Uudised: pagulaste integratsioon

Pagulaskeskus kolib Illukalt naabermaakonda

AS Hoolekandeteenused, kelle sotsiaalministeerium valis varjupaigataotlejate vastuvõtuteenuse korraldajaks, kavatseb aasta pärast kolida pagulased Lääne-Virumaale.

Riigihanke tingimuste järgi peab varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus jätkama vähemalt ühe aasta tegevust Illuka vallas Jaamakülas. Edaspidi on see kavas kolida Lääne-Virumaale Väike-Maarja valda, kus erihooldekodude ümberkorraldamisega jäi tühjaks Aavere hooldekodu. AS Hoolekandeteenused on seni keskendunud oma tegevuses just erihooldekodude reorganiseerimisele ja pidamisele.

Ettevõtte juhatuse esimees Maarja Mändmaa ütles Põhjarannikule, et Illuka ei sobi varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse asukohaks ei eraldatuse ega elamistingimuste poolest. “Aaveres saame pakkuda majutust korterites ja see tekitab vähem pingeid kui üheskoos naride otsas elamine. Illukal on ka hoonel endal tõsiseid ehituslikke puudujääke.”

Ta lisas, et ettevõtte soov on teha vastuvõtuteenus inimväärsemaks, sest tegemist on inimestega, kes on oma kodust tagakiusamise pärast pagenud. Neid, kes on juba saanud Eesti riigilt pagulase staatuse, soovitakse aga senisest rohkem abistada ühiskonda sulandumisel, nii elu- kui ka töökoha leidmisel.

AS Hoolekandeteenused pole Ida-Virumaal tundmatu tegija: lähiajal avab ettevõte Sinimäe hoolekandeküla, kus asub elama 60 psüühilise erivajadusega klienti.

Riigihankel kaks pakkujat

Sotsiaalministeeriumi teatel soovis Eestisse saabuvate varjupaigataotlejatega tegeleda kaks asutust: AS Hoolekandeteenused ja MTÜ Eesti Abikeskused.

Ministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialist Triin Raag märkis, et komisjon hindas pakkumuse maksumust, pakkuja esitatud lahenduse vastavatust hanketingimustele ja riskide haldust, tunnistades võitjaks ASi Hoolekandeteenused. Pakkujatel on võimalik komisjoni otsus vaidlustada.

Esimene hange vastuvõtukeskuse teenusepakkuja leidmiseks viidi läbi juunis, kuid see nurjus. Riigihange kuulutati välja seoses sotsiaalministeeriumi otsusega, mille järgi Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse tegevus riigiasutusena lõpetatakse ja selle ülesanded antakse halduslepinguga üle.

Sotsiaalminister Hanno Pevkur vastas eelmisel aastal Illuka valla teabenõudele pagulaskeskuse tuleviku kohta, et selle reorganiseerimine algatati eri osapoolte soovituste tõttu, näiteks inimõiguste aastaaruandes kritiseeriti selle isoleeritud asukohta ja seal võimaldatavaid teenuseid.

“Me ise tajume eelkõige raskusi tagada praeguses asukohas varjupaigataotlejatele vajalike teenuste kättesaadavus, pidades silmas tervishoiuteenuseid, eesti keele õppe korraldust, aga ka tõlketeenuseid ning erivajadustega varjupaigataotlejatele vajalikke teenuseid,” kirjutas minister vallavõimudele.

Kohalikud teadmatuses

Illuka vallavolikogu esimees Paul Kesküla ütles, et kui pagulaskeskus praegusest asukohast välja kolib, oleks kogukonnale oluline, et see maja ei jääks tondilossina seisma. Kindlasti on kohalikud vastu narkomaanide rehabilitatsioonikeskusele, mille kohta on kuulujutud liikunud.

“Praegu oleme täielikus teadmatuses. Juhul kui ministeerium pakub asemele asutust, mis ilmselgelt halvendab kohalike elanike eluolu ja vähendab turvalisust, püüame sellele kõigi vahenditega vastu seista. Boonuseks oleks, kui asutus kasutaks kohalikku tööjõudu ja teenuseid,” ütles Kesküla. Uudis pärineb siit.

Osale seminaril "Euroopa väljakutsed migratsiooni teemadega tegelemisel"

Eesti Inimõiguste Keskus korraldab teisipäeval, 20. novembril seminari "Euroopa väljakutsed migratsiooni teemadega tegelemisel". Seminar toimub kell 14.00 - 17.00 Euroopa Liidu Majas (Rävala 4, sissepääs Laikmaa tänavalt).

Rait Maruste: Aeg nõuab uut asüülipoliitikat

Euroopa on lõpuks ometi teel ühtse asüülipoliitika suunas.

Hiljuti toimus Küprosel Euroopa parlamentide esindajate nõupidamine asüülipoliitika kujundamises. Juba 1999. aastal alanud ning üle kivide ja kändude kulgenud töö asüülireeglite ühtlustamisel on jõudnud järku, kus on reaalne perspektiiv jõuda aasta lõpuks põhilises kokkuleppele.

