud nii suur hulk populistlikke ja võõravihast kantud parteisid. Need parteid kasutavad mõistagi praegust kriisi ära, süüdistades probleemide tekkes viletsa majandusjuhtimise asemel sisserändajaid. Seepärast peavad nii EL kui ka liikmesriikide juhid olema valvsad, et sellised populistlikud argumendid ei hakkaks dikteerima meie samme.

Siinkohal olgu öeldud, et vastupidiselt nende parteide väidetele on varjupaigataotlejate arv ELis viimase kümne aastaga oluliselt langenud. Samuti ei ole Euroopa varjupaigapoliitika tavapärasest leebem. Ainuüksi Keenias on palju rohkem pagulasi kui ELi 27 liikmesriigis kokku.

Sellised ootamatud sündmused nagu Araabia kevad võivad siiski ületada mis tahes riigi vastuvõtuvõime, mistõttu EL peab olema valmis liikmesriike toetama, et nende pinnale saabunud varjupaigataotlejaid oleks võimalik kohelda väärikalt.

Hoolimata varjupaigataotlejate vastuvõtule kehtestatud ühistest miinimumnõuetest on tingimused mitmes liikmesriigis ebarahuldavad, sest nende süsteemid ei toimi nõuetekohaselt. Lisaks on varjupaigataotlejate olukord ülimalt ebakindel, sest pagulaseks tunnistamise tingimused on liikmesriigiti väga erinevad. Võttes arvesse, et ELi liikmesriigid on ühinenud samade rahvusvaheliste konventsioonidega ja neid liidavad ühised väärtused, ei ole sellised erinevused vastuvõetavad. Selleks et varjupaigataotlejaid koheldaks olenemata taotluse esitamise riigist läbipaistvalt ja õiglaselt, vajab EL nende kaitsmiseks rangemaid ühiseid nõudeid ja tugevamat koostööd.

Selle saavutamiseks on EL viimase kümne aasta jooksul tasapisi liikunud ühise varjupaigapoliitika suunas ja võtnud eesmärgiks kehtestada 2012. aastal ühine süsteem. Mõned edusammud tehti juba 2011. aastal, kuid liikmesriikide läbirääkimised kulgevad endiselt liiga aeglaselt. Nüüd, kus uus aasta on alanud, tuleb neid läbirääkimisi oluliselt hoogustada.

Olen veendunud, et suudame majandusraskuste kiuste jääda truuks oma ideaalidele, milleks on avatus, sallivus ja solidaarsus. Ükski liikmeriik ei tohi vastutust teiste kaela veeretada. Sel aastal tuleb ELil tegutseda laiahaardelisemalt ja luua lõpuks ühine varjupaigasüsteem.

Kirjutis pärineb siit.

Põgenikud Eestis: kõige tähtsam on, et siin on turvaline

Kõik algas sellest, et Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM) kutsus ajakirjanikke osalema üritusel, mida nimetas õppereisiks, et tutvustada põgenike temaatikat nii Eestis kui kui mujal maailmas. Kuidas elavad Eestis need, kes on pagulase staatuses ning ootavad oma elus selgust? Delfi reporter Rene Suurkaev otsustas minna ja järgi vaadata. Vara reede hommikul pressibussile jõudnud, jäin kohe magama ja ärgates avanes bussiaknast vaade pooleldi valmisehitatud majale ning taamal põhjaranniku tuultest jõudu saavatele tuulikutele –  selge, et olime jõudnud Ida-Virumaale. Esmajoones viidi meid Pannjärve spordikeskusesse seminarile, kus soome-rootsi päritolu Juni Berglund rääkis meile migratsiooniprobleemidest, näitas visuaale ja andis maitsta põgenikelaagri toitu. Muuhulgas ka tugevalt alatoitunud lastele mõeldud pähklipastat ja kuivtoit BP-5. Võrreldes põhjanaabritega on Eestis varjupaigataotlejaid vähe, eelmisel aastal oli neid 67. Täna elab varjupaigataotlejate keskuses kümmekond elanikku. Jätkasime oma sõitu Illuka poole, fotohuvilised said pildistada Ida lumiseid katuseid. Varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus asub Ida-Virumaal, Illuka vallas Jaama küla taga metsas; lähim linn on Jõhvi, mis asub 50 kilomeetri kaugusel. Illukale jõudes viidi meid kööki, kus majarahvas vaaritas. Kohe jäi ajakirjanike tähelepanu keskele lõbusas särgis must mees nimega Ivrahim Elevandiluurannikult. "Ma pole ise Odessas käinud," seletas ta kirja oma kollasel särgil. Lõbusas tujus afgaan Ismaila keetis riisi ja tahtis eesti keeles minuga rääkida. Eks meie jutt veidi konarlik tuli, aga meeleolu oli hea: Video: Ismael Illukalt Arvutiruumis istuv must mees Kamerunist ei viitsi minuga suhelda ega ka pildile jääda. "Teist pole mingit kasu," on ta veendunud. "Ma mõistan sind," vastan ja näen, et mees rahuneb. Räägime elust Eestis ja sellest, et suure külmaga pidi kaks jopet toas seljas olema. Lõpuks saan loa pildistada teda eemalt. "Kõige tähtsam on minu jaoks see, et tunnen end siin turvaliselt," ütleb mees. Kuna oleme ju pressireisil, siis teevad ajakirjanikud köögis agaralt tööd. Ivrahim on oluliselt seltskondlikum kui mees arvutiruumis. Nii näitab ta lahkelt kõigile oma tuba. Koridorides märkan palju inglisekeelseid sildikesi. Muuhulgas annab administratsioon oma elanikele teada, et neile, kes eesti keele tunnis ei käi, bussisõidu raha ei hüvitata. Põgenikekeskuse ühistubades on üleval aga hulgaliselt valvekaameraid. Köögis on vahepeal valminud toit, mida külalistele pakutakse. Seda on igaüks valmistanud vastavalt oma maitsele. Nii podisebki pliidil afgaani riis ning kameruni meeste liharoog, ukrainlased valmistavad aga suure koguse pliine. Ismaila on oma riisi valmis saanud ning peagi on kaetud laud, kuhu on oodatud ka ajakirjanikud. Jätan seltskonna sööma ja kasutan seda võimalust, et vaadata platsil asuvate teiste hoonete juurde. Sama suur lisahoone on täiesti tühi ja eemal asuv kontor on tänaseks töö lõpetanud. Krundi ääres asuval männipuul on satelliidiantenn, mis vahib üle tühja välja mustava metsa poole. Vaikus ja rahu. Mu kaaslased on kapsarullide, pliinide ja riisiga lõpetanud. "Tõesti väga maitsev oli,"  kiidab üks preili ja mitmed mõmisevad empaatias. Koos meiega istub ootamatult bussi ka afgaan Ismaila. Jõudes lõpuks Tallinna, Lasnamäe kanalisse, küsin temalt kuhu ta läheb. "Mustamäele!" Olgu. Head teed, inimene. Lugu pärineb Delfist.