Uudised: Ukraina
Eesti ei ole seni ühegi ukrainlase varjupaigataotlust rahuldanud
54 Ukraina kodanikku on esitanud tänavu Eestile varjupaigataotluse, kuid ükski pole seda saanud. Tegemist on Ida-Ukrainast sõja eest põgenejatega.
Olukorra tõsidust näitab kasvõi see, et veel eelmisel aastal ei tulnud Ukraina kodanikelt ühtegi rahvusvahelise kaitse taotlust. Sellest hoolimata pole Eesti riik tänavu ühelegi ukrainlasele pagulase staatust andud. Ametlik selgitus on, et taotleja pole tulnud konkreetsest relvakonflikti piirkonnast.
1. detsembri seisuga on politsei- ja piirivalveamet (PPA) lükanud tagasi kolm taotlust ja lõpetanud kuue menetluse. Ühtegi taotlust pole rahuldatud. „Rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel hinnatakse kõigepealt, kas inimene on pagulane. Ehk hinnatakse võimalikku tagakiusu ohtu rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast,” selgitas PPA migratsioonibüroo välismaalaste talituse juhataja Liis Valk.
Lahenduseks täiendav kaitse
Kui neid ohte ei ole ja taotlejale ei omistata seetõttu pagulase staatust, siis hinnatakse, kas on alust anda talle täiendavat kaitset. „Täiendava kaitse andmise üheks eelduseks on see, et inimesel ei ole võimalik asuda oma koduriigis ümber turvalisse piirkonda. Tänavu ei ole tehtud otsuseid Ukraina kodanikele rahvusvahelise kaitse andmiseks,” sõnas Valk. Riigil on taotluste menetlemiseks aega kuni kuus kuud, aga vajaduse korral võib seda tähtaega ka pikendada.
Uurisime, mis põhjustel lükati kolm taotlust tagasi. „Inimesed on kas ise taotlemisest loobunud, et pöörduda tagasi Ukrainasse, olnud pärit Ukraina turvalisest piirkonnast, kus ei ole relvakonflikti, või on tegemist olnud juhtumitega, kus rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise peab läbi viima teine Euroopa Liidu liikmesriik,” loetles Valk.
Lääne-Virumaal Vao külas asub varjupaiga taotlejate majutuskeskus, kus elab praegu 18 Ukraina põgenikku, kelle hulgas on ka kuus last. Nende esitatud varjupaigataotluste üle ei ole Eesti riik veel otsustanud. Keskuses pakutakse põgenikele esmavajalikke riideid ja tarbeesemeid, makstakse neile rahalist toetust ja tagatakse ka tervisekontroll.
MTÜ Eesti Pagulasabi juht Kristina Kallas, kes tuli äsja koos Eesti Päevalehega Ukrainast sisepõgenikke abistamast, arvas, et Eesti riik võiks Ukraina põgenikele rohkem vastu tulla. Tema sõnul tuleb arvestada sellega, et sisepõgenike tõttu on riigis tekkinud humanitaarkatastroof. Ida-Ukraina relvakonflikti eest on lääne poole põgenenud juba üle 500 000 inimese, kelle vastu võtmise, majutamise ja toitmisega ei tulda toime.
„Arvestades praegust olukorda Ukrainas, võiks Eesti riik anda sealt tulnud inimestele täiendava kaitse saaja staatuse, mida saab anda ka humaansetel kaalutlustel,” pakkus Kallas välja lahenduse. „On ju teada, kui ebahumaansed on praegu Ukrainas sisepõgenike tingimused, kui Donbassi kriisipiirkonnast on põgenenud sajad tuhanded,” kommenteeris ta. „Inimestel ei ole kuskil elada ja riik ei suuda anda neile sotsiaalabi.”
Riigi enda hinnata
Täiendava kaitse staatus antakse üheks aastaks, seejärel saab taotluse uuesti üle vaadata ja olukorda hinnata. Staatuse andmise ja kriteeriumite üle otsustab riik, kes hindab, kui humaanne on kriisipiirkond, kust inimene põgeneb. Täiendava kaitse staatuse andmiseks ei pea jälgima ka Genfi pagulasseisundi konventsioonis sätestatud tingimusi.