On ka aeg. Immigratsiooni on Euroopas liiga kaua käsitatud kui koormat, selle asemel et vaadata seda kui võimalust. Karm tõsiasi on see, et on terve hulk eluvaldkondi, nagu meditsiin ja -hooldus, IT-sektor, ehitus, puhastus- ja koristusteenus jne, mis, kui neisse ei tuleks juurde uusi töökäsi, vajuksid lihtsalt kokku.

Mitte väga ammu oli Euroopa veel väljarände kontinent. Sajand tagasi lahkus Rootsist ligi veerand elanikkonnast Ameerikasse. Massiivne oli majanduslik väljaränne Iirimaalt, lahkuti ka Saksamaalt ja teistest riikidest. Nüüdne Euroopa on saanud väljarändealast sisserände piirkonnaks. 60 aastat tagasi, s.o mitte just väga ammu, elas u 25% maailma rahvastikust Euroopas, praegu ainult ligi 8%.

Liiga jäik asüülipoliitika

Kui vananeva rahvastikuga heaolu-Euroopa tahab säilitada oma taset, rääkimata arengust, on vältimatu, et tuleb asüülipoliitikat muuta. See kehtib ka jõudsalt vananeva ning kahaneva rahvastikuga Eesti kohta. Eesti on oma 66 asüülitaotlejaga 2011. aastal ja 67 taotlusega tänavu augusti seisuga EL-is kindlalt viimane, võrreldamatu isegi Läti ja Leeduga, kus 2011. aastal oli vastavalt 340 ja 525 taotlust, rääkimata Soome 6900 ja Rootsi 30 000 taotlusest. Need arvud osundavad meie senise kodakondsuspoliitika jäikusele ja tarvidusele mõtestada seda lähtuvalt uue olukorra vajadustest.

Lisaks demograafilis-sotsiaalsetele põhjustele nõuab asüülipoliitika kohandamist ka olukord nn perifeeriariikides, kes peavad vastu võtma 90% kõigist Euroopa Liidu asüülitaotlejatest. Kohati on neis riikides – Kreeka, Küpros, Malta, Itaalia, Hispaania – probleem kasvanud üle pea. Euroopa Liidu ühe baasväärtuse – inimeste (tööjõu) vaba liikumise – ning Schengeni reeglistiku tõttu võib ühes riigis asüüli saanud inimene vabalt liikuda teistesse EL-i riikidesse. Seeläbi saab asüüli saanute sotsialiseerimine ja integreerimine ka meie mureks ja hooleks. Ka väljakutseks, sest maailmas käib üsna armutu võitlus tööjõu, eriti haritud ja kvalifitseeritud tööjõu pärast.

Seega on uue asüülipoliitika üks lähtepõhimõtteid solidaarsus. Ei ole enam nii, et igaüks toimetab omas riigis nii, nagu heaks arvab ja vajalikuks peab. Solidaarsus tähendab ühist vastutust ühtsete reeglite alusel ja ühist kulude jaotust. Püütakse kindlaks määrata ühtsed Euroopa standardid mõistetes ja protseduurides, näiteks keda ja mis puhkudel käsitatakse põgenikuna, kes on tema lähedased (perekonna mõiste Euroopas ja mujal maailmas võib olla oluliselt erinev) jmt. Ühtset lähenemist vajavad tagasisaatmise reeglid ning arusaamine turvalistest kolmandatest riikidest. Euroopa peaks loobuma asüülitaotlejate kohtlemisest potentsiaalsete kurjategijatena, nendelt vabaduse võtmine peaks olema erand ning selgelt põhjendatud.

Teistmoodi multikulturism

Nõupidamisel oli juttu ka multikulturismist. Leiti, ja ilmselt õigustatult, et multikultuursus jäi ilma asjakohase integratsioonita poolikuks. Multikulturismi doktriinist lähtudes anti immigrantidele vabadus elada oma kultuuri ja kommete kohaselt, et mitmekesistada meie sotsiaalset elukeskkonda.

Selles heausulises sinisilmsuses jäi tähelepanuta asja teine külg – kui multikultuurilisust ei saatnud asukohamaa keele ja kultuuri ning ühiskonnaõpe, tekkisid ühiskondadesse suletud grupid. Need grupid ja isegi kogukonnad ei mõistnud, mis nende asukohamaal toimub, ei osanud selle keelt ja osutusid sel viisil ühiskonnast äralõigatuiks koos kõigi kaasnevate probleemidega.

Selles mõttes on nn multi-kulti ebaõnnestunud, kuid ideena siiski mitte kõrvaleheitmist väärt eeldusel, et multikultuursuse poliitikale eelneb või toimub sellega paralleelselt tõhus integratsioon.

Rait Maruste, riigikogu liige, Reformierakond

Artikkel pärineb siit.