Uudised: Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus
Pagulaskeskus kolib Illukalt naabermaakonda
AS Hoolekandeteenused, kelle sotsiaalministeerium valis varjupaigataotlejate vastuvõtuteenuse korraldajaks, kavatseb aasta pärast kolida pagulased Lääne-Virumaale.
Riigihanke tingimuste järgi peab varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus jätkama vähemalt ühe aasta tegevust Illuka vallas Jaamakülas. Edaspidi on see kavas kolida Lääne-Virumaale Väike-Maarja valda, kus erihooldekodude ümberkorraldamisega jäi tühjaks Aavere hooldekodu. AS Hoolekandeteenused on seni keskendunud oma tegevuses just erihooldekodude reorganiseerimisele ja pidamisele.
Ettevõtte juhatuse esimees Maarja Mändmaa ütles Põhjarannikule, et Illuka ei sobi varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse asukohaks ei eraldatuse ega elamistingimuste poolest. “Aaveres saame pakkuda majutust korterites ja see tekitab vähem pingeid kui üheskoos naride otsas elamine. Illukal on ka hoonel endal tõsiseid ehituslikke puudujääke.”
Ta lisas, et ettevõtte soov on teha vastuvõtuteenus inimväärsemaks, sest tegemist on inimestega, kes on oma kodust tagakiusamise pärast pagenud. Neid, kes on juba saanud Eesti riigilt pagulase staatuse, soovitakse aga senisest rohkem abistada ühiskonda sulandumisel, nii elu- kui ka töökoha leidmisel.
AS Hoolekandeteenused pole Ida-Virumaal tundmatu tegija: lähiajal avab ettevõte Sinimäe hoolekandeküla, kus asub elama 60 psüühilise erivajadusega klienti.
Riigihankel kaks pakkujat
Sotsiaalministeeriumi teatel soovis Eestisse saabuvate varjupaigataotlejatega tegeleda kaks asutust: AS Hoolekandeteenused ja MTÜ Eesti Abikeskused.
Ministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialist Triin Raag märkis, et komisjon hindas pakkumuse maksumust, pakkuja esitatud lahenduse vastavatust hanketingimustele ja riskide haldust, tunnistades võitjaks ASi Hoolekandeteenused. Pakkujatel on võimalik komisjoni otsus vaidlustada.
Esimene hange vastuvõtukeskuse teenusepakkuja leidmiseks viidi läbi juunis, kuid see nurjus. Riigihange kuulutati välja seoses sotsiaalministeeriumi otsusega, mille järgi Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse tegevus riigiasutusena lõpetatakse ja selle ülesanded antakse halduslepinguga üle.
Sotsiaalminister Hanno Pevkur vastas eelmisel aastal Illuka valla teabenõudele pagulaskeskuse tuleviku kohta, et selle reorganiseerimine algatati eri osapoolte soovituste tõttu, näiteks inimõiguste aastaaruandes kritiseeriti selle isoleeritud asukohta ja seal võimaldatavaid teenuseid.
“Me ise tajume eelkõige raskusi tagada praeguses asukohas varjupaigataotlejatele vajalike teenuste kättesaadavus, pidades silmas tervishoiuteenuseid, eesti keele õppe korraldust, aga ka tõlketeenuseid ning erivajadustega varjupaigataotlejatele vajalikke teenuseid,” kirjutas minister vallavõimudele.
Kohalikud teadmatuses
Illuka vallavolikogu esimees Paul Kesküla ütles, et kui pagulaskeskus praegusest asukohast välja kolib, oleks kogukonnale oluline, et see maja ei jääks tondilossina seisma. Kindlasti on kohalikud vastu narkomaanide rehabilitatsioonikeskusele, mille kohta on kuulujutud liikunud.
“Praegu oleme täielikus teadmatuses. Juhul kui ministeerium pakub asemele asutust, mis ilmselgelt halvendab kohalike elanike eluolu ja vähendab turvalisust, püüame sellele kõigi vahenditega vastu seista. Boonuseks oleks, kui asutus kasutaks kohalikku tööjõudu ja teenuseid,” ütles Kesküla. Uudis pärineb siit.