Varjupaiga saamine ei ole siiski ainus viis, kuidas Ukraina kodanikud saavad Eestis legaalselt viibida. Viisataotluse on sama aja jooksul esitanud Eesti Kiievi saatkonnale novembri keskpaiga seisuga 13 331 inimest. 271 korral vastati eitavalt. Selles statistikas hüpet ei ole olnud, sest mullu tuli taotlusi ligikaudu sama palju.
Eesti Päevalehega vestelnud Ukraina sisepõgenikud märkisid, et nende põhiprobleem on kriisipiirkondadest turvaliselt välja saamine. Keeruline on ka sõjategevuse piirkondades liikumine, sest selleks pole turvalisi koridore. Paljud ei saa kriisipiirkonnast lahkuda puht majanduslikel põhjustel, sest inimestel pole sissetulekut, aga väheste sõitvate busside piletite eest küsitakse hingehinda. Raha taha jääb ka riigist lahkumine.
Eesti saatkond pakub võimalust esitada viisataotlus näiteks Dnipropetrovskis, kust see saadetakse Pony Expressi teenusega Kiievisse. Kuid ka Dnipropetrovskisse on keeruline pääseda. Kui sinna jõutakse, pääsetakse enamasti ka edasi Kiievisse.
Kui ukrainlasel on Eestis lähisugulasi, saavad nad viisa tasuta. Statistika kohaselt tulebki väga suur osa ukrainlasi Eestisse just sugulaste juurde: mullu Eesti saatkonda antud 17 917 viisataotlusest menetleti tasuta 8535.
„Konfliktipiirkondades, eriti Donetski ja Luganski oblastis elavatel Ukraina kodanikel, kellel on Eestis sugulasi või lähedasi, on võimalik pikaajalisi tasuta viisasid taotleda lihtsustatud korras,” selgitas Helena Nõmmik välisministeeriumi pressiosakonnast. „Alates 2010. aastast on Ukraina kodanikud vabastatud pikaajalise viisa (D-viisa, kuni kuuekuulise viibimisajaga 12 järjestikuse kuu jooksul) taotlemisel riigilõivu tasumise kohustusest,” lisas ta.
Taotletakse elamislubasid
Ka PPA annab viisa alusel Eestisse tulnud inimestele lootust. „Kui kriisipiirkondadest viisade alusel Eestisse tulnud inimestel ei ole olnud võimalik viisa tähtaja lõppedes Ukrainasse tagasi pöörduda, on PPA pikendanud neile lubatud Eestis viibimise aega,” rääkis Liis Valk.
Paljud Ukrainast tulnud inimesed on pöördunud PPA-sse, et uurida teisigi võimalusi, kuidas Eestisse elama jääda. „Püüame neid inimesi igakülgselt abistada, selgitame neile erinevaid võimalusi ja protseduurireegleid. Tänavu on märgatavalt kasvanud Ukrainast pärit inimeste hulk, kes taotlevad Eestis elamisluba õppimiseks ja töötamiseks,” täiendas Valk.
Välisministeeriumil on kavas Ukrainat sel aastal aidata kokku ligikaudu miljoni euroga. Konfliktis kannatanute ja sisepõgenike abistamiseks on eraldatud 405 000 eurot. Sealhulgas on välisministeerium toetanud Ukraina tänavarahutustes ja Ida-Ukraina konfliktis viga saanud inimeste Eestis ravimist ning saatnud ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti kaudu Ukraina sisepõgenike olukorra leevendamiseks toiduabi.
Eesti abi Ukrainale
Välisministeeriumi abi Ukrainale on tänavu u miljon eurot. Humanitaarabi 405 000 eurot; 50 000 International Renaissance Foundation, rahutustes kannatanute toetamine; 25 000 Caritas Ukraina, rehabilitatsiooniabi rahutustes kannatanuile; 10 000 Vitale-XD OÜ, ravimid Ukrainasse Ukraina Punase Risti kaudu; 70 000 sotsiaalministeerium, viie Ukraina tänavarahutustes kannatanu ravi Eestis; 70 000 ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti (UNHCR) kaudu Ida-Ukrainast pärit pagulaste olukorra leevendamine ja humanitaarabi; 100 000 sotsiaalministeerium, kümne kannatanu ravi; 80 000 UNHCR, toiduabi; Rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu 224 697 eurot; 10 000 Euroopa nõukogu, Ukraina õigus- ja seadusandluse abi projekti käivitamiseks; 30 000 OECD, maksukuritegude projekt; 40 000 OSCE, erimissioon Ukrainasse (I eraldis); 74 697 OSCE, vaatlusmissioon Ukrainasse; 40 000 OSCE, erimissioon Ukrainasse (II eraldis); 30 000 ÜRO, vaatlusmissioon Ukrainasse; Kahepoolsed arengukoostöö projektid 216 345 eurot; Stipendiumiprogrammid 91 138 eurot.
