Uudised: Euroopa Liit

Euroopa rände tegevuskava – küsimused ja vastused

13. mail 2015 tutvustas Euroopa Komisjon oma nägemust rände tegevuskavast, milles sisaldub ka hulk otseselt Eestit puudutavaid ettepanekuid. Loe infolehte ka PDF-formaadis!

Mis sisaldub Euroopa rände tegevuskavas?

Tegevuskava peamised punktid on merepääste suurendamine Vahemerel, smugeldajate võrgustike lõhkumine, pagulaste ümberasustamine Euroopa riikidesse, kriisiolukorras varjupaigataotlejate ümberpaigutamine Euroopa Liidu sees, põgenikke vastuvõtvate riikide abistamine nii Euroopas kui väljaspool seda.

ÜMBERASUSTAMINE

Pagulaste ümberasustamine – mis see on?

Ümberasustamine on ÜRO pagulasameti poolt läbiviidav programm, millega asustatakse turvalistesse riikidesse ümber kõige haavatavamaid pagulasi. Nendele inimestele, kes ümberasustamisele kuuluvad, on ÜRO poolt juba antud pagulasstaatus, seega vastuvõttev riik nende taotlusi enam menetlema ei pea.

Mis põgenikegruppe ÜRO poolt ümber asustatakse?

Ümberasustamisele kuuluvad näiteks piinamis- ja vägivallaohvrid; raskelt haiged ja puuetega inimesed, kellel ei ole ravivõimalusi oma koduriigis; naised ja lapsed, kes on jäänud ilma kaitseta; pagulased, kes ei saa oma seniselt varjupaigariigilt piisavat kaitset. Ümberasustamisele kuuluvad põgenikud, kelle jaoks ei ole silmapiiril ühtegi alternatiivset lahendust. Peamised ümberasustamiseks kvalifitseeruvate pagulaste päritoluriigid on Süüria, Somaalia, Afganistan, Birma, Bhutan, Iraak ja Kongo DV.

Kuidas valitakse välja need pagulased, kes sellisel viisil Eestisse tulla saaksid?

Protsess algab sellega, et ÜRO pagulasamet pakub riigile välja inimesed, kes ümberasustamist esmajärjekorras vajavad, olles eelnevalt hinnanud nende olukorda ja teiste lahenduste olemasolu. Kui riik soovib, saavad ametnikud minna pagulaslaagrisse kohapeale, et neid inimesi intervjueerida ja teha omapoolne valik. Lõpliku nõusoleku vastuvõtvasse riiki ümber asuda peab andma ka pagulane ise.

Kas Euroopa Liidu riigid on ka varem ümberasustamises osalenud?

Jah. Hetkel osalevad pagulaste ümberasustamises iga-aastaste kvootide alusel 14 liikmesriiki, lisaks kolm riiki asustavad pagulasi vabatahtlikult ümber vastavalt vajadusele ja võimalusele. Eelmisel aastal asustasid kõige enam pagulasi ümber Rootsi (2045 inimest) ja Soome (1090).

Kui palju pagulasi Euroopasse ja Eestisse ümber asustatakse?

Komisjoni kava kohaselt asustaks Euroopa Liit tervikuna lisaks praegustele liikmesriikide kvootidele ümber 20 000 pagulast 2015/2016 aastatel, muutes programmi edaspidi alaliseks. Igale riigile määratakse vastuvõtmiskvoot, mille väljaarvutamisel võetakse aluseks rahvaarv (40%), sisemajanduse kogutoodang (40%), viimase viie aasta jooksul riigile esitatud varjupaigataotluste arv ja ümberasustatud pagulaste arv (10%) ning töötuse määr (10%). Selle alusel peaks Eesti 20 000 pagulasest vastu võtma 1,63% ehk 326 inimest.

Kust ümberasustatavad pagulased Euroopasse ja Eestisse tuleksid?

Komisjon on ümberasustamise prioriteetseteks piirkondadeks määranud Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Kirde-Aafrika. Seega oleksid peamised pagulaste päritoluriigid Süüria, Iraak ja Somaalia.

Kas ümberasustamises osalemine oleks Eesti jaoks kohustuslik? 

Komisjoni praegune ettepanek ei ole liikmesriikidele juriidiliselt siduv. Samas on plaan programmis osalemine muuta 2016. aastast kohustuslikuks.

