Uudised

Aktivistid: Eesti andis Vene blogijale varjupaiga

Eesti andis poliitilise varjupaiga Venemaalt pärit blogijale ja aktivistile Maksim Jefimovile, kes oli muu hulgas kritiseerinud õigeusu kirikut, teatasid Vene aktivistid viitega Jefimovi sõnadele.

Noorte õiguskaitsjate rühmituse Agora juht Maksim Jefimov oli avaldanud artikli "Karjala on pappidest väsinud", kuid käesoleva aasta alguses algatas Venemaa prokuratuur viha õhutamise sätte alusel tema suhtes kriminaalasja, vahendas Gazeta.ru.

Karjalas tegutsenud Jefimov ütles, et Eesti võimud tunnistasid tema kriminaalasja poliitiliseks ning veendusid, et teda kiusatakse Venemaal poliitiliste vaadete ja veendumuste eest taga. Koos põgenikustaatusega anti Jefimovile kolmeks aastaks tähtajaline elamisluba.

Aktivisti sõnul saatsid Venemaa, Poola ja USA teadlased tema toetuseks Eesti võimudele toetuskirju, teda aitasid ka paljude maade õiguskaitseorganisatsioonid.

"President Toomas Hendrik Ilves surus mul kätt ja ütles, et ta tunneb heameelt selle üle, et tema riik andis mulle ajutise  poliitilise varjupaiga, kuna Eestis austatakse sõna- ja arvamusvabadust," ütles Jefimov.

Oma artiklis seostas Jefimov korruptsiooni ja eriteenistuste võimu õigeusu kiriku taassünniga.

Vabariigi presidendi kantselei avalike suhete nõunik Toomas Sildam kinnitas ERRi uudisteportaalile, et Jefimov ja president Toomas Hendrik Ilves kohtusid põgusalt Avatud Eesti Fondi konverentsil.

Politsei- ja piirivalveameti (PPA) pressiesindaja Helin Vaher varjupaiga andmise fakti ERRi uudisteportaalile ei kinnitanud. "PPA ei saa avaldada varjupaiga taotlejate nimesid ja andmeid. Tegemist on delikaatsete isikuandmetega ja seda ei luba välismaalastele rahvusvahelise kaitse seadus, mille kohaselt ei ole varjupaigamenetlusega seotud otsused avalikud," ütles Vaher.

Uudis pärineb siit.

Kristina Kallas: Inimõigused vaid tõesti itimeestele?

Riigikogu liige Rait Maruste tõstatab oma artiklis („Aeg nõuab uut asüülipoliitikat”, 2.10, EPL) mitmeid olulisi teemasid, mille kallal kogu Euroopa juba mõnikümmend aastat pead vaevab, kuid mis Eestis ei ole veel poliitiliste debattide haripunkti jõudnud.

Need on siis varjupaigapoliitika (asüülipoliitika), suunatud ja suunamata sisseränne, vananev rahvastik ja tööjõupuudus teatud majandusvaldkondades. Tähelepanu pööramine nendele küsimustele on igati tervitatav. Kuid natukene tuleks hoogu maha võtta, sest Maruste on kokku traageldanud omavahel mitte seotud osad.

Muidu nii heade kui ka halbade edetabelite esiotsas olev Eesti on siinkohal täiesti viimasel kohal Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas, saades aastas vaid ligikaudu 70 varjupaigataotlust. Peamine põhjus on ehk see, et Eesti ei ole tuntud kui varjupaigariik. Eesti ei ole rahvusvahelisel areenil esitlenud ennast kui maad, mis kompromissitult peab kõikide inimeste inimõiguste kaitset enda huviks ning pakub varjupaika neile, kelle inimõigusi rikutakse. Lisaks ei ole Eesti loonud siseriiklikult hästi toimivat süsteemi, mis suudaks vastu võtta tagakiusatavaid üle maailma.