Terminid
Pagulase staatuse ja sellega koos elamisloa saab välismaalane, kes vastab Genfi pagulasseisundi konventsioonis sätestatud tingimustele ja kellele on PPA andnud seetõttu pagulase staatuse. Staatuse saamiseks tuleb politseile esitada varjupaigataotlus ja riigil on õigus seda menetleda kuus kuud. Varjupaiga taotleja ei tohi sel ajal töötada. Positiivse otsuse korral antakse pagulasele elamisluba kolmeks aastaks. Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kelle puhul on alust arvata, et Eestist päritoluriiki tagasi- või väljasaatmine võib teda ohustada. See staatus kehtib korraga ühe aasta.
Artikkel ilmus 8. detsembri Eesti Päevalehes.
Donbassist põgenenud naised: miks keegi meid ei kaitsnud?
Donetskist ja Luganskist põgenenud naised kirjeldavad Eesti Päevalehele, kuidas nende kodusid pommitati ning miks nad olid sunnitud põgenema üksi oma lapsi kaitstes ja eluga riskides.
„Ma nägin sõda. Pommid plahvatasid lasteaia juures, haigla juures, raudteejaama juures. Kõrgemate majade katustel olid snaiprid. Ma ei saagi aru, miks tulistati seal, kus inimesed elasid,” räägib oma Luganski kodust koos mehe ja 13-aastase pojaga põgenenud Angelika, kes on leidnud koos teiste põgenikega ulualuse Zaporižžja linnas vanas hüljatud tehasetööliste sanatooriumi hoones. Sealsed põgenikud on enamasti naised ja lapsed. „Kummalt poolt pommid tulid, meie, tsiviilelanikud, ei teadnud. Meid ei kaitsnud keegi. Pommitati elamurajoonides, majade vahel, nii et majad said pihta. Me ei tea, kust konkreetne pomm tuli. Igal juhul olime meie, naised ja lapsed, kahe tule vahel,” räägib Angelika.
Kõigil, kellega Melitopoli, Zaporižžja ja Dnipropetrovski põgenike laagrites kohtume, on rääkida oma sõjalugu. Kes otsib vaikselt sõnu, kes nõuab ärritunult ja osalt paanikas: miks nad seda meiega teevad, miks meile keegi kaitset ei pakkunud? Väikesed lapsed mängivad justkui häirimatult külmades koridorides, aga vanemate laste pilgud on kohkunud ja rusutud. Nad küsiks justkui, kas see on tõesti nende elu.
Tänavalt kadunuks
Põgenikud kirjeldavad, kuidas suve edenedes levis riigis täielik seadusetus, mis tõmbas justkui jalge alt maapinna. „Märtsis-aprillis vallutasid separatistid administratiivhooned ja istusid seal. Samal ajal käisid inimesed ikka tööl edasi. Tekkis kaks samaaegset maailma. Politsei keeldus töötamast, nad lihtsalt istusid ja ei vastanud inimestele. Korraga oli justkui täiesti tavaline, et relvastatud mehed jalutavad mööda linna ringi. Mai lõpus hakkasid separatistid armeed ründama ja läks sõjaks,” kirjeldavad nad.
Angelika räägib, et meeste tänavalt röövimine muutus tavaliseks. „Lihtsalt võeti tänavalt ja pandi autosse ja inimene kadus ära. Mu mees üritas kõigest hoolimata tööl käia, aga transporti polnud, nii et see langes ära. Liinitaksosid välditi, sest need olid tihti tulistamise sihtmärgid,” jutustab ta. Angelika mees töötas tehases, kus ei olnud lõpuks enam vett, elektrit ega kütet.