ÜMBERPAIGUTAMINE

Varjupaigataotlejate ümberpaigutamine – mis see on?

Ümberpaigutamine on programm, mille raames jaotatakse varjupaigataotlejaid solidaarselt ümber Euroopa Liidu liikmesriikide vahel olukorras, kus üks riik võtab ootamatult vastu suure hulga varjupaigataotlejaid. Tegemist on selle programmi puhul varjupaika taotlevate inimestega, mitte tunnustatud pagulastega. Iga ümberpaigutamises osalev riik peab sellisel juhul ka ise varjupaigataotlusi menetlema, kuigi ümberpaigutamisele kuuluvad ennekõike selge kaitsevajadusega inimesed (näiteks Süüriast põgenenud inimesed). 

Kas selline varjupaigataotlejate ümberpaigutamine toimuks pidevalt?

Ei. Tegemist on Komisjoni nägemuses erandliku meetmega, mida kasutatakse konkreetsetel juhtumitel, kui mõnda liikmesriiki tabab suur põgenike sissevool.

Kui palju varjupaigataotlejaid peaks Eesti ümberpaigutamise raames vastu võtma?

Kuna tegemist on erandliku meetmega, ei saa konkreetseid numbreid öelda, vaid need selguksid konkreetse juhtumi korral. Komisjoni poolt määratud esialgne kvoot on 1,76% taotlejatest. Kvoodi määramisel lähtuti samadest näitajatest nagu ümberasustamise puhul: rahvaarv, SKP, senine varjupaigataotlejate arv ja töötuse määr.

Kas ümberpaigutamises osalemine oleks Eesti jaoks kohustuslik? 

Jah, juhul kui Komisjoni ettepanek praegusel kujul liikmesriikide toetuse saab, siis on ümberpaigutamises osalemine Eesti jaoks kohustuslik. Esialgsete plaanide kohaselt teeb Komisjon 2015. aasta lõpuks ka seadusandliku ettepaneku sellise süsteemi muutmiseks alaliseks.

Mille alusel saab Euroopa Liit Eestile määrata kohustusliku ümberpaigutamise kvoodi?

Komisjoni ettepanek lähtub Euroopa Liidu toimimise lepingu (TFEU) artiklitest 78 ja 80. TFEU artikli 78 lõige 3 näeb ette võimaluse erandlike meetmete rakendamiseks ootamatu sissevoolu korral: "Kui ühes või mitmes liikmesriigis tekib kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevoolu tõttu hädaolukord, võib nõukogu võtta komisjoni ettepaneku põhjal vastu ajutisi meetmeid asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide toetamiseks."

Kuid sisserändepoliitika, sh kvootide seadmine, on ju riikide ainupädevuses?

Varjupaigapoliitika ja sisserändepoliitika on kaks erinevat asja. Sisserändepoliitika, sh küsimus, kui palju välismaalasi töötamise või õppimise eesmärgil liikmesriikidesse lubada, on jätkuvalt riikide endi otsustada (TFEU artikkel 79 lõige 5). Pagulaspoliitika kuulub aga suurel määral Euroopa Liidu pädevusse (TFEU artikkel 78).

Mis erinevus on ikkagi ümberasustamisel ja ümberpaigutamisel?

Esiteks, ümberpaigutamine toimub Euroopa Liidu sees, sellal kui ümberasustatavad pagulased tuleksid otse kolmandatest riikidest. Teiseks, ümberpaigutamisele kuuluvad varjupaigataotlejad, sellal kui ümberasustatavad põgenikud on juba ÜRO poolt pagulastena tunnustatud.

EESTI PAGULASTE VASTUVÕTUSÜSTEEM

Kui palju pagulasi on Eesti seni vastu võtnud?

Alates 1997. aastast on Eestile esitatud 668 varjupaigataotlust ning varjupaik on antud 94 inimesele (seisuga 2015 I kv). Kõik pagulased on seni Eestisse jõudnud omal käel, üheski solidaarsusprogrammis Eesti osalenud ei ole.

Kas Eesti on võimeline vastu võtma 326 pagulast?