Varjupaigataotlejate kinnipidamine varjupaigamenetluse kestel ja alternatiivid kinnipidamisele
Pagulaste õiguskliiniku töösse panustanud Viivika Sirelpu kirjutas ja kaitses magistritöö teemal „Varjupaigataotlejate kinnipidamine varjupaigamenetluse kestel ja alternatiivid kinnipidamisele“. Taolise aluse kinnipidamisele annab välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 33 lg 1, mis näeb imperatiivselt ette varjupaigataotleja kinnipidamise väljasaatmiskeskuses kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni, juhul kui isik esitas varjupaigataotluse väljasaatmiskeskuses viibides või väljasaatmise täideviimise käigus. Töö põhieeseesmärgiks oli välja selgitada, kas varjupaigataotlejate kinnipidamine väljasaatmiskeskuses kogu varjupaigamenetluse on õiguspärane ja kooskõlas rahvusvahelise ja Euroopa Liidu õigusega ning Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Sealjuures uuris Viivika, millised tingimused peavad olema täidetud selleks, et riik võiks varjupaigataotlejalt vabaduse võtta ning milliseid põhimõtteid tuleb taoliste otsuste tegemisel arvesse võta. Sellega seoses käsitles Viivika varjupaigataotlejate põhiõiguste riivega seonduvat ja Euroopa Inimõiguste Kohtu, Euroopa Liidu kohtu ning siseriiklike kohtute praktikat. Viivikat ajendas nimetatud teemat uurima migratsiooni – ja asüülivaldkonna üha kasvav tähtsus Eestis ning sellega seonduv varjupaigataotlejate järjest sagedasem kinnipidamine väljasaatmiskeskuses. Samuti oli selle uurimistöö teema valik seotud ka tegevusvaldkonnaga, milleks oli varjupaigataotlejatele õigusabi osutamine Eesti Inimõiguste Keskuse pagulaste õiguskliinikus.
Oma uurimistöös vaatles Viivika kinnipidamise lubatavust rahvusvahelise õiguse, Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ja Euroopa Liidu õiguse valguses ning analüüsis, kas Eestis kehtiv õigus ja kohtupraktika vastab praktikas väljatöötatud Euroopa inimõiguste konventsiooni põhimõtetele ja rahvusvahelise õiguse ning Euroopa Liidu õiguse sätetele.
Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 5 annab aluse, mis tingimustel on vabaduse võtmine lubatud. Need alused on sätestatud ammendavalt. Artikkel 5 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele. Kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras järgmistel juhtudel: […] f) seaduslik vahistamine või kinnipidamine, vältimaks tema loata sissesõitu riiki või et võtta meetmeid tema väljasaatmiseks või -andmiseks. Ehk riigid võivad varjupaigataotlejaid kinni pidada vaid EIÕK artikli 5 lõikes 1 punktis f sätestatud alusel. See kinnipidamine peab olema vastavuses kogu artikli 5 eesmärgiga, milleks on kaitsta isiku vabadusõigust ja kindlustada, et kedagi ei jäeta tema vabadusest meelevaldselt ilma. Siseriiklik peab olema kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja nende põhiväärtustega.
Lisaks sellele peab vabadusõiguse piiramine vastama ka kõikidele järgnevatele tingimustele:
1) piirang peab olema seaduslik
2) piirangul peab olema legitiimne eesmärk
3) piirang peab olema vajalik demokraatlikus ühiskonnas.
Viivika jõudis oma uurimistöös järeldusele, et varjupaigataotlejate kinnipidamine väljasaatmiskeskus omab seaduslikku alust, mis on sätestatud VRKS-s. Järgnevalt uuris ta, kas varjupaigataotlejate kinnipidamine teenib piirangusättes loetletud legitiimset eesmärki. Selleks tuli uurida, kas varjupaigataotleja on riigis seaduslikult või ebaseaduslikult viibiv isik.
Uurimistöös ei õnnestunud tal tuvastada, et varjupaigataotleja, kelle taotlus on menetlusse võetud, viibib riigis ebaseaduslikult. Kuskil õigusaktis ei ole sätestatud, et tegemist oleks ebaseaduslikult riigis viibiva isikuga. Viivika leidis, et kui varjupaigataotlus on menetlusse võetud, siis ei saa taotlejat enam käsitleda ebaseaduslikult riigis viibiva isikuna. Õigust elamisloaks varjupaigamenetlus ei anna, kuid õigusliku aluseta riigis viibiva isikuna taotlejat samuti käsitleda ei saa.
Üldjuhul viibivad varjupaigataotlejad vabaduses ja elavad vastuvõtukeskuses Illukal. Nende liikumisvabadus on piiratud asjaoluga, et nad on kohustatud elama varjupaigamenetluse kestel vastuvõtukeskuses ning viibima vastuvõtukeskuses öisel ajal. Isikule antud varjupaigatunnistus tõendab, et tal on Eestis ajutiseks viibimiseks seaduslik alus. Samasvarjupaigataotleja, kes esitab taotluse väljasaatmiskeskuses, loetakse kohtupraktikas riigis ebaseaduslikult viibivaks isikuks ning on seetõttu kohustatud viibima väljasaatmiskeskuses kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni. Viivika jõudis oma töös järeldusele, et varjupaigataotleja kinnipidamine väljasaatmiskeskuses ei teeni seaduses sätestatud legitiimset eesmärki.