Donetski äärelinnas elanud Irõna oli juulis viimast kuud rase ja kahe lapsega üksi kodus, mees oli ära pikal komandeeringul. Väiksem tütar Vlada vajab ravi ja iga poole aasta tagant peab ta läbima ravikuuri. Kui juuli lõpus jõudis kätte järgmine arstiaeg, oli haigla juba maatasa pommitatud. Kui sõjaväetehnika toodi peaaegu nende koduhoovi, otsustas Irõna kodust lahkuda. Keegi ei pakkunud talle ega ta lastele turvalist transporti. „Saime kuidagi bussile, mis oli täiesti täis, seisin seal rasedana ülimas palavuses ja kogu tee püsti,” meenutab ta. Zaporižžjasse kohale jõudes ta sünnitas.
Samuti rasedana kodust põgenenud Olga sünnitas alles hiljuti põgenike keskuses. Kaks nädalat enne õiget tähtaega. Väike poiss on üheksapäevane, kui temani jõuab eestlaste kampaaniaga „Ukraina heaks” soetatud ravimite pakk ja beebitarvikud. Olgal on alles üksnes nii palju, kui kodust lahkudest kätte võtta sai.
Tagasi poega matma
Miks tulistati tsiviilelanike kodude vahel, miks inimesi enne ei evakueeritud ja miks ei valitud strateegiat, millega hoida inimelusid – need on põgenike peamised küsimused. Inimesed ei tea, kes neid kaitseks. Inimesed, kelle kodud on hävitatud, ei mõista, kes seda tegi. Nad ei tea, kes relvastatud jõududest oli kes.
„Minu tuttav vanem naine oli väsinud edasi-tagasi keldrisse jooksmast ja jäi pommitamise ajal vannituppa. Mõtles, et see on piisavalt turvaline. Ta surigi seal vannitoas, sest pomm tuli tema kodu pihta,” kirjeldab vanem naine Melitopoli põgenike laagris. „Miks nad tahavad kõike hävitada, miks nad võitlevad?” küsib ta. Temaga koos põgenenud vanem naine läks Donetskisse tagasi, et matta oma poeg, kes suri linnas pommiplahvatuse tõttu. Naisel on veel kaks poega, aga ta ei pääse enam Donetskist tulema. „Nüüd nad elavad keldris.”
Pomm hävitas kodu
„Ma ei suuda siiani uskuda, et selline asi juhtus meiega,” sõnab kätt rinnale surudes 35-aastase staažiga matemaatika ja füüsika õpetaja Tetjana Mõkolajevna, kes põgenes Melitopolisse Donetski oblastis asuvast Marjinkast. Ta tuli koos oma tütre Irõna ja tema kaheaastase poja Vovaga. Irõna on samuti pedagoog, ülikooli lõpetanud muusikakooli õpetaja. „Seda kooli ei ole enam olemas, ainult varemed,” räägib Irõna. Ka nende korterit enam pole. „See juhtus 21. juulil. Me just sõime, kui aknad klirisesid ja kukkusid sisse, pommitati. Me jooksime keldrisse,” meenutavad nad. Kumma poole pomm see oli, nad ei tea. „Igal juhul DNR (Donetski rahvavabariigi – toim) mehed seisid enne meie maja ees. Sellest alguses järeldasime, et Ukraina pool sihtis neid. Aga tegelikult me ei tea, kelle pomm meie maja pihta lõpuks läks. Miks nad üldse lasevad majade vahel?”
„Sel päeval suri Marjinkas palju inimesi. Ühel mu tuttaval korraga nii ema kui ka isa, kes olid lihtsalt oma kodus,” lausub Tetjana. „Meil aga oli paanika, sest väikesel Voval oli vaja teha hingamiseks masinaga protseduuri, aga elektrit enam polnud. Me otsisime paaniliselt elektrit. Ja siis kohe lahkusime, mul oli seljas see suve-kleit ja sellega tulingi,” osutab ta seljas olevale lillelisele kleidile. „Mõtlesime alguses, et tuleme paariks nädalaks, aga oleme siiani siin.”
Kõik nad tahavad Ukrainast ära minna. „Tahame minna Saksamaale või Eestisse!”