Kuid ekslik on arusaam, et varjupaigapoliitika on immigratsioonipoliitika. Varjupaika antakse inimestele, keda on taga kiusatud nende kodumaal, kelle elu on ohustatud, kelle inimõigusi on rikutud ning kes selle tõttu ei saa oma koju tagasi pöörduda. Täpselt nagu mitmed lääneriigid andsid varjupaiga kommunistide eest Eestist pagenutele, kes oma elu pärast kartes ei saanud koju tagasi pöörduda, annab Eesti täna varjupaika inimestele üle maailma, kes tulevad meilt põhjendatult kaitset otsima.

Kuid nende inimeste tulekul Eestisse ei ole midagi ühist Eesti tööturu vajadustega ja vananeva elanikkonnaga. Me ei saa ära öelda varjupaigataotluse selle tõttu, et see inimene ei ole meditsiiniõde või IT-spetsialist, keda meie majandus väga vajab. Me ei saa öelda, et me kaitseme vaid nende inimeste inimõigusi, kelle haridus ja töökogemus vastavad meie tööturu vajadustele!

Me anname varjupaika nendele, kelle inimõigusi on rikutud ja kelle elu on selle tõttu ohus, olgu ta siis kas pereplaneerimise nõustaja, restoranipidaja, politseinik või džässipianist. Me ei saa ka seada kvooti varjupaigataotlustele, öeldes, et sellel aastal me kaitseme vaid kümne inimese põhiõigusi ja mitte inimese võrra rohkem!

Kaitse vastavalt töökogemusele?

Küll aga saame me seada kvoote ja nõuda vastavat haridust immigratsioonipoliitikaga. Kui me vajame IT-spetsialiste ja meditsiiniõdesid ja me ise vajatud hulgal neid koolitada ei suuda, siis võime nad piiri tagant sisse tuua. Sellisele rändele saab seada väga konkreetsed piirangud.

Praegu lubab Eesti riik aastas sisse tuua ligikaudu 1300 inimest, kuid kas see arv on piisav vananeva elanikkonnaga ühiskonnale, ei tea vist täpselt keegi. On pakutud välja, et kvooti tuleb suurendada, et sisserännet tuleb selgemini piiritleda (keda ja kui palju ja mis ajaks) või siis hoopis leida sõnastatud probleemidele alternatiivseid (ilma potentsiaalse tulevikukonfliktita) lahendusi ja mitte loota sisserändele.

Rait Maruste on kitsaskohtadele õigesti viidanud, kuid lahendusi on ta läinud otsima valest kohast. Me peame debateerima sisserändepoliitika üle, kuid varjupaigapoliitika puhul ei saa aruteluks olla see, keda sisse lasta või keda mitte (see on Genfi põgenike konventsioonis kirjas), vaid üksnes see, kuidas kõige paremini aidata kohaneda nendel inimestel, kellele me kaitset oleme siin Eestimaal pakkunud.

Artikkel pärineb siit.

Rait Maruste: Aeg nõuab uut asüülipoliitikat

Euroopa on lõpuks ometi teel ühtse asüülipoliitika suunas.

Hiljuti toimus Küprosel Euroopa parlamentide esindajate nõupidamine asüülipoliitika kujundamises. Juba 1999. aastal alanud ning üle kivide ja kändude kulgenud töö asüülireeglite ühtlustamisel on jõudnud järku, kus on reaalne perspektiiv jõuda aasta lõpuks põhilises kokkuleppele.

On ka aeg. Immigratsiooni on Euroopas liiga kaua käsitatud kui koormat, selle asemel et vaadata seda kui võimalust. Karm tõsiasi on see, et on terve hulk eluvaldkondi, nagu meditsiin ja -hooldus, IT-sektor, ehitus, puhastus- ja koristusteenus jne, mis, kui neisse ei tuleks juurde uusi töökäsi, vajuksid lihtsalt kokku.

Mitte väga ammu oli Euroopa veel väljarände kontinent. Sajand tagasi lahkus Rootsist ligi veerand elanikkonnast Ameerikasse. Massiivne oli majanduslik väljaränne Iirimaalt, lahkuti ka Saksamaalt ja teistest riikidest. Nüüdne Euroopa on saanud väljarändealast sisserände piirkonnaks. 60 aastat tagasi, s.o mitte just väga ammu, elas u 25% maailma rahvastikust Euroopas, praegu ainult ligi 8%.