Varjupaigataotleja kinnipidamine peab olema vajalik ja proportsionaalne demokraatlikus ühiskonnas. See paneb haldusorganile ja kohtule kohustuse hinnata, kas kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne meede seatud eesmärgi saavutamiseks. Esialgne paigutamine väljasaatmiskeskusesse võib olla vajalik ja teenida oma eesmärki, kuna tegemist on isikuga, kes ületas piiri ebaseaduslikult ja kellel puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kui isik on varjupaigataotluse esitanud (st eelintervjuu Politsei – ja Piirivalveameti ametnikega on toimunud ning põhilised faktid varjupaiga taotlemiseks on kirja pandud) ja puuduvad muud alused isiku edasiseks kinnipidamiseks, siis tuleks varjupaigataotleja vabastada ja suunata avatud vastuvõtukeskusesse.
Varjupaigamenetluse efektiivseks läbiviimiseks eksisteerivad VRKS järelevalvemeetmed. Kui isik esitab taotluse väljasaatmiskeskuses, siis tema suhtes ei ole võimalik järelevalvemeetmeid rakendada. Seega VRKS-sse tuleb sätestada ka järelevalvemeetmed varjupaigataotlejate jaoks, kes esitasid taotluse kinnipidamisasutuses. Haldusorganil tuleb väljasaatmiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamise taotluses põhjendada, miks ei ole vähemriivavate sunnimeetmete kasutamine võimalik ja miks edaspidine kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne meede soovitud eesmärgi saavutamiseks. Samuti tuleb kohtul haldustoiminguks loa andmisel kasutada uurimisprintsiipi ja hinnata, kas kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne sunnivahend seatud eesmärgi saavutamiseks. Kohus ei tohi haldustoiminguks loa andmisel lähtuda vaid sellest, et seaduses eksisteerib imperatiivne säte kinnipidamiseks. Haldustoiminguks loa andmine peab olema kohtuniku kaalutlusotsus.
Oma uurimistöös tegi Viivika järgmised ettepanekud VRKS muutmiseks:
1) varjupaigataotleja kinnipidamise alused tuleb seaduses sätestada ammendavalt ja konkreetselt ning kohaldamine peab lähtuma konkreetse varjupaigataotleja olukorrast tulenevalt;
2) kinnipidamine peab olema erand, mitte reegel ja kuuluma kohaldamisele juhul, kui alternatiivseid meetmeid ei saa tõhusalt kasutada;
4) kinnipidamine ei tohi ületada mõistlikku aega, mis on vajalik eesmärgi saavutamiseks;
5) järelevalvemeetmed peavad olema seaduses sätestatud ja kohaldatavad ka varjupaigataotlejatele, kes esitasid taotluse väljasaatmiskeskuses;
6) varjupaigataotlejaid ei tohi kinni hoida põhjusel, et haldusorganil on tekkinud kahtlus, et vabaduses võib isik põgeneda või hoida kõrvale väljasaatmismenetlusest. Taoline kahtlused peavad olema objektiivsete asjaoludega põhjendatud.
7) VRKS – i sõnastuse muutmine, et teha võimalikuks varjupaigataotlejate, kes esitavad taotluse väljasaatmiskeskuses, üleviimise avatud vastuvõtukeskusesse Illukal.
Eeltoodust tulenevalt peavad seaduses olema määratletud konkreetsed tingimused kinnipidamiseks ning nende kohaldamist tuleb hinnata konkreetse varjupaigataotleja olukorrast tulenevalt, et kas kinnipidamine on põhjendatud ning kas sama eesmärgi saavutamiseks on võimalik kohaldada isiku õigusi vähem riivavaid meetmeid. VRKS § 33 lg 1 näeb ette varjupaigataotleja imperatiivse kinnipidamise väljasaatmiskeskuses, täpsustamata isiku kinnipidamise eesmärki ning sätestamata kaalutlusõigust, mis ei võimalda hinnata, kas konkreetse varjupaigataotleja kinnipidamine on põhjendatud. Taoline kinnipidamine väljasaatmiskeskuses, hindamata eraldi konkreetse isiku individuaalseid asjaolusid, rikub taotleja õigust isikuvabadusele ja on meelevaldne.
Info on pärit siit.
Osale maailma pagulaste päeval Jaama külas
Eesti Pagulasabi MTÜ korraldab 22. juunil kell 15.00 – 17.00 Jaama küla kultuurimajas maailma pagulaste päevale pühendatud kultuuriürituse. Eesmärk on ergutada omavahelist suhtlust Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskuses elavate varjupaigataotlejate ja pagulaste ning Jaama küla elanike vahel. Oodatud on ka kõik teised huvilised!
Üritusel on kavas maitsta eri riikide rahvusroogi, korraldada köievedu, mängida seltskonnamänge ning tantsida Eesti rahvatantse. Osalejatel on võimalus varjupaigataotlejate ja pagulastega isiklikult vestelda ning kuulata nende kogemusi.
Üritus korraldatakse Johannes Mihkelsoni Keskuse projekti "Varjupaigataotlejate ja rahvusvahelise kaitse saanud isikute vastuvõtutingimuste parandamine läbi kombineeritud tugiteenuste" raames ning seda kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.