Üheksa-aastase koolitüdruku Julia ema Svita, kes elab nüüd Melitopolis põgenike keskuses ja üritab organiseerida seal elavatele peredele humanitaarabi, on omapärases olukorras. Tema lapse isa, kellest ta on nüüd lahutatud, võitleb Donetskis DNR-i poolel, aga tema praegune kaaslane Mariupoli all Ukraina poolel. Svita peamine mure on oma tütre elu kaitsmine ja söögipoolise hankimine. Tal pole praegumingit sissetulekut ja ka riigi sotsiaaltoetus pole veel nendeni jõudnud.
Uus elu üürikorteris
Luganskist Zaporižžjasse põgenenud invaliidist seitsmeaastase pojaga perekond üürib nüüd sugulaste abiga väikest korterit, kus elab kogu pere: vanaema, vanaisa, raamatupidajast ema ja ehitajast isa. Nad on kaotanud oma kodud ja töökohad ning seisavad silmitsi tundmatu ja ehk ka rahatu tulevikuga. „Kevadel, kui separatistid tegutsema hakkasid, tekkis meil naabritega lausa tüli, sest nad arvasid, et separatistid kaitsevad nende huve,” sõnab pereema Lena. „Kui nende maja ligidal pommitati ja oli väike maavärin, sõitsid nad väikesesse külasse. Seal nad nägid Vene armeed ja nende sõjavarustust põldudel. Küla piirati ümber ja kedagi välja ei lastud. Kõik üle 16-aastased mehed pidid sunniviisiliselt ühinema separatistide pataljonidega. Siis nad hakkasid mõistma, mis toimub,” meenutab Lena.
Perekond kirjeldab, kuidas mais ja juunis aeti inimesi väga osavalt paanikasse. Inimeste seas levitati segadust külvavaid teateid, et pangast saab raha otsa või poest suhkur, mistõttu tormati ummisjalu poodidesse ja raha välja võtma. Paanikas inimene ei mõista enam, kes on kelle vastu ja kes poolt, ning temaga on kerge manipuleerida.
Strateegia järgmise sammuna näidati televisioonis juba äärmuslikku propagandat ja sõnumeid. „Siis hakati jagama inimestele relvi, lihtsalt passi ja töötõendi alusel, niisama. Oleme lapsega väljas ja vaatame: bussipeatuses seisab plätude ja lühikeste pükstega mees, suur relv käes. Võis näha ka seda, kuidas relvastatud mehed tassisid kell 12 päeval pantvangi võetud mehi keldrisse. Täielik seadusetus,” märgib Lena.
Mahajäänud lähedased
Sõja kätte jäänud pereliikmete pärast tuntakse suurt muret. „Mu ema on veel Luganskis. Ta ei saa välja, sest pole turvalist koridori,” nendib Angelika. Lõksus on ka tema mehe vanemad. Rongid enam ei sõida ja bussipiletite hinnad on lakke tõstetud: püütakse teenida võimalikult palju raha, aga täielikult rahata jäänud inimesed on seetõttu pantvangis ega pääse enam kriisikoldest minema.
Melitopoli linna kultuurikeskuses asuvas Ukraina eriolukordade ministeeriumi ja Punase Risti ühises abiandmise keskuses töötab ka psühholoog. „Tööd on meil palju,” tunnistab seda ametit pidav Artem Pavlenko. „Inimesed kardavad juba kõike, näeme siin sügavas depressioonis inimesi, ka lapsi,” möönab ta. „Silmaga on näha, et lapsed vajavad abi.”
Donbassi piirkonna humanitaarkatastroofi nimetatakse juba tsunamiks. Pankades pole raha, puudub igasugune sotsiaalabi, kohati elekter, vesi ja küte. Ukraina on riigi tasandil otsustanud sealt välja tõmmata ka riiklike asutuste rahastamise. Samal ajal on piirkonnas lõksus palju inimesi, eeskätt sotsiaalselt haavatavad grupid, ka lastekodulapsed. Teada on antud haiglate vaktsiinide ja ravimite otsasaamisest. OSCE vaatlejad kinnitasid Eesti Päevalehele, et nende ülesanne on raporteerida inimestele antavast või mitte antavast abist ning olukord on rohkemgi kui tõsine.