Eesti vastuvõtusüsteem ei ole praegusel hetkel veel selleks valmis, et korraga vastu võtta 326 inimest. Kuid tahte olemasolul ei ole ühtegi põhjust, miks Eesti ei oleks suuteline sellist hulka inimesi vastu võtma ja aidama neil siin kohaneda.

Mis asutused vastutavad Eestis pagulaste vastuvõtmise eest?

Varjupaigataotluste menetlemisega tegeleb Politsei- ja Piirivalveamet, mis allub Siseministeeriumile. Siseministeerium koordineerib ka pagulaste ja teiste sisserändajate kohanemisprogrammi, mille raames õpivad inimesed tundma Eesti eluolu ja saavad algteadmised eesti keelest. Taotlejate vastuvõtmise ja majutamise eest vastutab Sotsiaalministeerium. Osade teenuste osutamise on riik andnud ka eraettevõtetele ja vabaühendustele. Näiteks Vaos asuvat varjupaigataotlejate majutuskeskust haldab AS Hoolekandeteenused, tugiisikuteenust pakub MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskus ja õigusabi Eesti Inimõiguste Keskus.

Mis juhtub ümberpaigutatud varjupaigataotlejatega, kui nad jõuavad Eestisse?

Euroopa Liidu sisese ümberpaigutamise raames Eestisse jõudnud varjupaigataotleja majutatakse vastuvõtukeskusesse ning tema taotlust hakkavad läbi vaatama Politsei- ja Piirivalveameti menetlejad, kes teevad esmase otsuse 6 kuu jooksul. Positiivse otsuse korral antakse pagulasele ühe- kuni kolmeaastane elamisluba, mis annab talle õiguse Eestis elada, töötada ja õppida.

Aga ümberasustatud pagulastega?

Ümberasustamise korral pagulase taotlust enam ei menetleta, kuna talle on pagulasstaatus juba antud ÜRO poolt. Eestisse jõudes majutatakse pagulane kas ajutisse majutuskohta või siis võimalusel  otse vastuvõtvasse omavalitsusse ja aidatakse tal kohaneda oma uues kodus (leida töö, õppida keelt jms). Selles protsessis löövad aktiivselt kaasa ka mitmed Eesti vabaühendused.

Allikad: bit.ly/1Fk1OeE, bit.ly/Y5U9fy, bit.ly/1AfyVhs, bit.ly/1Ld95vD

Vaata küsimusi ja vastuseid ka PDF-formaadis!

Eero Janson: Kindlus-Euroopa ja Vahemere surnuaed

3. oktoobril läks Vahemerel, Itaaliale kuuluva Lampedusa saare lähedal põhja Liibüast Itaaliasse teel olnud põgenikelaev 518 inimesega pardal. Eluga pääses 155 peamiselt Eritreast ja Somaaliast pärit inimest. Ülejäänud, kelle surnukehad meri kätte andis, sängitati Itaalia mulda. Eriti küünilise käiguna said kõik tuvastatud hukkunud Itaalialt postuumselt kodakondsuse.

See laev ei olnud esimene ega viimane. Vaid loetud päevad hiljem läks Egiptuse lähedal põhja Sitsiiliasse teel olnud ning peamiselt süürlasi ja palestiinlasi vedanud paat, viies endaga kaasa vähemalt 34 inimest. Alates 1988. aastast, kui vastavat statistikat koguma hakati, on sarnastel asjaoludel Vahemerd ületades hukka saanud enam kui 20 000 inimest. Seetõttu on igati tabav Malta peaministri Joseph Muscati väljaütlemine, et me oleme Vahemerre ehitamas surnuaeda.

Samas on käesoleva aasta jooksul elusana üle Vahemere Itaaliasse või Maltale jõudnud hinnanguliselt 35 000 inimest (võrdluseks: 1943-44. aastatel põgenes ainuüksi Eestist üle Läänemere Rootsi umbes 26 000 inimest). Neist kaks kolmandikku on riikidele esitanud varjupaigataotluse: seega on tegemist inimestega, kelle puhul on alust arvata, et nad põgenevad oma kodumaalt näiteks kodusõja või tagakiusamise eest. Viimastel aastatel on paadipõgenike hulgas olnud järjest enam ka Süüria kodanikke, kelle puhul vajadus varjupaiga järele on ilmselge.