Liiga jäik asüülipoliitika

Kui vananeva rahvastikuga heaolu-Euroopa tahab säilitada oma taset, rääkimata arengust, on vältimatu, et tuleb asüülipoliitikat muuta. See kehtib ka jõudsalt vananeva ning kahaneva rahvastikuga Eesti kohta. Eesti on oma 66 asüülitaotlejaga 2011. aastal ja 67 taotlusega tänavu augusti seisuga EL-is kindlalt viimane, võrreldamatu isegi Läti ja Leeduga, kus 2011. aastal oli vastavalt 340 ja 525 taotlust, rääkimata Soome 6900 ja Rootsi 30 000 taotlusest. Need arvud osundavad meie senise kodakondsuspoliitika jäikusele ja tarvidusele mõtestada seda lähtuvalt uue olukorra vajadustest.

Lisaks demograafilis-sotsiaalsetele põhjustele nõuab asüülipoliitika kohandamist ka olukord nn perifeeriariikides, kes peavad vastu võtma 90% kõigist Euroopa Liidu asüülitaotlejatest. Kohati on neis riikides – Kreeka, Küpros, Malta, Itaalia, Hispaania – probleem kasvanud üle pea. Euroopa Liidu ühe baasväärtuse – inimeste (tööjõu) vaba liikumise – ning Schengeni reeglistiku tõttu võib ühes riigis asüüli saanud inimene vabalt liikuda teistesse EL-i riikidesse. Seeläbi saab asüüli saanute sotsialiseerimine ja integreerimine ka meie mureks ja hooleks. Ka väljakutseks, sest maailmas käib üsna armutu võitlus tööjõu, eriti haritud ja kvalifitseeritud tööjõu pärast.

Seega on uue asüülipoliitika üks lähtepõhimõtteid solidaarsus. Ei ole enam nii, et igaüks toimetab omas riigis nii, nagu heaks arvab ja vajalikuks peab. Solidaarsus tähendab ühist vastutust ühtsete reeglite alusel ja ühist kulude jaotust. Püütakse kindlaks määrata ühtsed Euroopa standardid mõistetes ja protseduurides, näiteks keda ja mis puhkudel käsitatakse põgenikuna, kes on tema lähedased (perekonna mõiste Euroopas ja mujal maailmas võib olla oluliselt erinev) jmt. Ühtset lähenemist vajavad tagasisaatmise reeglid ning arusaamine turvalistest kolmandatest riikidest. Euroopa peaks loobuma asüülitaotlejate kohtlemisest potentsiaalsete kurjategijatena, nendelt vabaduse võtmine peaks olema erand ning selgelt põhjendatud.

Teistmoodi multikulturism

Nõupidamisel oli juttu ka multikulturismist. Leiti, ja ilmselt õigustatult, et multikultuursus jäi ilma asjakohase integratsioonita poolikuks. Multikulturismi doktriinist lähtudes anti immigrantidele vabadus elada oma kultuuri ja kommete kohaselt, et mitmekesistada meie sotsiaalset elukeskkonda.

Selles heausulises sinisilmsuses jäi tähelepanuta asja teine külg – kui multikultuurilisust ei saatnud asukohamaa keele ja kultuuri ning ühiskonnaõpe, tekkisid ühiskondadesse suletud grupid. Need grupid ja isegi kogukonnad ei mõistnud, mis nende asukohamaal toimub, ei osanud selle keelt ja osutusid sel viisil ühiskonnast äralõigatuiks koos kõigi kaasnevate probleemidega.

Selles mõttes on nn multi-kulti ebaõnnestunud, kuid ideena siiski mitte kõrvaleheitmist väärt eeldusel, et multikultuursuse poliitikale eelneb või toimub sellega paralleelselt tõhus integratsioon.

Rait Maruste, riigikogu liige, Reformierakond

Artikkel pärineb siit.