Osa põgenikke, kellega EPL rääkis, ei soovinud oma perekonnanime avalikustamist, sest nad kardavad enda ja kriisipiirkonda jäänud pereliikmete elu pärast.
Piirkonnast on keeruline lahkuda
Ühest linnast teise sõites näeme teedel kontrollpunkte, kus relvastatud mehed kontrollivad väljuvate ja sisenevate autode numbrimärke. Sõidame Zaporižžja märgiga autoga ja meil probleeme ei teki.
Vaatlejate sõnul ei lase separatistid Donbassi piirkonnast inimesi eraldi välja, vaid ootavad, et tekiksid suured põgenike grupid. Siis on nende vastuvõtmise ja paigutamisega veelgi keerulisem hakkama saada ja kaos veel suurem. Nähakse, et põgenike gruppidesse on pääsenud viha õhutavaid tegelasi, kes ajavad põgenikke omavahel tülli juba selle pisku abi pärast, mis saadaval on.
Artikkel ilmus 1. detsembri Eesti Päevalehes.
Ukraina sõjapõgenikud: täname teid südamest, te saate meist aru!
Eestlased viisid Ukraina põgenikele otse kätte toetuskampaaniaga kogutud abi: ravimeid, riideid ja muud tarvilikku.
„Kuhu meil minna on?” küsib kolme lapse üksikema Zaporižžja linna ühiselamus oma rippuva pesu alt välja piiludes. „Oleme siin juba kolm kuud, lastele oleks olnud liiga ohtlik sinna jääda,” räägib ta oma kodukohast Donetskist. „Ma ei tahtnud, et lapsed sõda näeks. Arvan, et jäämegi siia, sest seal ei ole ju tööd ega midagi.”
Väike poiss kiikab pliidi tagant imelikus keeles rääkivaid abipakkidega külalisi ja poeb peitu. Tema kaks vanemat venda on koolis – sõjapõgenike lapsed võetakse vastu ka siinsetes koolides.
Nende kõrval toas istub ema süles kaheaastane Denõss, kes on tserebraalparalüüsi tagajärjel invaliidistunud. „Meie maja juures Jassõnuvatas oli augustis kaks pommiplahvatust ja sinna jäi suur auk,” kirjeldab 64-aastane naine põhjust, miks ta on siin, mitte oma kodus. Tal on jalad haiged ja raskusi liikumisega. „Tänan teid südamest, te saate meie olukorrast aru,” ütleb ta eestlastele nende abi eest.
Ukraina sisepõgenikud on enamasti naised, lapsed, invaliidid ja vanurid. Mehed on jäänud koju, et püüda kodusid päästa. Kardetakse, et need kas röövitakse tühjaks, pommitatakse maha või n-ö riigistatakse. Eilse päeva jooksul registreeriti Zaporižžja linnas 900 uut sõjapõgenikku. Kokku on neid praegu ligi 20 000. Linnal on pakkuda majutust aga kõigest 405 inimesele. Väljas on seitse kraadi külma ja üha külmemaks läheb.
Kellele abi jagada?
Trööstitu on ka humanitaarabi jagamise olukord. Eile hommikul jõudis meieni info, et Saksamaa saatis juba kaks kuud tagasi Punase Risti kaudu Dnipropetrovskisse mitu veoautotäit humanitaarabi, ent see on siiani laiali jagamata ja seisab laos. Polevat kriteeriume, mille alusel seda jagada.
„Sellised lood ei üllata meid,” ütleb Vlad Mahhovski kristlikust ühingust The City Aid Center, mis Zaporižžjas äsja loodi ja organiseerib kirikute saadud annetuste kaudu abistamist. Ta toob teise näite. UNHCR (ÜRO abi jagamise organisatsioon – K. I.) andis Ukraina Punasele Ristile 150 kooliportfelli, et need Zaporižžjas laiali jagada. Üle-eelmisel reedel kandis aselinnapea suurel kriisikoosolekul ette, et lastele on antud 75 kotti. Samal koosolekul juhtus olema ka UNHCR-i esindaja, kes teatas, et kotte oli 150. Kuhu pooled kadusid, ei saadudki teada.
„Punase Ristiga ei soovi siin keegi enam koostööd teha, usaldus on kadunud,” möönis The City Aid Centeri juht Dmõtro Matjukin.