Euroopa müürid tõusevad

Kuid miks ometi valitakse põgenemiseks niivõrd ohtlik tee? Vastus on kurb, aga lihtne: muud moodi ei ole võimalik.

Nimelt on metafoor "kindlus-Euroopa" aasta-aastalt muutumas üha reaalsemaks. Suures immigrantide hirmus on Euroopast tõepoolest saamas suletud kindlus, mille väravatest – olgu need sadamad, piiripunktid või lennujaamad – lastakse läbi vaid väljavalitud. Isegi abivajajad jäetakse värava taha, kui nad just jõuga sisse ei trügi. 

Nagu keskaegsetel kindlustel ikka, on ka Euroopal Vahemere näol oma vallikraav. Kuna vesi üksi põgenikke ei heiduta, on nähtamatuid müüre ehitama hakatud isegi vee peale. Nii asub Euroopa piirivalveagentuur Frontex oma selle aasta lõpus käivituva Eurosur projekti raames Vahemerd valvama muuseas satelliitide ja kurikuulsate droonide abil – ikka selleks, et tuvastada võimalikud “sissetungijad”, ükskõik kuidas ja mille eest nad ka ei põgeneks. Kuna varjupaigataotlusi Frontexi piirivalvurid vastu võtma ei pea, on reaalne oht, et merel lükatakse tagasi ka kaitset vajavaid inimesi.

Euroopa Liidu idapiir, mis kulgeb suuresti mööda maismaad, on samuti oma müüre kindlustamas, nii kaudses kui otseses tähenduses. Nimelt on Bulgaaria hakanud Türgi piiri äärde ehitama lausa kolme meetri kõrgust okastraataeda, et riigist eemal hoida peamiselt Süüriast tulevad hädalised. Kas seda aeda on paslik võrrelda USA ja Mehhiko vahelise piiriaia või kunagi Euroopat lõhestanud Berliini müüriga, otsustab igaüks ise.

Ka Eesti ei ole sellest tendentsist puutumata jäänud. Kuigi mitme meetri kõrguseid aedu loodetavasti Vene piirile ehitama ei hakatagi, kompenseeritakse füüsiliste takistuste puudumist lihtsalt varjupaiga saamise soovide ignoreerimisega. See on ka põhjus, miks Eesti piirile oleks sarnaselt Lätile ja Leedule tarvis sõltumatuid vaatlejaid: et välistada olukorrad, kus abivajaja palvet kuulda ei võeta.

Niisiis tõusevad kindlus-Euroopa müürid iga aastaga üha kõrgemale ja kõrgemale, samas kui seaduslikud ja ohutud viisid Euroopasse sisenemiseks praktiliselt puuduvad. Takistusi ja heidutusi on kehtestatud mitmeid. Esiteks on Euroopasse siseneda soovijal vaja taotleda viisat, mille saamine on kriisipiirkonnast pärit inimesele praktiliselt võimatu. On ju näiteks Süüria kodusõjas kodu ja pere kaotanud inimest raske uskuda, kui ta ütleb, et kavatseb Euroopa Liitu turismireisile sõita. Teiseks on Euroopa hakanud heidutama ka reisiettevõtteid, tehes trahvi nendele vedajatele, kes ilma vajalike dokumentide ja viisadeta inimesed piirini toovad.

Müüride ehitamise ja väravate sulgemise tulemuseks on see, et Euroopasse jõuda soovijad – nende hulgas ka turvalist varjupaika otsivad põgenikud – võtavad ette üha ohtlikumaid teekondi. Varjupaiga palumine on niisiis muutumas üha enam vene ruletiks, samas kui paberil on tegu võõrandamatu inimõigusega.

Võitjaid on selles olukorras vaid üks: smuugeldajad. Need on inimesed, kes teenivad raha sellega, et aitavad inimestel ebaseaduslikult riigist riiki liikuda. Hõlptulu saamise eesmärgil koormatakse niigi vanad ja uppumisohtlikud paadid täis kalli raha eest "pileti" ostnud põgenikke, et paadinina siis Euroopa poole suunata ja parimat loota. Kuid paradoksaalsel kombel on smuugeldajate suurimaks tööpakkujaks ja nõudluse loojaks kujunenud Euroopa Liit, kuna suletud uste poliitika paneb meeleheitlikke otsima mistahes pääseteed. 