The City Aid Center on loodud just praeguse kriisiga hakkama saamiseks ja nad võtavad ka suuremaid riske. Teevad näiteks väljasõite Donetskisse ja Luganskisse, et viia sinna abi ja tuua sealt inimesi. Ühel sellisel sõidul võtsid relvastatud Luganski rahvavabariigi võitlejad nad pantvangi. „Mind võeti kinni ja pandi vangi kuueks päevaks. Palvetasin ja üks naine, keda vedasin, suutis mu ime läbi vabaks rääkida,” meenutab Vlad. „Nende arvates ma vedasin Ukraina vabatahtlikke võitlejaid põgenike abistamise sildi all,” ütleb ta ja näitab arme oma käel, mille Vladi sõnul tekitasid talle suitsukonidega põletades tema kinnivõtjad.
ÜRO abisüsteem on aga Matjukini sõnul samuti ülimalt bürokraatlik ja aeglane. „Neil tuleb teha iga toote, ka näiteks iga toidueseme ostuks hange ja kolm hinnapakkumist – selle aja peale kui me ootame, on kurss juba muutunud ja tuleb otsast alata,” ütleb ta.
Praegust olukorda arvestades otsustasid Eestis kampaania „Ukraina heaks!” korraldanud MTÜ-d oma abi ise otse kohale toimetada. „Nägime, et kõige mõttekam on kogutud raha eest ise siin vajalik soetada ja inimestele otse kätte toimetada,” räägib MTÜ Eesti Pagulasabi juht Kristina Kallas, kellega koos Eesti Päevaleht sel nädalal Ukrainasse abi jagama saabus. MTÜ kogus kampaania raames kokku 4300 eurot.
Eluks elementaarne abi
„Konsulteerisime kohalike arstidega ja nad aitasid meil komplekteerida elementaarse koduapteegi, mis oleks ühele perele vajalik talve üle elamiseks,” selgitab Kallas. Üleeile ostis ta ravimid välja. Need jagati sajaks täiskasvanute komplektiks, kus on 23 eri arstimit paratsetamoolist vatini, ja 80 laste paketiks, kus on 13 eri toodet. Väikeste laste abipaketti lisati ka mähkmed.
Eesti Päevaleht aitas Eestist kohale toimetada ka kümme kilo beebiriideid ja muid tarvikuid. Eilne päev möödus pakke laiali jagades ühiselamutes, kuhu linn on põgenikud paigutanud. Kuigi tegu on üpris trööstitute kokku klopsitud majahakatistega, ei eristu nad siiski eriti linna hallist üldpildist. Praegu põgenikud seal elamise eest maksma ei pea, aga kui nad hakkavad toetust saama (vt kõrvallugu), siis tuleb kommunaalkulude eest tasuda.
Suur probleem on ka toit. Praegu on hakkama saadud praktiliselt tänu kohalikele inimestele, kes toovad põgenikele toitu. „Inimesed abistavad, organiseerivad. Aga abistamise jõud on raugemas, väga pikalt nii ei suudeta jätkata,” ütleb linna sotsiaalosakonna juhataja Olga Polkovnikova.
Imeväike rahaline toetus
Kus elavad põgenikud, kes linna pinnale ei mahu? „Nad on tuttavate või sugulaste juures. On ka inimesi, kes on täiesti võõrad oma koju elama võtnud,” selgitab Zaporižžja sotsiaalosakonna juhataja Olga Polkovnikova. „Iga päev seisame silmitsi probleemiga, kuhu inimesi elama panna.”
Juba 19. oktoobril võeti riigi tasandil vastu seadus, mis annab registreeritud põgenikele õiguse riigi rahalisele toetusele, millest pagulasena elada, aga see seadus jõustus alles eelmisel reedel. Seaduse järgi peavad lapsed ja töövõimetud saama 884 grivnat (u 47 eurot) ja töövõimelised 442 grivnat (u 24 eurot). Kui töövõimeline inimene kahe kuu jooksul tööle ei lähe, saab ta poole sellest ehk 221 grivnat (u 12 eurot).
„Raske on meil muidugi siin tööd leida, igal pool on pigem koondamised,” nendib Polkovnikova.
Artikkel ilmus 26. novembri Eesti Päevalehes.