Ümberasustamine kui üks leevendus

Kuigi varjupaiga taotlemine on inimõigus ning riigid peavad vastu võtma kõik hädasolijad, kes 1951. aasta pagulaskonventsiooni järgi selleks kvalifitseeruvad, on see õigus sisutühi, kui reaalne ligipääs Euroopale puudub. Seetõttu on vaja, et Euroopa Liidu liikmesriigid, Eesti teiste seas, avaks oma uksed neile, kes meie kaitset vajavad. Selleks on hädasolijatele vaja luua seaduslikud ja riskivabad Euroopasse sisenemise viisid. Neid viise on mitmeid: näiteks pagulaste ümberasustamine, humanitaarviisade väljastamine või kehtivate piirangute lõdvendamine. 

Põgenike ümberasustamise puhul on tegemist programmiga, mille käigus aidatakse turvalistesse riikidesse elama asuda eelnevalt ÜRO pagulasagentuurilt ajutistes laagrites kaitse saanud põgenikel, kelle probleemidele on vaja pikaajalist lahendust. Seega ümberasustatakse vaid neid põgenikke, kelle puhul on näha, et nad oma koduriiki niipea tagasi pöörduda ei saa. Paljudele põgenikele ongi see ainus võimalus oma elu normaalsele rajale tagasi saada.

Antud juhul saavad riigid ise otsustada, mitu nn kvoodipagulast nad on valmis igal aastal vastu võtma. Sellises ümberasustamise programmis osalevad kõik Lääne-Euroopa riigid, Portugalist Soomeni, sekka ka mõned riigid Ida- ja Kesk-Euroopast (Tšehhi, Ungari ja Rumeenia). Kõige enam võtavad kvoodipagulasi vastu Rootsi (1900 inimest aastas) ja Norra (1200), tagasihoidlikumate kvootidega on Rumeenia, Tšehhi (mõlemal 40) ja Portugal (30). Lisaks on mitmed riigid, näiteks Saksamaa, Rootsi ja Soome, vastanud ÜRO ja Euroopa Liidu hiljutisele üleskutsele ning kehtestanud üha halveneva kodusõja valguses lisakvoodid Süüriast pärit inimeste jaoks.

Ülejäänud, peamiselt Ida-Euroopa riigid, teiste seas ka Eesti, ümberasustamises ei osale. Eesti on seni teemat pareerinud põhjendusega, et kvoodipagulaste vastuvõtmiseks puudub võimekus. Arvestades, et selle aasta esimese 9 kuuga on Eesti vastu võtnud ühtekokku vaid kolm(!) pagulast, on tegelik põhjus ilmselgelt hoopis abistamistahte puudumine. 

Eestil on olemas võimekus, et aidata kas või paarikümmet kvoodipagulast aastas, s.t nad Eestis vastu võtta ja aidata neid siinsesse ühiskonda lõimumisel. Kuigi võiks argumenteerida, et see oleks vaid veetilk ookeanis umbes 16 miljoni maailma põgeniku kõrval, näitaks see siiski Eesti tahet maailma humanitaarprobleemide lahendamises kaasa lüüa ning seista kindlalt ja alati inimõiguste kaitsel. Eriti arvestades, et kuni 2015. aastani istub Eesti ÜRO inimõiguste nõukogus ning väljakäidud prioriteetteemade seast võib leida ka põhiõiguste kaitse. Niisiis oleks Eestil aeg võtta aktiivne roll ja vastutus ka oma piiridest väljaspool toimuva eest.

Seniks aga surmad Vahemerel jätkuvad ning need jäävad osaliselt nii Euroopa Liidu kui Eesti südametunnistusele. Ei tohi unustada, et inimõigused on universaalsed ning neid tuleb kaitsta sõltumata sellest, kui lähedal või kaugel neid rikutakse. Kuna suurem osa inimestest, kes ohtlikke teekondi Euroopasse ette võtavad, on abivajajad, mitte parema elujärje otsijad, lasub ka meil moraalne kohustus neid aidata. Poleks ju me isegi tahtnud, et viimase maailmasõja ajal Eestist tulnud põgenikepaadid keset Läänemerd ida poole tagasi saadetaks.

Eero Janson, MTÜ Eesti Pagulasabi

Artikkel ilmus 15. novembri Eesti Päevalehes.